mulle meeldis Theatrumi ja "üksiküritaja" Uuspõllu "Talvevalgus". Veiko Märka küll kirjutas natuke nuriseva arvustuse, aga see ei loe. arvustus ka meeldis! ja siis tuli meelde, et Märka elulooraamat või-mis-see-oligi tuleks läbi lugeda.
"Talvevalgust" soovitan tõsistele inimestele, kes ainult meelelahutust ei otsi.

"Aadama õunad" Naissaarel - vaat see oli ka tõesti hea etendus.
Olin enne filmi näinud, see käis kunagi PÖFFil. Arvasin, et mine tea, ega nad ehk ei oska ega viitsi teatris nii head asja teha. Jah, mõned head killud on puudu, sest neid ei andnud teatrisse ümber tõsta, kuid valdav enamus on olemas.
Lavastus oli hea, näitlejad olid head. Soovitan kõigile!

Üldse oli kogu see reisikorraldus rahva Naissaarele viimise-toomisega huvitav ja meeldiv (vähemalt minu ja mu poja jaoks). Et transpordiga pilet hakkab kehtima juba Tallinnas Lennusadama kai peal ja kõigepealt saad aurikusõidu. Ja et kapten kutsub rahvast kaptenisillale vaatama - mul poeg oli pool sinnasõiduaega kaptenisillal ja uuris asja, talle oli see juba omaette elamus.
Siis sõit nende peaaegu antiiksete veoautodega etendusekohta. Tee peal paistavad terved kurdlehise roosi väljad, praegu on need täies õies.
Selle aja peale, kui kohale jõuad, on aeg juba nii kaugel, et võtaks kohvi ja võileiva - ja puhvetis on metsaseenesalati võileivad! Ilmselt siis on sel saarel nii palju seeni, et annab terve suve teatrirahvale võileibu teha.
Ja kohapeal oli enne etenduse algust terve tund vaba aega saarega tutvuda. Kolasime rannas ja leidsime üles saare lõunatipu vaatamisväärsused - väikese kiriku, mälestuskivi kodu kaotanud Naissaare endistele elanikele ja Peeter Suure käsul ehitatud rannakindlustuse. Muuseas, teadmiseks järgmistele külastajatele: selle rannabastioni otsas kasvavad muulukad. Praegu on nad küpsed.

Ja milline panoraamvaade põhjarannikule - ühelt poolt algab Aegna ja Viimsiga, siis teletorn, elektrijaama korsten, Maarjamäe obelisk, siis vahepeale Paljassaart ja siis jälle Tallinna linna, seejärel pankrannikut ja lõpuks kaugel läänes Pakri tuulepark. Poleks uskunud, et võid ühe pilguga haarata selliseid maamärke nagu Pakri tuulepark ja Teletorn, aga nii see seal on. Soome sõitvad laevad lähevad rohkem ida poolt, sealt on pilt teistsugune.

Ja peale etendust veelkord läbi metsa veoautodel ja aurikusõit tuledesäras Tallinna poole, seekord täiesti vaikse mere peal.

Muidugi oli põhiline pluss, et ilmaga vedas, sest kujutan ette, et vihmaga pole sõit sugugi nii meeldiv ja pole ka viitsimist saare randa jalutada.

Ah jaa, suurem osa rahvast istus selle vaba aja küüni taga ja ei viitsinud randa vaadatagi. Kõrval oli ka koplitäis lambaid, mõni jälgis ja pildistas nende tegevusi. Aga uskuge mind, lammaste tegevus on suht-koht igav, lammastel pole üldse fantaasiat.

Minu meelest on küll lambad lahedad ja neid jälgida hirmus põnev! Ja armsad on nad ka! Ja kus kohast Sa tead, et neil fantaasiat ei ole? Võib-olla fantaseerivad rohkemgi kui inimesed! Aga seda tean ma küll, et inimestel, kes peavad lammaste tegevuse jälgimist igavaks, neil on kahtlemata fantaasiavõimetega probleeme!

Kurgjal olid ka lambad! määgisid etenduse ajal, aga mitte liiga kõvasti.
"Midagi on viltu" väga meeldis. teine vaatus pisut uimasemaks jäi kui esimene, aga muidu siiski ületas ootusi.
Mikita mõtted-mälestused laval.

