Abort - omapärane ja huvitav etendus. Seal on kõik - sisu, nalja, huvitavaid karaktereid ja palju paljast ihu.
Hotell laibaga - kerge komöödia (mitte halvas mõttes), tore ajaviite etendus, sobib ka teismelistele hästi vaatamiseks
Jõgi - hea sisuga ja väga hästi mängitud (Märt Avandi on suurepärane)
Kopsud - väga hea sisu ja suurepärane näitlejate mäng

Käisin (vabatahtlikult) VGT-s etendust "Tiit ja Tõnu" vaatamas. Tegu oli siis Tallinna esietendusega.
Ei saanud lõpuni aru, mis selle näitekirjaniku/ lavastaja peas toimus kui sellise tüki kirjutas/ lavastamise ette võttis :-)
Tulemuseks raisatud 1,5h minu ja mu abikaasa elust - samahästi oleks võinud mingit "õnne 13" vaadata telekast :-)

Olen lugenud Siegfried von Vegesacki raamatut "Balti tragöödia" ja see on tõesti väga huvitav raamat (ilmus kunagi Päevalehe mustas sarjas). Nii et kui sellenimeline etendus Linnateatris välja kuulutati, sai krapsti! piletid ära haaratud. Esietendus oli pühapäeval, mina sain piletid teisipäevaks.

Tragöödiaks on see raamat nimetatud seetõttu, et käsitleb Vabadussõda ja selle eelset olukorda baltisakslaste vaatenurgast - nemad kaotasid oma maad, mõisad ja vara, ja osa neist, kes Saksamaale minema ei saanud, löödi siin punaste poolt maha, enne kui Eesti ja Läti omad ja ka appi tulnud Saksa väed punased minema peksid. Baltisakslaste jaoks oli see ju tragöödia.

Ja teisipäeva hommikul ilmus Delfisse arvustus selle tüki kohta - et on igav ja üksluine. Ja et muidu nii headel näitlejatel pole midagi mängida, mis nende võimeid näitaks.
Algul ehmatasin, siis aga mõtlesin, et noh, ennegi neid ametlikke arvustusi nähtud - mõned kriitikute poolt väga maha tehtud etendused nagu "Black Rider" ja "Nurjatu saar" on väga headeks osutunud ja mõned väga kiidetud etendused mitte nii headeks. Lähen ikka, vaatan ise üle.
Tuli tunnistada, et seekord oli arvustuse kirjutanud Jelena Skulskajal täiesti õigus. Etendus oli igav.
Need baltisakslased olid pandud ühte suurde saalimoodi ruumi staatiliselt seisma või istuma ja üksteisele loosungeid loopima - umbes et "selleks, et võita, peab enne kõik kaotama" ja muud sihukest. Kas näitekirjanik tõesti arvas, et need inimesed ei rääkinud omavahel, vaid pildusid pateetilisi tsitaate? Ja seisid paigal ruumi servades ja nurkades, kohati näoga seina poole. Vahel ka kirjeldasid muu hulgas kehtivat olukorda - aga vähe sellest nii põnevast perioodist.

Tuleb muidugi tunnistada, et tehniline lahendus, videod ja pildid suurel ekraanil lava tagaseinal, olid tõesti head ja igati kohased. Kuidas siia jäänud baltisakslased kätte saadi ja maha lasti . . .
Ja lõpp, kus lavalt läksid ära need, kes leidsid elamisvõimaluse siinsetes linnades või hoopiski Saksamaal, lava jäi tühjaks ja sellel taustaks olnud lumisel maastikul hakkasid pidulikult ja vähe kangelt tantsima need tegelased, kes sõdade käigus surma olid saanud - nemad jäid ju igaveseks siia, oma tegelikule kodumaale. Kurgus hakkas kripeldama.

Võtsin kaas oma keskmise poja, kes on ka ajaloohuviline. Esimese vaatuse lõpus märkasin, et ta pilk hakkab kohati klaasistuma. Vaheajal teatas ta, et see on nii üksluine, et tema läheb ära koju. Mina muidugi ütlesin, et teine vaatus on põnevam - ma tean raamatu sisu. Tema teatas, et ema, sa ju tead, kui jubedalt ma norskan, kui ma magama jään - kas sa tahad, et ma teen seda siin, või et ma teen seda kodus? No selle peale ei olnud mul enam midagi öelda, lõin käega ja saatsin ta koju.
Ja teine vaatus ei olnud põnevam. Välja arvatud see lõpustseen tagaekraanil.

Ja muidugi "kunstiline" trikitamine, toolide lohistamine enda järel üle saali, seismine kohati näoga nurga poole - tekkis mulje, et Linnateater tahab kangesti NO99-t teha, aga tal ei tulnud välja.
Ei soovita piletite hankimisega vaeva näha.

Eile õhtul sai vaatamas käidud Kivirähu "Liblikat" Loobu kuivatis. Peaaegu sama ajastu, kui eelmine ülalpool mainitud etendus, ent milline suurepärane näidend ja vahva lavastus! Kivirähul on igasuguseid näidendeid, on väga häid ("Teatriparadiis", "Adolf Rühka lühikene elu", "Volli" jt.), on lihtsalt häid ja on ka viletsaid ("Köster"), "Liblikas" kuulub nende väga heade hulka.

