Ka mina olen kohanud nähtust, et varem väljamüüdud etendusele on samal päeval või ka juba eelmisel päeval vabad piletid tekkinud - muidu poleks ma näiteks "Sünnisõnadele" üldse jõudnudki. Ja sama päeva etendustele on enamuses ikka pileteid saada, kui sa just kõige populaarsemat (või üleshaibitumat) etendust ei taha.

Uskumatu, et inimene elab põhimõttel "täna on tuju, homme ei ole". Meie põlvkonnal on ammu tekkinud oskus oma käike ette planeerida vähemalt kuu või kahe peale ja ei teki seda probleemi, et "pole lihtsalt tuju". Kui oled seda etendust või kontserti juba kaua oodanud, siis sellest see "minemise tuju" ju tekibki.
Lisaks olen ootamatule tekkinud vaba õhtu puhul võtnud ette Piletilevi või Tallinna kodulehe osa Kuhu Minna ja leidnud alati midagi huvitavat. Aga kui mingi tüki endale sihiks võtad, on tõesti parem piletid ette ära võtta. Praegu on mul näiteks sünnipäevaks saadud kinkepiletite eest "Kratt" ootel kahe kuu pärast ja Vat-teater kuu aja pärast, ja ma juba ootan kannatamatult ja olen need kuupäevad muudest ettevõtmistest vabaks planeerinud.

Uskumatu, et inimene elab põhimõttel "täna on tuju, homme ei ole". Meie põlvkonnal on ammu tekkinud oskus oma käike ette planeerida vähemalt kuu või kahe peale ja ei teki seda probleemi, et "pole lihtsalt tuju".
------
Mis selles uskumatut on? Igaüks ei saa oma õhtuid mitmeid kuid ette planeerida, olgu see etendus nii oodatud kui tahes.
Ma saan aru, et utreerid veidi, sest polnud ju juttu mingist "elamisest põhimõttel":) Aga nii on - kui on vilets päev, miski (subjektiivselt või objektiivselt) kehvasti, palju ootamatuid kohustusi, migreenihoog või ilge liigesevalu, pole ma iialgi ühtki üritust nautida saanud. Rääkimata sellest, et pole õrna aimugi, kas mul kuu pärast üldse võimalust ja aega on.
Aga kui on tuju! Siis on ju asi kordi toredam. Ja tõesti, mõnikord lihtsalt on tuju minna teatrisse. See pole ju ometi imelik ega ennekuulmatu:) Käia jalutamas, mõnel näitusel, kohvitada-koogitada, vaadata mõnd etendust, hiljem jagada muljeid restoranis... kui nii minul kui kaasal juhtub olema aega laialt käes ja tuju just õige.

Tallinn jääb minustnii kaugele, sinna ei saaks ka siis sõita, kui lõunase tuju ajel pileteid leiaks.

VAT-teatri "Kuidas ma koera sõin".
Pool sellest on inimlikud mälestused lapsepõlve momentidest, teine pool mälestused vene mereväest. Ja väga naljakad mälestused, rahvas naeris laginal. Mina ka. Mul oli kaasas siinses mereväes käinud poeg ja talle meeldis väga see mereväe-pool, sõbrannale jälle see muu osa, see hingeline pool.

Nii et kui teil on sõjaväes käinud mees või elukaaslane - see on õige koht ta kaasa vedada kasvõi vägisi.

Ja Lauri Saatpalu on suurepärane esitaja. Nii et kokkuvõttes - meeldis igati.

Üllatus oli toimumiskoht - Rahvusraamatukogu tornisaal.
Rahvas kogutakse kokku Rahvusraamatukogu esimesel korrusel sildi juurde. Siis hakkab see punt treppidest üles jalutama. Olete vaadanud fuajees ülespoole - näete pikki treppe, mis igavesti lae poole minema jäävad. No vot, lähete nende treppide lõpuni, kus kirjade järgi on seitsmes korrus (te ei ole veel surnud, sest seal on nende korrustega mingi nipikas, kas pooled on ühel pool ja pooled teisel pool või hakkab loendamine kuskilt alumise keldri põhjast, igatahes jaksab selle maa ära ronida küll). Ja siis lähete läbi lugemissaali ja läbi mingi kitsa käigu mahajäetud tagatrepini. Ja sealt veel terve täiskorruse võrra üles, nii et seinal on silt 8. korrus. Ja siis veel ühe terve korruse jagu 9.ndale ja siis veel ühe terve korruse jagu 10.ndale. Seal suutsin ma ainult lõõtsutada. Poeg lippas veel harjunud kombel üles tagaritta ja vaatas ootavalt, et ma ka sinna tuleksin - aga ma vajusin mataki! esimesse ritta ja rohkem ei liigutanud.