Ülla-Ülla, vaata ka postitust "Hoidke eemale Omari küünist".
Aga mul on hea meel, et sul oli tore.

Kurgjal - Midagi on viltu julgen ka soovitada. 2018.a. suvel mängitakse uuesi. Lauri Kink ja Indrek Taalmaa on võrratud, muidugi ka Kaili Viidas lavastajana ja see koht, kus mängitakse on väga lummav. Suvel mängitakse uuesti ka Pärnu Endla etendust Säärane mulk, väga lahe, meeldib igale vanusegrupile, läheks lausa uuesti vaatama; igati lustlik ja kaasahaarav tükk.... Pärnu Endlas veel julgen soovitada Väljas väiksem..... ja Kaarnakivi perenaine.

Eile (29.01) käisin Vene Teatris (või on ta ametlik nimi äkki Vene Draamateater?) Rakvere etendust "Ausammas" vaatamas ja peab ausalt ütlema, et mulle meeldis.
Kahju ainult, et rahvast oli vähevõitu.

Vaatasin sama lavastust eelmisel aastal Rakveres ja mulle ka meeldis.

"Modigliani" Estonias - ilus lavastus. Arvasin, et mis see kuulus Toomas Edur siis ära ei ole, ehk on kisa rohkem kui villa, aga oli ikka küll kenasti tehtud. Toomas Aintsi muusika oli ka igati asja eest.
Algas juba kenast kujundusest - kulissideks olid Modigliani maalide jäljendid. Kostüümid ajastupärased, liikumine hästi paigas ja väga ilmekas. Tavaliselt on kavalehe peal balleti sisu kirjas, seekord kava müügil polnud, oli vaid valge leheke osavõtjate nimedega. Aga ei tundnudki sisuseletusest puudust, kõik oli täiesti arusaadav ilmagi.

Kunstniku surm oli ilus - tema aktimaalidelt välja astunud paljad naised tõstsid ta kätele ja kandsid minema. Mõtlesin, et milline kohane surm ühe maalikunstniku jaoks, milline aktimaalija sellisest paremat tahta oskaks?

Ainult väike nüanss plaksutamise kohaga, mis paigast ära. Esimese vaatuse suure joomingu lõpus jääb kunstnik väga purju ja lõpuks tõmbab püksid maha ja demosnstreerib, mis tal püksis on. Ja sellega on vaatus läbi ja tuleb plaksutamise koht. Vabandage, aga minu käsi sellise liigutuse peale plaksutama ei tõuse, vähemalt mitte Estonias, kui ma ikkagi balletti vaatama olen tulnud. Kui selle koha ümber tõstaksite, saaksite ehk esimese vaatuse järel suurema aplausi . . .

Nii palju, kui mina olen teatris käinud, on saalid alati rahvast täis. Ja ma käin ikka kord kuus või paari kuu tagant. Eriti täis on saalid siis, kui on külalisetendused Rakverest või mujalt.

Uskumatu, kui madalale "Estonia" oma lati lasknud on - see on niiiiiiiii madalal. (siia lõppu joonistage ise allapidi nooleke)

Avastasin, et polegi neid Eesti 100 seeria asju näinud, sündmus ise juba peaaegu läbi, ja leidsin, et vaataks siis seda "Estonia" oma, seda "Ehmatusest sündinud rahvas". Reklaami järgi olevat ooper olnud. Jah, paar laulukest oli ka, aga mitte nii palju, et oleks opereti mõõdu välja andnud. Nii et need üksikud osast väljalangemised ehk laulud selle muu lobisemise hulgas mõjusid kuidagi kohatult ja piinlikult.

