Kurat ja Jumal Viimsi Atriumis - võrratu muusika, võimas värvidemäng, head tantsijad, ilus esinemine.

Meie meestantsijatega on ju see häda, et tänapäeval tuuakse nad kõik kuskilt välismaalt ja on seetõttu sihukesed lühikesed, naistega ühepikkused. Ja see ainus järgijäänud Tallinna Balletikooli poiss Jevgeni Grib on teistest enam kui peajagu pikem. Nüüd siis Jumala osas oli see pikkus igati sobiv, Kurat oli sihuke pisike pilusilmne poisike tema kõrval.

Eelmine sama firma Birdname etendus "Kuldne tempel" oli küll selline, et kui raamatut lugenud polnud, ei saanud aru, miks see tempel maha põletada tuli. Ja minu teada pole see raamat eesti keeles ilmunudki. Meie inglise keele õpetajal oli ta ingliskeelsena olemas ja kunagi sügaval vene ajal andis ta seda oma õpilastele lugeda. Ilmselt on mõned eksemplarid veel Eestis liikvel, nii et peale minu oli kindlasti veel vaatajaid, kes seda lugu teadsid.
Noh, selle praeguse etenduse sisu oli korralikult kavalehel ära seletatud.

Omaette silmapaistev osaline oli torupillimängijate ansambel - neli mängijat kaitseriietuses (miks just selles keemilise või bioloogilise saaste kaitseriietuses, sellest mina aru ei saanud), suurepärane torupillimäng.

Muusika oli võimas! See on ballett, mille CD ma ostaksin ja kuulaksin.
Soovitan kõigile!

https://www.elab.ee/lavastus/31335/kalevipojad-m...
"Kalevipojad – Made In Finland (2024)" ei ole päris kindlasti väärt seda aega ja raha mida tema eest küsitakse!

Rahvast tundub et käivad ükskõik, mida vaatamas, pileteid ostetakse, saalid välja müüdud.

Draamateater - Aja oma atra üle koolnute kontide.

Üks detail:
Kaks metsameelset naabrit astuvad sisse kolmanda poole, kellest on vahepeal laip saanud. Arutavad, et vaata, mis asendis ta siin lääbakil on, me ei saa teda nii jätta, paneme sirgeks, enne kui koolnukangestus peale tuleb.
Teine arvab, et tegelikult ei tohi laipa liigutada enne kui politsei tuleb, ma olen seda filmides näinud. Aga see on ju meie oma inimene, me ei saa teda ometi nii inetult neile vaatamiseks jätta.
Keerame ta vähemalt õigetpidi. Keeravadki.
Ja piinlik, et ta nii aluspesu väel on, ta ei tahaks, et teda nii nähakse. Paneme midagi paremat selga. Näe, siin kapis on tal ilus ülikond.
No seda pole ta kandnudki, nii uus.
No millal ta seda siis veel kandma hakkab, paneme talle selga.
Ja panevadki, ja sokid ja kingad ja lipsu ja puha.

Muidu on tegemist väga rohemeelsuse eest seisva etendusega, noorematele läheb kindlasti väga peale.

Peategelane oli veidi liialdatult hüsteeriline, "mängis üle", muu oli suurepärane.

Selle Aja oma atra-loo autor sai üsna hiljuti Nobeli kirjanduspreemia. Rohelisematel on kindlasti hea vaadata, kuidas inimene metsloomade elu eest seisab ja jahimeeste vastu võitleb ja ennast temaga samastada.

Osnap ehk tagurpidi Panso.
Üllatavalt hea Linnateatri kohta, tihtipeale olen nende etendustes pettunud olnud. Ei tea, kas pealavastaja vahetus mõjus?
Igatahes sain seekord teatrist hea tuju ja rahulolu, meenutan lugusid ja laule kodus siiamaani.
Hea ütelus Panso Austraalias-käigust: känguru on nagu muusikal, et on kokku pandud sellised jupid, mis muidu üldse loogiliselt kokku ei sobi.

Eile õhtul nägin imet, mis mind sügavalt liigutas.
Meil on praegu Sõltumatu Tantsu Festival. Esimene lavastus oli "Pühendusega", korraldaja Sõltumatu Tantsu Lava. Pühendatud oli see etendus Mai Murdmaale - kes ei tea, siis tegemist oli "Estonia" teatri väga pikaaegse ballettmeistri ja lavastajaga, tema paikapandud oli meie lapsepõlve Luikede Järv ja teised ilusad muinasjutud.