Kus see 10.korrus füüsiliselt on, meie universumis või kuskil paralleelmaailmas, seda ma ette ei kujuta, sest see maja ei paista ju nii kõrge. Igatahes oli seal jahe (jagatakse pleedi nime kandvaid tekke ja Lauri Saatpalu tantsib, kui tal jahe hakkab), nii et pakuks, et see on kuskil külmema kliimaga dimensioonis.

Lugupeetud kaasdelfitajad, palun kirjutage ka oma elamustest. Tahaks veel üht ja teist vaatama minna, aga paljalt etenduse nime peale ei lähe - tahaks, et keegi muljeid jagaks . . .

kle Ülla-Ülla, otsustasin ühe sinu varasema postituse põhjal siin, et lähen tõesti "Vabadusristi" vaatama. ma käin üldiselt vähe teatris, aga kui juba, siis tahan kindla peale minna. nii et tänud sulle.
aga vapse EKREga kõrvutada kui rahvuslikke jõude on natuke...meelevaldne. kui millalgi oli "õige eestlus", siis vast Pätsi-Eenpalu ajal? intelligents suhtus sellesse veidi pilkavalt. kuidas just, näeb ehk ka etenduses.
Hargla Melchior jätab mind omadega täitsa külmaks, aga mõni muu asi, näiteks "õudusjutud" on meeldinud.

Käisin vaatamas "Viimasel minutil".
Pidi olema komöödia. Noh, natuke oli kah, rohkem siiski draama.

Sellised lõbusad ja kõbusad vanamutid olid. Tabasid enam-vähem ära, et enne surma kahetsed ikka neid hulle tükke, mis tegemata jäid, mitte neid hulle tükke, mis elus ära tegid.
Näiteks see mutt, kellel sihuke seljaselav mees oli, kes üksi hakkama ei saanud ja kõvasti norskas ka veel ja hommikust õhtuni telekast ainult sporti vahtis, mutt oli teda kannatanud kogu elu. Kui aga mees nii kaugele jõudis, et hakkas otsima vanadekodu, kus ka kahe-inimese-toad vanapaaride jaoks, lõi mutt selja sirgu ja algatas lahutuse - kaua võib?
Samuti teised - kes veel meestele hooga külge lööma hakkas ja nii edasi.

Nii et mina, 50+ naisterahvas, olen nendega suht-koht samal lainel.
Soovitan kõigile muttidele ja mutieelses vanuses naisterahvastele tuleviku planeerimisel silmaspidamiseks!

Ja muidugi oli nii kena jälle näha Maria Klenskajat - minu jaoks on ta üks sümpaatsemaid näitlejaid üldse. Ja samuti teised, Ülle Kaljuste ja Kaie Mihkelson ja Raimo Pass, kõik tuntud headuses. Ja tuleb tunnistada, et noorest Luigest on näitlemise kohapealt tõesti lausa luik saanud, pole enam inetu pardipoeg. Igatahes sinna ossa sobis ta ideaalselt.


(Sain sealt ka hea nipi murdvaraste peletamiseks. Kui üks mutt hommikumantli väel ringi liikus ja vastu tema tahtmist sissetrüginud noort meesterahvast kuidagi korterist välja ei saanud, lõi ta lõpuks hommikumantli hõlmad lahti nagu liputaja ja röögatas, mees oli kadunud nagu välk. Aga pärast tuli välja, et see mees oli homo - ei tea, kas sellest?)