Aga sisu - niisugust kokkuplätserdatud jampsi ei saa isegi kommenteerida. Ma saan aru, et taheti teha midagi omanäolist ja algupäralist, aga rappa läks see värk. Jumala eest, mingu ja vaadaku siis teiste teatrite pealt, missugune see algupärane ja omanäoline olema peaks - no mingi näiteks NO-teatrisse, või von Krahli või mõnda muuse sihukesse, häid etendajaid on Eestis kuhjaga ja rohkemgi veel! Ja kõigil neil on siiani olnud häid algupäraseid tükke nii lauludega kui ilma. Igatahes see oli kuidagi niru, nõder ja lahjake - ei sisu, ei muljet, lihtsalt ootad, mida edasi ja millal ometi lõpeb. Ja kui lõpuks lõppes, siis rahvas läks lolli näoga laiali, enamus sai aru, et oli tõmmata saanud.

Tõsi küll, tehniline külg oli tugev. Pöördlava kasutati ära täies mahus ja sihipäraselt, videod ja vahekardinad ekraanidena olid omal kohal ja lisaks oli seal väga elutruu Lennart Meri täiesti tuttava kõnemaneeri ja naeratusega. Õnn, et teda laulma ei pandud, oleks piinlik olnud.

Kuidas need esinejad sellist küll mängima nõustusid - mul on kahtlus, et neile vist maksti selle eest. Rängalt.

Igatahes minult on soovitus - kui kuidagi veel saate, hoiduge.

Tegelikult oli sellel eelmise postituse etendusel üks hea koht ka.

Nimelt see pöördlava oli ära kasutatud nii, et poolele sellest oli kuppel peale tehtud. Nagu seriaalis "Under the dome", ainult poolik. Ja selle sisemisele küljele taevatähed projitseeritud. Et asi nägi välja nagu Maa ja taevas siis, kui Maa oli alles lapik. Et lame maa ja kuplikujuline taevas selle peal. Väga ilus oli!

Aga muidu jah - ilmselt oli keegi stoori jaoks kuskilt jupikesi rebinud ja kokku lapanud juhuslikus järjekorras ja arvanud, et oh mis siis, küll lollikesi leidub, kes vaatama tulevad. Ja leiduski. Aga eks need lollikesed said nüüd tiba targemaks ja rohkem Estoniasse ei tüki.

(või ongi see lavastaja lameda maa teooria pooldaja?)

Draamateatris soomlase Jokela "Sumu".
Noh, oli kah, aga mitte eriline sündmus.
Soomlaste elulised probleemid, et kuidas Venemaaga äri teha, kui firmaomanike hulgas on üks sisu ja selgrooga soomlane, kellele hakkab vastu see Krõmnaš ja Ukraina äravõtmine ja Malaisia lennuki mahavõtmine ja muud sihukesed teod. Et kuidas ministeerium suure ekspordiprojekti lootuses selliseid vagaseks käsutab ja selgeks teeb, et poliitika ja majandus on kaks väga erinevat asja.
Ja tõsi see on, et Euroopa sanktsioonide tõttu kannatas kõige rohkem just Soome, kelle eksport oli suures osas Venemaale orienteeritud.
Hea koht - kui neiu baaris kellegiga vene keelt räägib, tullakse temalt kohe küsima, et "palju maksab". Aga seal saab süüdistada ainult vene päritolu neiude igapäevaseid rahateenimismeetodeid, mis Soomes teatud stampkujutluse loonud.
Vaadata võib, aga piletite hankimisega endast välja minna pole mõtet.

Palun, teised, kes ka teatris käivad - kirjutage ka, ma ei tahaks ikka niimoodi tundmatu etenduse peale välja minna, tahaks ikka natuke tutvustust ka, kasvõi siitki.

Jäi silma lahe teatriblogi: http://eksperiment.kinoteater.ee/

viimasele postitusele infoks, et lugesin ka algul kinoteatri blogi. Mõte on väga hea, teostus mitte väga. Käin ka üsna tihti teatris. Selle tütarlapse arvustusest kumab läbi, et ta ei saa paljudest asjades aru, võib-olla on põhjuseks, et pole eestlane või talle ei meeldigi üldse teatris käia. Aga eks maitsed on erinevad.
Siin mõned soovitused.
Rakvere - Lendas üle käopesa
Ugala - Lovesong. Mäng on alanud
VAt teater - Alias
Endla - Väljas väiksem kui seest, Kaasnakivi perenaine. Kopsud. Kõik naistet
Kell Kümme - seal kõik jama, midagi ei meeldinud
Kammerteater - Sinised kilesussid. Midagi on viltu
Linnateater - Ajujaht