Rakvere teater oli asja innuga võtnud ja tulemus oli suurepärane. Kõik näitlejad on neil isikupärased ja tugevad, kõik osad mängiti hästi välja. Rekvisiite ja ruumi polnud sugugi rohkem kui Linnateatri etendusel, ent kogu see ruum elas ja mängis. Hea võrdlusmoment: ka selles etenduses seisid hetkel mitte lobisevad näitlejad lava äärel või istusid kõrval, ent mitte nii demonstratiivselt, kui "Balti tragöödias" - ja see ei seganud, ei mõjunud ebaloomulikuna.

See oli tõesti positiivne elamus, pärast lõppu tundsin, et olen täna paremaks saanud.

Kuigi jah, Liblikaks nimetatud näitlejanna surma juures hakkas mul kurgus kripeldama. Nii see kord minuga juba on.

Nad lubasid seda järgmisel suvel veel mängida.

Rakvere teater käis Tallinnas, mängiti Indrek Hargla "Suvitusromaani".
Algab ilusti romantilise draamana, saavad kokku suvitama tulnud kirjanikunolk ja kohaliku suvitustalu perenaine . . . kena ja ettearvatav esimene vaatus, ja teise vaatuse algus ka, ja siis läheb asi paigast ära.
Ikkagi Hargla ju.
Lõpp läheb üsna veristamiseks, ja üsna ohtraks veristamiseks. Iga uus tapmine oli (minu jaoks) üllatav. Tuleb tõdeda, et inimesed on ikka imelikud. Vastikult imelikud.
Nojah, aga meiesugused, kes me harjunud huviga igasugu "Troonide mängu", "Battle Royal" ja muud sihukest hävitust vahime, ei tohiks selle üle šokeeruda. Saalis olnud lapsed elasid selle rahulikult üle.
Igal juhul on see kena vaheldus väljamaistele draamadele, mida millegipärast komöödiateks nimetama kiputakse ja millel vanema inimese jaoks kõik kuni lõpuni ettearvatav on.
Minule sobis.

Sattusin natuke aega tagasi vaatama Musta kasti "Evolutsiooni revolutsiooni" - julgeks soovitada ka teistele. Kusagil 2/3 peal see "kui teile meeldib" "võimlemiskava" oli 2 min liiga pikk, aga muus osas väga muhe jälgimine.
Seevastu Draamateatris "Keiserlik kokk" võttis mu elust 2,5h, mille kulutamist ma heaks ei kiida.

Käisin eile vaatamas Comedy Estonia sügistuuri.
Olen enne ka sarnastel stand-up koomikute üritustel käinud, enne koroonat, kolm aastat tagasi ja neli aastat tagasi. Eelmiste ürituste seltskond oli teine, Tigran Gevorkjan, Mattias Naan, Piret Krumm ja sellised. Ja Tõnis Niinemets. Ja need eelmised üritused olid tõesti naljakad.
See üritus aga oli hoopis teisest liigast. Jutt liikus enamus ajast augu ümber, naljad seisnesid roppustes ja millegipärast osa rahvast naeris neid roppusi, et oh kui naljakas, lava peal julgetakse öelda labaselt ja rumalasti! Minusugune viisakama kõnepruugiga inimene ei leidnud sealt midagi naerda. Mõtlesin vaid, et küll on hea, et mul nii suur riidest mask ees, et selle tagant ei paista haigutamine välja.
Vaid üks Anni-nimeline neiu oli hulgas, kelle jutt kuulata kannatas ja muigama pani.

Eks ma ise süüdi, et ei uskunud, kui mulle öeldi, et need stand-up koomikud on lihtsalt üks ropu suuga lämisev seltskond - olin enne paremaid näinud ja arvasin, et tean seetõttu ise paremini. Tuleb edaspidi sõbrannade kommentaare kuulata, kui ütlevad, et alla käinud see asi.

Hamburgi eri
Pean saama Eurovisioonile muidu suren
Äraaetud kuid ülesmukitud
Hinge Turule Viies
Pulli Pärast
Puhas Poiss
Aabitsa kukk
Homme on täna
Sündinud vabas Eestis
See Kõlas Minu Peas Paremini
Hüppa
Neljanda Seina Taga
Kolmandas Isikus
Naerukõne
Hoopis Teine Tera
Esimesed Triibulised
Karmid vennad naeratavad silmadega
Brüsseli kapsas
Oma jope
Nüüd tõesti aitab jamast
Piiri peal
Ämbrisse Astumise Ajastu
Eestlased erilised inimesed
Kui loll võib inimene olla
Küla Karla
Mikael Meema täispikk
Meri ja Orav
Orav ja Meri
Orav ja Ilves
Teatrikokk
Hitler
Lollidemaa
Eesti mees ja tema naine
Eesti mees ja tema poeg
Eesti mees ja elu ise
Mees ja mootorrattaõpik
Mõtlemine on seks
Elu on parim meelelahutus
Ott Sepp tõuseb üles
Jokker
Suur rõõm väikestesd asjadest
Eriolukord ruudus
Prügikast 2 ehk Põhi paistab

Draamateatri Lehman Brothers oli täitsa hea etendus ja kui peaks pileteid saada olema, siis tasuks plaani võtta. Etenduse kõige kõvem tegija ei asunud aga laval - iste oli :-)

Praegune elu on ise puhas teater! Selle vaatamiseks pole vaja raha maksta.