Olen teatris väga palju käinud kooli ajast peale, nüüd olen üle neljakümne. Vanasti oli teatris palju rahvast, siis vahepeal ei olnud ja nüüd on jälle, on noori ja vanu, kes käib see käib, kes mitte, eks see käib kusagil mujal.
Viimase aja etendustest on mulle väga meeldinud:
Lantimiskunstnikud - Linnateater, super komöödia
Amy seisukoht - Linnateater, polnud ka paha, aga ka mitte super, vaadata siiski võib. Mulle jäi arusamatuks see lõpu pantomiim
Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus - vot ei olnud päris minu teema, poliitika läbi lapse silmade ja natuke eluvõõras minule.
Maalermeister - Rakvere teater, natukene rahvateatri mulje jättis see etendus oma sisult
Must prints - Rakvere teater, väga hea näitleja töö ja hea etendus
Kõik naistest - Endla teater - samuti väga hea näitlejatöö ja hea etendus, oligi kõik naistest - tüdrukud, sõbrannad, töökaaslased, emad ja tütred
Üritus - Vanemuine - väga hea etendus ja head näitlejad, sarnanes natuke Draamateatri Valgustajatega see etendus
Cardillac Estonia, ooper, tõeliselt hea, viimase aja Estonia etendused on enamik tehtud soomlastele orienteeritud palaganideks, kartsin veidi minna, aga seda soovitan küll
Sylvia - Draamateater, väga armas ja südamlik etendus, mul tulid pisarad lausa silma. Minu üks lemmikuid on ka Egon Nutter, kui tema juba laval on, ei saa etendus halb olla
Eesti matus - Draamateater, samuti väga hea ja head näitlejad
Hõimud - Draamateater, väga hea etendus ja näitlejatöö, etendus inimlikkusest ja mõistmisest ja mittemõistmisest
Valgustaja - Draamateater, väga hea näitlejatöö ja tõeliselt huvitav lähenemine teatrile ja ajastutele
Hävituse ingel - Draamateater - väga hea näitlejatöö ja hea pilguheit lastevanematele probleemide tekkimisel koolis ja kodus
Kaart ja territoorium - Draamateater, kunstist Pariisis, minule veidi raske, mulle tulid meelde Roman Baskini lavastused, ei jõudnud see asi sugugi minuni
Pangalaen - Draamateater - super, seda peaksid kõik teatrisõbrad ja rahamaailmast huvitujad vaatama
Viimasel minutil - Draamateater - head näitlejad, aga ma vist pole veel nii vana, ei osanud nagu suhestuda nendesse probleemidesse, samas ei saa öelda, et etendus ei meeldinud.
Tuhk ja akvaviit - Draamateater - see oli hea etendus, soovitan kõigile vaadata. Vanematest ja lastest ja suhetest ja armastusest

Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad) on jälle üks huvitav ekperiment meie kirjandusajaloo kallal.
Mulle üldjuhul need eksperimendid kohe väga meeldivad, alati on huvitav midagi uut leida ja vaadata. Erinevatel kirjanikel on erinev fantaasia, ja tegelikult on mõnus teada saada, kuidas sellel tuttaval kirjandustegelasel elu edasi läks (no oma päriselu sõbrannadel pead ju ka silma peal, et kuidas tal läheb). Ebaõnnestumisi on sel alal harva, aga kahjuks oli see just üks neist.

Nimelt võetakse ports naistegelasi ja tehakse siis nendest hoopis teised inimesed. Keda arendatakse edasi, keda lihtsalt labastatakse. Niikaua, kui nad algse tegelase algse osa paigale jätavad, pole mul midagi selle vastu. Kui aga algne teos ka pea peale keeratakse ja seda mõjuva põhjuseta, muutub asi narriks. Kas teie kujutaks ette, et näiteks polkovniku lesk nii pikka aega vait püsiks? Raja Teele tehti eriti räigeks. Siin tahaks öelda: no võta mõni teine tegelane, kes rohkem sedamoodi oli, nagu sina nüüd kirjutada tahtsid! Eesti kirjandus on ju suur ja lai ja kubiseb värvikatest naistegelastest, valik on suur! Või kui ei viitsi raamatuid lugeda, tee endale ise uus tegelane, mis sa sellest teise omast lörtsid!

Või tuleb lihtsalt tunnistada, et autoril on õigus, kui ta kavalehel kirjutab, et enamik eesti kirjanikke on šovinistlikud mölakad.

Aga näitlejad olid head ja mängisid selle kõik innukalt välja, mis selle imeliku asja loomiseks vaja läks. Ei ühtki kivi nende kapsaaeda, ainus nõrk koht oli kirjanik (see viimane, mitte need algsed, kes need tegelased lõid).

Sõbranna vedas mind kaasa "Medea" balletti vaatama, tal oli üks pilet üle. Vabatahtlikult ja oma raha eest ma balletti vaatama ei läheks.

Aga nüüd tänan teda selle eest - sest see oli tõesti huvitav.
Nime ja loo järgi arvasin, et see on mingi klassika. (Kuldvillakust olete kuulnud? Kui Iason seda ära tooma läks, vedas ta koos kuldvillakuga ära ka sealse kuningatütre Medea, abiellus ja saadi lapsed. Siis aga leidis Iason endale uue kuningatütre ja kättemaksuks tappis Medea selle uue armukese ja omad lapsed - suht-koht mõistetamatu tegu minule kui kolme lapse emale)
Aga tuli välja, et hoopiski uus asi, maailma esietendus 2014 siin, Tallinnas.
Ja huvitav oli ta ka. Kaasa mängis kõik - lavakujundus, kostüümid, muusika. Palju sümboleid ja huvitavaid kujundeid. Ja pole nii ülikunstiline, et aru saavad vaid peened asjatundjad.
Tegelased pole nendes ühtmoodi trikoodes või luigekostüümides, nii et neil vahet ei tee. Näiteks Iasoni eraldasid teistest sõjameestest selle abil, et tal olis sihukesed vanaaegsed pikad sukatripid lühikeste pükste ääre alt põlvekaitseteni, mul olid kunagi lasteaia-aastatel samasugused (kui mina kunagi lasteaias käisin, siis veel sukkpükse ei olnud). Eriti efektsed olid igasugu pahalased.