Minu arvates ka see kinoteatri blogi ei kõlba lugemiseks.
Ta vist magab ka pooled etendused (kusagil kirjutati) ja kui lugeda, siis saab aru, et ega ta ise eriti ei saa aru sellest, mida vaatab. Teatrist ei tea ka midagi ja kui pole kultuurset tausta, siis ei olegi midagi teha. Kummaline, et selle poole aastaga pole midagi muutunud.
Kiidab neid kinoteatri enda tegijate lavastusi... mõlemad Von Krahli etendused, kus Henrik Kalmet mängib on tema Top10. Ei ole usaldusväärne. Kas see ei pidanud olema üks selle eksperimendi mõtteid, et kirjutab keegi erapooletu. Ei saa sellest aru, miks talle makstakse sellise jama töö eest. Kinoteater võiks parem teatrit selle rahaga teha.

Teatrisõpradele soovitan seda blogi lugeda. Kes teab, see teab, kes on Danzumees :)
http://danzumees.blogspot.com

Peale "Modigliani" äranägemist läksin juba julgelt Toomas Eduri ja Tauno Aintsi järgmist koostööd vaatama. Ei pidanud pettuma, see on jälle sama kena kui eelmine.

Sisuliselt on tegemist Rõngu Marta seiklustega.
Rõngu pastor oli see, kes vanemateta orvud endale korjas, üles kasvatas ja omale teenijateks jättis - Marta oli üks neist. Sõda tuli peale, venelased võtsid Rõngu pastori kogu perekonnaga ja teenijatega vangi, aga väepealikule hakkas pesunaine Marta meeldima ja ta korjas selle Marta endale - teadagi, milleks. Jõudis Peterburi, seal hakkas Marta ühele kindralile silma, kes ta omakorda endale võttis. Kindrali juures oli endine paljasjalgne külatüdruk juba nii pestud ja kammitud, kohaselt riides ja vene keel selgem, et tuli Peeter I ja korjas ta omakorda endale. Algul niisama, aga hiljem võttis lausa ametlikult endale naiseks hoolimata bojaaride vastuseisust, et nii madalast seisusest tütarlaps, käest kätte käinud ka veel. Selleks tuli Marta õigeusku ristida - uueks nimeks sai Katariina (Jekaterina). Pärast Peetri surma sai temast Vene keisrinna Katariina I.
Ja balleti nimi ongi Katariina I.

Kuna tegijad on kodumaised, siis pikalt on keskendutud sellele Marta külaelule Rõngus, kuidas külapoisid tüdrukuid piiravad ja näppimas käivad ja tüdrukud neile äsavad küll korvide, küll kaltsudega. Ja hiljem teises vaatuses Kadrioru lossi ja pargi ehitamisele - seegi ju Peeter I poolt just Katariina jaoks ehitatud.
Venemaa-elu osas torkas silma, et peaaegu pool aega tegeldi joomisega - küll pisikestest topkadest väepealikute juures, küll peekritest Peeter I õukonnas. Aga tundes vene elu - see on seal puhas realism, nii see ilmselt oligi.

Tantsijad on meil heal tasemel nagu ikka, ehkki eestikeelset nime nende hulgast ei leia. Klassikalist balletti vaadates häiris mind väheke, et üks poiss oli teistest oluliselt pikem, oli nagu väljalöödud hammas seal rivis. Nüüd oli see pikk Jevgeni Grib ära kasutatud Peeter I-ks, igati sobiv ja omal kohal.

Karatiina keisrinnaks kroonimine oli kujundatud nii ilusti, et mul tuli lausa kananahk peale. Olen siiani vaimustuses ja elan sellest emotsioonist veel tükk aega, no vähemalt PÖFF-ini veab välja küll.
Soovitan vaatama minna, tõesti samm edasi meie balletiteatris.
Ja lihtsalt ilus oli ka. (Käisime kambaga, sõbrannad on sama vaimustunud kui mina)

Kavalehel kirjutati, et see on balletiteatri panus Eesti 100 üritusse - ja oh miks ometi nad ei kuulutanud seda Eesti 100 sarja osaks, panid selle õnnetu "ehmatusest sündinud rahva", mis oli tõesti ehmatus halvas mõttes?