Noored tantsijad tegid laval kaasaegset tantsu - aga seekord tegid ilusti (vahel pole selles kaasaegses tantsus tõesti midagi vaadata, mul on kogemus).
Ja siis, keset etendust, tuli saali üks kühmus vanamutike, liikus saatja ja tugikarguga esimesse ritta. Jättis oma tugikargu esimese istme juurde, tantsijad talutasid ta lavale, ta lükkas käed laiali, selja sirgeks, ja hakkas tantsima.
Ja tantsiski. Koos noorte tantsijatega. Sujuvalt ja voogavalt. Kargust ei paistnud puudust tundvat.
See oli Mai Murdmaa ise.
Kui esimesse ritta tagasi jõudis, vajus jälle kühmu ja lasi saatjal end välja talutada.
Küsis veel vaikselt saatja käest: "Kas läks korda?"
Muidugi läks.
Ta peaks olema kõvasti üle 80 aasta vana, selles vanuses enam tantsulist esinemist ei oodata. Nii et tõeline ime ja meeldiv kohtumine kõigi jaoks.
Ja edasi ei tulnud enam mitte kaasaegne tants, vaid Mai Murdmaa poolt paika pandud klassika.

Nad tantsivad seda täna veel.

https://www.neti.ee/cgi-bin/teema/HARIDUS_JA_KULTUUR/Teater

Muidugi on teater meeles ja ja piletid balletile "Anna Karenina" ostetud.

Kuulus on kummaline - see oli Sass Suumanni luulekava Piibe teatri poolt.
Hea kava. Sisukalt kokku pandud, kenasti esitatud. Nad käivad sellega mööda maad, tasub peale passida ja vaadata.

Püha jõe kättemaks - see on tänavuste tudengite etendus.
Kiitus lavastajatele - jõgi oli kujundatud vaid sinise nööriga üle lava põimides kord kõrgemalt, kord madalamalt. Huvitav oli vaadata ja lõi õige meeleolu. Tudengid olid tublid ja mängisid süžee läbi küll.

(Ma käin alati tudengite etendusi vaatamas ja uusi nägusid ära nägemas. Etendused on alati väga püüdlikud, väljapeetud, innukad - see pole aegade jooksul muutunud. Muutunud on vaid tudengid ja seda ilmselt küll vaid minu jaoks. Kunagi, kui tudengid olid Peeter Volkonski, Krjukov ja Kibuspuu, Guido Kangur, Toomas Lõhmuste, Andrus Vaarik, olid nad tõeliselt asjalikud noored mehed, kellele alt üles vaadata. Hiljem, kui lõpuetendustes olid Juss Haasmaa, Uku Uusberg, vennad Piusid ja Kalmetid, Jörgen Liik ja teised sellised, olid nad asjalikud noored poisid. Nüüd aga on sellised lapsukesed . . . )

Vanamehe muusikal on tõesti vahva!
Vaimukas, huvitav, hoogne. Annab tunda, et laulud on Genka tehtud. Näitlejad on suurepärased, Jan Uuspõld on ikka nii karismaatiline kuju, et etendused, kus tema sees on, on peajagu üle etendustest, kus teda ei ole. Ja muidugi Sepo Seemann ja Reigo Tamm ja Nele-Liis Vaiksoo ja teised - kõik on asjalikud, samuti koor. Ja Siim Aimla Funk Band on tõesti hea.
Teises pooles mõnitatakse Putinit piklat ja isuga. Ma saan ju aru, et teise inimese mõnitamine ja ja alandamine ja põrsa pähe sašlõkiks tegemine ei ole poliitiliselt korrektne, aga Putini puhul tunneb minusugune sellest mõnu. Ning terve saalitäis rahvast koos minuga.
Laupäevaks, pühapäevaks ja esmaspäevaks on veel väga üksikud piletid. Aga märtsis mängitakse seda jälle, selleks ajaks on pileteid palju.

Ooperisse muidugi, Lohengrinit vaatama.

"Solist" Draamateatris Käbi Laretei autobiograafiliste raamatute põhjal.
Kirke Karja on võrratu pianist, tema mängu oli väga meeldiv kuulata. Tavaliselt mind klassikaline klaverimuusika eriti ei köida, tema oli suur erand. Lisaks näitlemisoskus noore Käbi Lareteina.
Märten Metsaviir pole ainult apteeker Melchior, kellena kõik teda teavad, ta on väga arvestatav näitleja. Mängis üksi sujuvalt ära kõik meesosalised - Käbi poja, kõik abikaasad ja armukesed ja muud mehed.
Kersti Kreismann on nagu vein, mida edasi, seda paremaks läheb. Jättis väga sümpaatse mulje ja sobis suurepäraselt sellesse ossa nii noore kui vana Käbina.
Ainult Käbi Laretei oli ebasümpaatne inimene.