Nii et kena ja vaadatav, soovitaks kõigile (v.a. väikestele lastele).

Vanemuine ja Carmen. Kolm hüüumärki! Kogu saal aplodeeris seistes, veidi ka kisati. Ja ikka tundus kuidagi vähevõitu...
Ülivõimas asi.

Valgustaja.
Mõnusalt tehtud tükk, Uku Uusbergist hakkab juba tõesti asja saama. Paraja pisikese huumori ja filosoofiaga. Tundub, et kuna see poiss juba teatri-elu teab, siis selle elu kujutamine tuleb tal ka hästi välja. Head reljeefsed tegelased, vaatad kohe huviga. Ja saad aru, et see väljamaalase siia lavastama kutsumine on . . . nagu ta on.

Ja omaette vaatamisväärsus oli siis see tõeliselt posh etendus etenduse sees, mida see valgustaja siis valgustab.

Ja jällegi head näitlejad. Ei oska kohe kedagi eraldi välja tuua, sest kõik olid kenasti paigas. Raimo Passi muutumised jätsid kuidagi eriti sügava mulje.

Mõnus on ka see, et paremad filosoofilised ja muud ütelused on kavalehel ära toodud, nii et lappad ja loed järgmine päev ja tuletad meelde ja itsitad omaette (mitte kava tööle kaasa võtta!).

Nii et seda soovitan küll kõigile.

oli Rakvere teatri "Kaasavaratu" külalisetendus Vene Teatris. Ülle Lichtfeldt "mamotškana" mängis küll peategelased üle, aga ilma temata oleks tükk ka poole kahvatumaks jäänud.
"Vanemuise" külalisetendus "Üritus" meeldis väga. Ei tea, kuidas koduteatris, aga Draamas oli see päris efektselt seatud, huviga jälgitav ja karakterid hästi tabatud.

"Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" - väga äge tükk Nukuteatris. Kolm tundi kestab ja kordagi igav ei hakka. Peategelane sai nüüd auhinna ka. Soovitan võtta teismelised lapsed kaasa ja minna kogu perega. Kõneainet ja muljeid on pärast etendust omajagu.

Minu meelest on praegu mitu suurepärast lavastust Draamateatris: "Pangalaen" ja "Tartuffe" on kaks uuemat, aga vanematest kindlasti nt "Hõimud".

käisime esimest korda Draamateatris, Eesti matus. Väga vahva oli. Üle hulga aja etendus, mis pani kaasa mõtlema ja kus koomiline ei olnud lihtsalt koomiline, vaid natuke kurva alatooniga. Mulle meeldis. Teismeline laps (tüdruk)vaatas klassiga Vat-teatri Estonian Hikikomorit ja ütles, et parim, mida ta näinud on.

käin vähemalt korra kuus teatris,ikka eestis on mida vaadata..ni estonias,draama- kui linnateatris,viimati käidud vene draamateatris padamees vaatamas-hea,läheb järgmine nädal zoika korterit -vaatama-vene teatris ja mai alguses linnateatrisse Kaelkirjakut...vaatama,olen terve elu käinud teatris,kinno jah pole viimsed 10a.saanud,pole ilmselt tahtnud..

Mina käiksin teatris tihedamini, aga nädalavahetuseks sobivat etendust leida ja sellele siis veel ka pileteid saada on kohati väga keeruline, kui mitte võimatu. Näiteks eelmine laupäev käisin Estonias "Tsirkusprintsess"-i vaatamas, piletid ostsin eelmise aasta augusti lõpus! Nüüd poleks enam midagi saada olnud. Kolm kuud püüdsin saada Linnateatrisse Krabatile pileteid, ei õnnestunud. Iga jumala kord lõi piletilevi süsteetmi umbe, kui piletimüük kuu alguses hakkas ning kui siis süsteemi lõpuks sisse sain, olid kõik piletid otsas. Rohkem ei proovi ka enam Linnateatrisse, nii teatrihuviline nüüd ka ei ole, et lõpmatult lolli.

Müüa 2 piletit 05.05.16 Linnateatri etendusele "Igatsus".
Ise olen juba näinud ja julgen soovitada küll.Vene klassika, Tšehhovi ainetel.