Draamateatris Bella Figura oli päris hea etendus ja Teoteatri komöödia Abielutunnistus oli veidike üle võlli, aga täitsa vaadatav.

Sõprade "alatu vembuga" meelitati mind VAT teatrisse Südame soninat vaatama ja pean tunnistama, et mulle meeldis.

VAT> teatris pole olnud etendust, mis poleks meeldinud, kõiki julgeks soovitada
Rakvere -- Lendas üle käopesa - väga hea. Hullemast hullem - natuke jant, eriti lõpupoole, aga täielik naeruteraapia ja ikka soovitaks.
Endla - Elu ja armastus (Avandi+Nüganen - lihtsalt superhästi mängivad ja teised ka muidugi, kõik oli väga hea), , Tantsutund, Kopsud - kõik väga head, soovitan vaatama minna, suurepärane sisu ja näitlejate mäng

Eile sai siis see paljukiidetud Lendas üle käopesa üle vaadatud (Vene Draamateatris) ja täitsa huvitav oli. Kohtusin juhuslikult tuttavatega, kes olid näinud ka Noorsooteatri (jah on veel nii vanasid inimesi :-) ) kunagist sellenimelist etendust ja ka neile meeldis.
PS Hookah Palace's pakutakse täiesti normaalset (india)sööki, ukse ja interjööri järgi hinnates ma seda oodata ei osanud :-)
Järgmiseks on "menüüs" Onu Heinari lood - eks näis mida see endast kujutab :-D

Bon Voyage - Nukuteatri väike saal.
Tegemist on Israeli kirjaniku ja Israeli lavastajaga (väga kiidetud lavastaja, väga ülistatud kirjanik).
Etendus on omapärane, "huvitavalt" lavastatud, näitlejate pidevat ümberkehastumist, nippe ja omapäraseid võtteid täis, tõeline kujunduse tulevärk.

Ja see on kõik.
Lavastus ja kujundus ongi kõik.

Õnneks on see nii lühike, et ei väsi ära sellest kujundusest ja vahelduvatest maskidest.

(veits nukralt)
Mina olen harjunud, et lisaks lavastuse tehnilisele küljele on etendusel sisu ka . . .

(Kolleeg ütles: jabur. Ei leidnud argumenti, millega talle vastu vaielda, ja ei leidnud põhjustki vaielda.)

Draamateatri "Armastus Krimmis" oli mõnus.
Kerge huumoriga, algus Tšehhov tema parimatel päevadel, edasi revolutsioonijärgne aeg, lõpp uusvenelased uuel ajastul. Sekka nii suurepärane Lenin. Kuskilt lugesin, et Henrik Toompere (lavastaja) olla ütelnud, et tema on alati tahtnud mängida kedagi suurt ja võimukat, aga pole lastud - ta ju sihuke pisike, nigel ja kiilakas. Noh, nüüd siis Lenini osa puhul teda minema ei aetud - ja kui tore ja südamesseminevalt naljakas ta oli! Siiamaani itsitan, kui meelde tuleb.

Äratundmisrõõmu oli palju. Esimesest osast käisid otsapidi läbi vihjed peaaegu kõigile Tšehhovi näidenditele, oska vaid leida. Pluss demonstratiivselt traditsiooniline "Härra, Teile on kiri" ja püss seinal, mis lõpuks paugu ära tegi (ja mille peale Lenin lavale tormas ja talle seletati, et ei, see pole veel Aurora, selleni on veel aega). Ja kui kõik ära sõitsid - Moskvasse, Tuulasse, kes kuhu, vt. Tšehhovi näidendeid - sokutas Lenin end lavale samovari kõrvale moosi limpsima.

Uue aja osas oli tal ka pisike osa töömehena redelit tassimas - tuletas kangesti meelde ikoonilist fotot Leninist kommunistlikul laupäevakul palki tassimas.

Mina nautisin, mu Soomes elav õde nautis, läks kahe päeva pärast koju Soome väikelinna tagasi, sai seal kogemata kokku kõrvallinnas elava eestlasega ja avastas, et seegi oli just seda etendust vaatamas käinud . . . ja samuti rahule jäänud.