"Mu naine vihastas"
Väga vahva, see on NO99 oma tuntud headuses. Kellele need tigedad klounid ja kõntsad ei sobi (nagu mulle), siis see on kena komöödiline asi. Igati positiivne, kuigi pealkiri seda ei eelda. Ainult tahab veidi maailma kultuuriga kursisolekut, sest viimases osas hakatakse poseerima tuntud fotode järgi. Titanicu filmi tiitelfoto tunneb igaüks ära, ühe ikoonilise mahalaskmisfoto (milleks fööniga poseeritakse) ja rippuva poodu (milleks õhku hüpatakse) ilmselt ka, muude fotodega on vastavalt igaühe enda kultuuritasemele.

P.S. NO99 teatrile: Draamateater tegi "Wabadusristi" etendust ja pani kõigi ajalooliste isikute elulood ja lühikirjeldused kavalehele. "Vanemuine" lavastas "Teatriparadiisi" ja tegi sama. Samuti olid ajaloolised ja kultuurilised tausta-andmed näiteks "Utoopia ranniku" ja "Krati" kavalehtedel. Ka selle etenduse käigus oleks võinud panna koopiad neist ikoonilistest fotodest kavalehele. Mitte igaüks ei ole neid näinud, mitte igaüks ei leia neid üles. See oleks ühtlasi ka rahva harimine.

P.P.S. no kui kavalehele ei saa, siis vähemalt kodulehele. Praegu leiab sealt ainult Einsteini, keel suust väljas, ja sellegi näitleja esituses, mitte originaali. Ma küll ei tule väitma, et just selle pildi originaali ei teata, aga on teisi, mille originaali ei teata või vähemalt ei tunta ära.

Ja tagasi teemasse "enne oli välja müüdud, nüüd on vabad piletid tekkinud" -

Tükk aega tagasi leidsin viite Tõnis Niinemetsa komöödiaetendusele, aga kõik Tallinnas olevad etendused olid juba kirjaga "välja müüdud" peale Arigato keskuse oma, olin lausa nördinud. Nüüd aga on Vene Kultuuri-keskuse omas (Mere puiesteel) veel pileteid saada, ja kohe palju on neid vabasid kohti. Nii et soovitaks, kui kellelgi huvi on.
Muudes linnades on endiselt vabu platse küllaga.

Pärnu teatri etendus 24 339 ruutkilomeetrit raba - ma ei tea, kas nad seda veel mängivad, aga kirjutaks ikka.

Teema käib ümber Eestist lahkujate ja välismaal töötajate ja üritatakse selgeks teha, kui jube see ikka on.
Õigemini mitte teema, vaid lausaline hala.
Esimene veerand etendust vingutakse, kuidas välismaal tahaks musta leiba ja Tallinna kilu ja kohukesi ja muud sihukest harjunud toitu. Ja halatakse seda nii pikalt ja paatosega, et mul hakkas lausa häbi nende inimeste pärast.
Siis näidatakse pikalt, kuidas üks köökus vanamutike muudkui ostab kruupe ja saadab välismaale pojakesele järele ja muudkui ostab ja saadab ja muudkui ostab ja saadab . . . jäi mulje, et tuleb seda korrata ja venitada, sest muidu ei saada etendusele ettenähtud aega täis.

Ja oh jubedust, kui mõni välismaalasega abiellub ja seal lapsed saab, see pidi ikka halb tegu olema. Surnuidki ei jäeta rahule, kistakse välja see Lydia Koidula, sest temagi ju abiellus lätlasega ja kolis Kroonlinna. Visatakse talle nina peale, et ise koidulaulik ja rahvuslik blaa-blaa-blaa ja lapsed ei oskagi eesti keelt.

Ja lõpuks näidatakse, et kõik on ära läinud ja kogu Eestimaa on kattunud ühtlaselt rabaga (pagulaste sissevedu rehvormikate poolt on nüüd väga unustatud) ja need endised eestlased välismaal räägivad muid keeli jne.

Olen kohanud elutervemat suhtumist - paar aastat tagasi, kui meil oli veel Augusti Tantsufestival, oli seal üks etendus "Man overboard".
See käsitles toda eestlasest ehitajat, kes Soomest töölti tulles laevalt merre hüppas (tüdruk oli maha jätnud), külmas vees aga mõistus pähe tuli (veebruarikuu), ujus ühele väikesaarele, kus ainult suviti asustus oli, ja elas seal kolm nädalat aegunud kartulikrõpsudest ja limonaadist, enne kui leiti ja üles korjati.

Ka seal tekkis küsimus, et vaene poiss, peab kaugel Soomes tööl käima, sest Eestimaal nii head töökohta pole.

Aga esinejate trupis oli ka üks Ieva-nimeline lätlanna ja siis küsiti temalt - oled sina ka õnnetu, et pead samamoodi Lätist Eestisse tööle käima?
See aga teatas, et ta on hoopis üliõnnelik, et tal Eestis üldse selline töökoht on. Et Lätis poleks tal sellist töökohta, kus ta saaks teha just niisugust kunsti, mis talle meeldiks. Et varem töötas ta Šveitsis ja Hollandis ja vaat sealt oli raske kodus käia, sõidad terve päeva ja maksab ka palju, aga Eestist Lätti on mõned tunnid ja üldse Eesti on nii kodune, Läti-sarnane. Ja tõmbas põuest suure eesti lipu, hakkas seda lehvitama ja kuulutas eesti keeles: "Ma armastan Eestit! Ma olen nii tänulik! Mulle meeldib Eesti!" ja nii edasi.

Suhtumise võti on ilmselt selles, et 24 339 ruutkilomeetri raba puhul on tegemist Pärnu teatriga - pärnakatel on tõesti kaugem ja tülikam Soome tööle käia kui tallinlastel. Ja kui Põhja-Eesti rahvas on lapsest saadik soome televiisorit vaadanud ja soome keel seetõttu arusaadav, siis pärnakad peavad seda keelt alles õppima hakkama.
Nii et anname ehk andeks.

suhtusin terakese eelarvamusega ja tükki vaadates ka just väga elevil ei olnud, aga nüüd tuleb kogu aeg meelde "Et keegi mind valvaks". aitäh Helene Vannarile.

"Vanapagan" Kernu mõisa küünis.
Masendav. Negatiivne. Ropendav. Inetu.

Jah, on tõesti kaasaega toodud, Kava-Antsust on saanud bordellipidaja ja narkoärikas, Juula on üks tema lindudest, Vanapagan ja ta eit on maa peale tulles prükkarid jne. Joomise asemel tõmmatakse triipu. Talupidamise asemel on muud tööd, nagu bordelli transa-turva ja ehitaja. Ma usun, et on olemas ka selline ühiskonnakiht, kel nii madal kõnepruuk. Aga ikkagi ei taha ma neid eriti näha ei reaalses elus ega teatrilaval.

Aga teisest küljest - eks see algse Põrgupõhja uue Vanapagana sisu olegi ju selline, et sellest ei anna teha suurt midagi peale õuduka. Seekord tuli siis roppustega õudukas. Nii et kellele ropendamine nalja teeb, eks mingu ja vaadaku. Aga ülejäänud, pidage meeles, et teid on hoiatatud.

Näitlejad on väga head nagu alati. Elina Reinoldit ma lausa naudin, tal on nii isikupärane hääl ja seekord sobis ta nii hästi nii prükkarieide kui ka politsei ülekuulaja ossa.
Valgustus, heli - lausa viimase peal. Vahel olen päris teatrisaalis oluliselt viletsamat näinud.
Ruum on ka igati sobiv, loob õige õhustiku.
Lavastaja on see jakuut, see Potapov.
Mina teda rohkem vaatama ei lähe, sain targaks.

NO99-teatri Pööriöö - mina olen vaimustuses.

Kusjuures oleksin oma aruga täiesti süüdimatult minemata jätnud, sest arvasin, et jälle seesama vana klassika, mida olen oma pika elu jooksul korduvalt näinud - nii Shakespeare originaalnäidendit kui ka muid töötlusi multikani välja, viimane neist Pepeljajevi lavastatud ooper "Haldjakuninganna".

Õnneks sõbranna käis ja kiitis, et rõhk pole sisul, vaid lavastusel. Selle peale taipasin pileti krabinal ära haarata.

Eks see Ojasoo-Semperi tandem saab aru nagu Pepeljajevgi, et seda klassika sisu on juba oksendamiseni nähtud, see ei huvita enam kedagi peale noorte. Ja tegi selle lavastuse huvitavaks ka minusugustele, vanadele.

Keset saali on hiiglasuur Kuu ja kogu tegevus on seal Kuu peal, s.t. näidatud Kuu peale kaamerate abil. Ka orkestrit näidatakse Kuu peale. Kuna üks kaameratest oli otse dirigendi ees, tekkis omapärane efekt - dirigent vehkleb Kuu peal, tema selja taga on Kuu, mille peal vehkleb dirigent väiksemana, kelle selja taga on Kuu, mille peal veel väiksem dirigent, kelle selja taga - ja nii edasi. Peegliefekt, nagu keeraks kaks peeglit vastamisi ja vaataks nende kaudu lõpmatusse. Ainult iga järgmine dirigent liigutas pool sekundit eelmisest hiljem, sest nii kaua võttis aega pildi suunamine Kuule. Seda peeglitega ei teki . . .

Ja noored näitlejad - väga-väga ilmekad. Supertublid! Kui eelmine punt väga häid näitlejaid NO-st ära läks, arvasin, et nüüd on see sealne hea aura lõppenud. Ei midagi, tuleb tõdeda, et uus sama hea on asemele tulnud.
Eriti üllatas Jörgen Liik oma meisterlikkusega. Olen teda aeg-ajalt näinud juba tudengite "Detoxist" saadik, siiani pole ta eriti silma torganud. Sel korral aga paistis, et ta sai võimaluse rohkem välja panna - ja seda oli palju ja head, mis tal välja panna oli. Pange tähele, temast me veel kuuleme!