Miks keegi teine teatriskäinu oma muljeid ei reeda? Nigu partisanid piinamisel, et piuksu ega mäuksu?

"Windsori lõbusad naised" on Shakespeare, aga ebatüüpiline Shakespeare.
Mille poolest - seal pole neid tüütuid värsse rohkem kui lõpus natuke ja kuskil mujal ka üks jupike.
Põhjus on tehnilist laadi. Nimelt lasi Shakespeare omal ajal kuninganna Elisabethile oma uusimat ajaloolist draamat mängida, oli vist "Kuningas Henry IV" või midagi sellist, ja kuninganna avastas, et seal etenduses oli üks sihuke tore tegelane, see sir Falstaff, joodik ja naistemees ja muidu lõbus paks sell, tehke mulle näidend hoopis temast! Kahe nädala pärast on Sukapaela Ordu pidusöök, siis mängite! Ja mis sel Shakespearel siis muud üle jäi, kui kahe nädalaga näidend valmis visata, näitlejatele selgeks õpetada, lavastada ja ette mängida. Värsse ta selle ajaga teha ei jõudnud ja arvatavasti poleks näitlejadki neid veel selgeks saanud kah. Loodan kõigest hingest, et kuninganna Elisabeth I jäi rahule ja nautis seda etendust.

Igatahes näidend on äge, kõlbab kenasti tänapäevasesse õhkkonda, sest inimeste iseloom on ikka sama, mis pooltuhat aastat tagasi. Ja selles lavastuses ongi ta tänapäeva tõstetud, ja seda nii edukalt, et see ei häiri kuidagi. Osalisi on ohtralt nagu Shakespeare näidendites ikka, nii et teater "Endla" ei tule oma varudega välja ja on Tallinna näitlejaid juurde võtnud - Märt Avandi, Gert Raudsep, üks vendadest Kalmetitest - ja seetõttu oli osa etendusi ka Tallinnas Draamateatris.
Igatahes on Peeter Tammearu nii hea Falstaff, et pole tükk aega nii toredat tüüpi näinud, kiitus talle! Ja seekord oli ka saali tunda, et lavastus on tehtud lustiga, pingutust ja higipulle välja ei paista.
Lahe vaatamine.

Pole siia ammu midagi kirjutada olnud, aga reedene "Linnukaupleja" etendus Estonias oli küll vaatamist/ teistele soovitamist väärt!
Oktoobri lõpus nähtud Draamateatri Ivanov jäi mulle veidi arusaamatuks. Mitte et etendus halb oleks olnud, aga vene hing on minu jaoks ikka täielik mõistatus :-)

Nii, veel üks kummaline kogemus tahab jagamist. Nimelt sattusin sõprade alatu vembu tõttu vaatama Tartu Uue Teatri etendust LÄVI.
Lavastaja varasemate töödega tuttav ei ole ja võib-olla seetõttu jäi selle etenduse kui terviku mõte mulle arusaamtuks (aga võib-olla ei olnudki mingit kandvat mõtet). Osad inimesed saalis arvasid et tegu on komöödiaga, aga kas oli?

Sõbrannad meelitasid kaasa vaatama balletti, mida ma omal algatusel iialgi poleks vaatama läinud. Üks teadis, et see "Tramm nimega Iha" olevat hästi tehtud, mina teadsin, et selle sisu ei ole sümpaatne. Veel paar sõbrannat arvasid, et sihukesel teemal pole neile midagi öelda ja loobusid. Mina läksin kaasa, et saab vähemalt kokku ja enne etendust tunnikese puhvetis lobiseda, kui etendus igavaks kisub, eks ma siis tuku seal vähekese.

Ja KUI HEA etendus see oli, oleme kõik siiani vaimustuses! Inglise lavastaja, Belgia koreograaf olid selle balleti loonud mingi 7 aastat tagasi ja lavastanud kõigepealt Šoti Rahvusteatris, siis veel kusagil ja siis siia tulnud seda lavastama.

See räige lugu oli koost lahti võetud, lõpupoole visatud vihjed noorpõlve kohta olid omaette osaks tehtud ja loo algusse tõstetud. Nii et asi algas lapsepõlve ja noorusarmastusega lõunaosariikide lagunevas mõisas. Samuti oli pikalt välja mängitud osa, mis omal ajal sellest kuulsaks saanud Hoolywoodi filmist välja tsenseeriti - kuidas peigmees oma pulmas endale meessoost kallima leidis ja lõpuks enesetapuni jõudis. Filmis lubati sellest loost sisse panna vaid Blanche'i kommentaar, et minu mees polnud selline, nagu teised mehed. Tagamaa jäi selgitamata.

Jällegi kiitus tantsijatele - nii tundeline ja ilus, kõik väiksemadki mõttevirvendused tantsiti arusaadavaks.

Soovitaks küll kindlasti ka kava osta ja sisuseletuse läbi lugeda, sest see on ikka hoopis muu lugu (pikem ja põhjalikum) kui see algne Tennessee Williamsi näidend, mida meil lavastatud on.

Helilooja Peter Salem on suurepärane. Algul, kui tegevus oli vanas mõisas, oli muusika klassikaline ja igati sobiv mõisamiljöösse, kui aga mindi New Orleansi, läks muusika džässiks, nagu tollele ajastule kohane.

Igatahes soovitan julgesti, sest olen ise veel siiani vaimustuses.

EPL piletiloosi tulemusena sattusin vaatama etendust "Vana klaver". Kevadel kui piletid müüki tulid tundus esinemispaik "pärapõrgus, sealt 4km vasakule" liiga kauge ja pilet liiga kallis (suvelavastuse kohta), ning jäid seetõttu ostmata. Aga nüüd kus EP "käristas välja" 2 VIP piletit tuli ju ometi minna :-)
Etendus ja lavastus oli väga hea - soovitan. Vaatamata sellele, et Kalmet Tennosaar ei ole minu kaasaegne nautisin lavastust täiega.

Kasutage praegust piirangutevaba aega ja käige kiiresti teatrites ära! Me ei tea, millal jälle etendused ja kontserdid lukku lüüakse.

"Isamaa pääsukesed" - oli vahva küll. Ei teagi, millal viimati teatris nii isuga naersin, sest tihtipeale on mõnedki komöödiaks nimetatud osutunud lihtsalt draamadeks. Eriti kipub seda juhtuma välismaiste autorite tükkidega, aga siin oli Kivirähk oma parimas vormis. Seekord oli tõesti hästi ja lõbusalt tehtud see asi. Samuti tuleb kiita Draamateatri lavastajaid-näitlejad nagu alati.

Viimasel hetkel enne karantiini käisin vaatamas Cabaret Siberiat (Piip ja Tuut). Väga head kabareenumbrid, täielik tipptase, aga edasi külm ja masendav Siberisse-sõit ja hukkumine surmalaagrites. Minusugused vanainimesed on juba isegi masendatud sellest oma minevikust, ei taha enam sellist vaadatagi. Aga noorematele soovitan minna ja näha, annab palju informatsiooni ja rikkalikke tundeid. Paneb tõeliselt kaasa elama.

Kellerteater "Mõrvad Rue Morgue'il" - kuulge, sellest Kellerteatrist on asja saanud. Jah, tükk oli vähe venitatud, sest kuidas sa muidu novellikesest täispika etenduse saad. Aga vaheaeg oli täpselt õiges kohas - anti mõrva lahenduse juhtlõngad kätte, kirjutati tahvlile üles ja öeldi siis: head juurdlemist! Muidugi oli tegemist vaataja poolt mitte eriti välja mõeldava lahendusega, sest autor ei olnud mingi krimikirjanik, vaid Edgar Allan Poe ise. Jah, maailma esimese detektiivijutu kirjutas just õudukapoeet Edgar Allan Poe ja Kellerteater selle ka lavastas, nii et tasub minna vaatama kasvõi maailma kirjanduse ajalooga tutvumiseks.

Väga hea tunde ja meeleolu jätsid "Isamaa Pääsukesed" Draamateari oma ja "Armastus mälukaotuseni" Vana Baskini Teatri etendus. Siiralt, siiralt tänulik näitlejate tööle.