Orkester ja "Ellerhein" sobisid sinna suurepäraselt ja kõlasid võimsalt, etendus sai nendega tõesti palju juurde.

Igal juhul - olen täna ikka veel elevil! Ja kui keegi küsib, siis soovitan südamest vaatama minna ja luban, et igav ei hakka. See ei ole see tüütu klassika!

Huvitav kuulda. Minu kõrvu ei hakanud ühtegi roppu sõna. Kas me vaatasime ikka sama etendust

"Taevast sajab kõikseaeg kive"
VAT-teatri näitlejad on üks väga tugev kollektiiv, neid on hea vaadata. Mina olen nende esitust alati nautinud.

Tutvustuses on öeldud, et selle etenduse teema on kuskiltpidi seotud Jaan Krossi "Taevakiviga". Olen lugenud, eeldused on head.

Etendus ise: rosolje rosinatega.
Või sült suhkru ja sinikatega.
Väljend "puder ja kapsad" on selle jaoks liiga lahja, meie kandis öeldi "kapsasupp ja klimbid sees".

Algus on hea: Ago Soots on Kristjan Jaak Peterson, kes ülikoolist välja visatakse ja luulet lugedes kodu poole astuma hakkab . . Lauri Saatpalu on karu, kes temaga jõudu katsuma tuleb . . . Raivo E.Tamm on Otto Wilhelm Masing - nii ehtne vanaaegne pastorihärra, kes oma vana tolmuse kirjutuspuldi taga muhedalt seda taevast kukkunud tulise kivi juttu pajatab ja üldse kenasti eheda paarisaja-aasta-taguse õhkkonna loob . . . tuleb pastori noorim tütreke, kenasti pitsides-satsides nagu tolle aja pastoritütreke olla võinuks . . . ja käratab muu jutu hulgas "mul PO*HUI", millist sõna tol ajal ilmselt siinmaal ei kasutatud . . .
Lummus on korrapealt lõhutud.

Siis ehitab Raivo E.Tamm selle lummuse uuesti üles ja lähed jälle ära sinna kahe sajandi tagusesse aega, kuni tuleb pastorihärra vanim tütar ja käratab kuidagi "see FU**ING vaesus" või midagi niisugust ja siis hakkab neid F-sõnu lendama ka pastorihärra suust . . . jälle lummus lõhutud.

Kolmandat korda enam õnge ei lähe, edasi vaatadki seda etendust nagu möödakäijaid tänaval, ilma mingi huvi ja kaasaelamiseta.

Ja näidendi teine pool jättis umbes sellise tunde, et Paul-Erik Rummo oli sahtlipõhjast välja koukinud oma muude kirjatööde mustanditest ülejäänud lehed ja tegelased ja need servapidi kokku pannud. Ei sisu ega muljet, aga hoolikas prügi taaskasutus, mis tänapäeval nii populaarne.

Eks ma kujutan ette, kuidas see P-E Rummo selle Raivo Trassi tellimuse sai ja siis kiiruga seda tükki valmis viskas ja leidis, et on väga vaimukas niimoodi erinevaid juppe kokku haakida ja vahepeal lasta pastoritütrel Neverlandist jahuda ja Michael Jacksonit mainida, et see loob miski silla ajastute vahele või mis nad selle kohta ütlevad. Et nii tänapäevane ja "kõnetab noort publikut" (keda ma seal etendusel küll ei näinud) ja on "in" . . . Tahtnuks autorile ütelda, et no mine ja vaata neid NO-teatri etendusi, kui tahad näha, kuidas eri ajastuid kokku lingitakse nii, et seda on ka nauditav kuulata-vaadata.

Jah, on küll tuntud nimi, aga kui ei panusta, siis asi ei õnnestu. Probleem ei olnud selles, et ajaloolistele kujudele oleks liiga tehtud või ebapiisavalt austatud või midagi niisugust, lihtsalt . . . seekord ei haakunud need detailid omavahel kokku.

Linnateatri Köster - ei usu ma mitte, et see tegelik Paunvere köster Lender(või oli ta Lemberg?) nii inimvihkaja oli. "Kevades" on teda ju näidatud koerust täis poisikeste silmade läbi, ja näidatud on ainult seda külge, mis lastele silma jäi pärast seda kui nad mingi pahandusega hakkama said. Nüüd siis on see Kivirähk võtnud ja selle edasi arendanud väga tigedaks inimvihkajaks.
Etendus ise on usutav ja hea. Kohati lõbus. Jäädki uskuma. Peeter Tammearu on hea näitleja ja sobib sinna osasse väga täpselt.

Ainult muidugi see, mis Kiviräha puhul alati häirib - minevikuaja inimesed kasutavad kohati väga tänapäevaseid ütelusi ja väljendeid. Aga noorema põlvkonna kirjanike puhul on see ilmselt vältimatu.

ei väsi see Kivirähk Lutsu "lüpsmisest"...

"Bajadeer" - ballett Estonias.
No küll oli ilus!
Meil on väga tugev balletitrupp ja see trupp on väga suur. Kõik on viimse sammuni paika pandud, sujuv ja nauditav.

Tänapäeval pole meil enam seda kostüümide probleemi, et ei raatsita erinevaid riideid teha ja kõik on oma vanades luigekostüümides või lihtsalt elementaarsete trikoodega. Kui ikka on India radža õukond, siis see ikka särab kalliskividest tagaritta välja. Kuldne jumalus ei ole mitte noormees kollases trikoos, vaid üks poiss on niudevöö väel ja nahk üleni ära kullatud, nii et mõjub väga ehtsalt.

Süžee on arusaadavaks tantsitud. Tõsi küll, teises vaatuses läksime sõbrannadega vaidlema - seal, kus kallima kaotanud noormees oopiumipiipu tõmbab (laval oli suur vesipiip, aga suits suundus kõik rahvast eemale) ja jutu järgi Varjuderiiki satub. Lavale tulid 24 ühtlases tuhmis kohevas valges riietuses neiut. Sõbranna arvas, et need on Varjuderiigis elavad surnud, mina aga arvasin, et Varjuderiigis peaks olema nii mehi kui naisi, mitte ainult neiud - et need 24 peaks pigem oopiumisuitsupilvi kujutama. Teine sõbranna aga leidis, et kuna noormehel oli õige sättumus, siis nägi ta Varjuderiigist ainult neidusid, muid lihtsalt ei pannud tähele . . .

Väga armas oli, et laval olid ka väikesed balletikooli õpilased. Nende number oli nii kena ja liigutav!

Aga jutu järgi oli selle balleti esmaesitluse ajal (umbes poolteist sajandit tagasi) nende õukonnapidustuste ajal laval umbes kakssada osatäitjat ja üks elevant. Meil siin sellist luksust ei olnud - nojah, ma saan aru, et meie Estonia lavatagused käigud on ehitatud sellised, et elevant sealt läbi ei pääse. Tehnilised põhjused, nagu öeldakse. Aga eks me peame sellega leppima ja kes puudust tunneb, võib ise pärast loomaaeda minna.

"Paljasjalgne Debora" oli tükk, mida kindlasti tahtsin näha. Kahju, et magasin maha D.V. juubeliüritused Saaremaal, aga neid vist ei promotod ka piisavalt. Aga jah, nüüd siis mandril vaatasin tüki ära. "Päevad ja aastad" jm hoolega loetud, lisaks hiljuti Eeva Pargi "Naeru õpilane". Nende põhjal ütleks, et oleks tahtnud kehalt ja hingelt jõulisemat ning ka pisut positiivsemat Aadu Hinti näha. Andres Raagi Smuul oli aga lihtsalt super hea tabamus, läks üldse kõige rohkem hinge. Noor Debora ka. Aga alles vana(nev) kirjutas "Tuule valgel"...

Once upon a time in Estonia - vaat see oli tõesti hea.
Päriselt vaimukas.
Naljad olidki naljakad ja kogu saal naeris mürinal.
Ja ei olnud allapoole vööd naljad nagu näiteks Klassikokkutulekus, oli arvestatud intelligentsete vaatajatega.

Tegemist on Kinoteatri lavastusega, mängitakse Apollo kinos Solarise keskuses. Põhilised tegijad: Argo Aadli, Indrek Ojari.

Esimene vaatus oli veidi rahulikum kui teine ja mõned taipamatud lahkusid vaheajal. Nad ei saa kunagi teada, millest nad ilma jäid!

Igatahes soovitan soojalt! Ma ei hakka neid nalju siinkohal ära rääkima, muidu pole teil pärast enam naljakas.

Ja muuseas, kuna tegemist on ikkagi kinosaaliga, siis ei pea seal nii hästi riides olema kui teatris. Igatahes rahvas selle etenduse pärast jalanõusid ei vaheta ja pead ei kammi, nii et võtke rahulikult. Pärast läheb päriselt ka kinoks ja väga heaks kinoks.

(Muidugi, kui huumorimeelt ikka üldse ei ole, siis võib selle vahele jätta. On ju selliseid inimesi, mu mehe suguvõsasse ka paar sihukest tehtud.)