Ugala "Leskede kadunud maailm" - meeldib, et see lugu ei ole ettearvatav.
Välismaiste autorite tükid on alati üsna ettearvatavad, või olen mina neid liiga palju ära näinud (ma olen juba 60 aastat vana ka). Siin aga arvad, et no nii kaugele edasi ta ikka ei lähe - ja läheb küll; arvad, et läheb nüüd nii - aga vaat läheb teisiti. Nii et üllatas ja autoril õnnestus minus hämmastust tekitada ja see hämmastus oli positiivne.
Vaid viimane värviloopimine jäi vähe arusaamatuks (kes aru sai, ehk kirjutate siia mulle ka?)

Pikka aega pole Garmen Taborit eriti näinud, ja nüüd leian, et ta on nii nunnuks muutunud. Ja need teised vanemad naised - Terje Pennie, Kaie Mihkelson, Luule Komissarov - nii sümpaatsed ja hästi mängivad.
Kui võimalik, soovitan vaatama minna!

Piip ja Tuut Hamlet - vaat see oli tõesti vahva!

Olen varem näinud teatrites kolme Hamletit - Juhan Viidingut, Lembit Ulfsakut ja Juhan Ulfsakut.
Kunagi koolipõlves lavastas Draamateater Hamleti ja kõik tüdrukud tikkusid teatrisse mitte Hamletit, aga just Juhan Viidingut vaatama. Ja kui etendus kätte jõudis, oli seal hoopis pikk, noor ja ilus Lembit Ulfsak. Tuli hiljem teist korda veel minna, et Juhan Viiding ka ära näha.

Ja siis jagunes klass kaheks: kes olid varem Lembit Ulfsaku ära näinud, pidasid tema osatäitmist paremaks. Ta oli loomulikum, hingelisem, arusaadavam. Viiding oli teatraalsem, närvilisem, rabedam. Teine pool klassi, kes Lembit Ulfsakut samas osas näinud polnud, oli endiselt arvamusel - kuidas saab keegi üldse Juhan Viidingust parem olla? Ei ole võimalik!

Juhan Ulfsak oli Hamlet ja palju teisigi osalisi näitlejate ja kuningannani välja Pepeljajevi etenduses. Saša Pepeljajev on arvamusel, et niikuinii on kõik seda klassikat juba oksendamiseni näinud, nüüd tuleb lavastada seda uutmoodi, et inimestel igav ei hakkaks. Ja tema fantaasia on tõeliselt rikkalik, tema "Hamletid" von Krahlis oli võimas! Ja Juhan Ulfsak vedas selle peaaegu üksi välja.

Paistab, et Piip ja Tuut olid samal arvamusel - et see igapäevane klassikaline klassika ei kõneta enam kedagi, kes sellist klassikat nagu Hamlet kindlalt ja korduvalt näinud on. Ja see, mille nad tegid, oli vahva! Vaimukas! Nauditav! Mina ei tunne eriti mõnu neist allapoole-vööd-naljadest, see meie koomikute stand-up sügistuur oli minu jaoks lihtsalt igav. Sellel etendusel naersin laginal ja seda tegid ka teised vaatajad.

Kui nad seda veel mängima peaks, rabage piletid kohe ära!

Rebane - filosoof
Oli välja otsitud kaks Mrožeki õpetliku sisuga jutukest inimkeeli rääkivatest loomadest, need vägisi ära lavastatud . . . asjatu tegu.

Von Krahli - Melanhoolia
Esimest korda elus olen nii kaugel, et olen kõige rohkem vaimustuses just etenduse muusikalisest kujundusest. Kuidas ANNE TÜRNPU laulab "White Rabbitit" - võimas! Enneolematu! Juba ainult selle pärast tasus seda etendust vaatama minna.

Ja kui Jörgen Liik (oli vist, ta oli rahva poole seljaga) laulis "White Wedding" - sama võimas. Ja kuidas Erki Laur pärastpoole lausa õhku tõusis - jälle oli, mida vaadata.

Etenduse helilooja ja muusikaline kujundaja oli Jakob Juhkam, see nimi tuleb meelde jätta. Eks ma hakkan edaspidi tema osalusega lavastusi jälitama, nagu ma siiani Saša Pepeljajevi lavastusi jälitanud olen teatrist teatrisse. Nüüd, koroona-ajal tuli neile muidugi vahe sisse ja praeguse vene kultuuri keelustamise ajal pole enam lootustki Pepeljajevit näha saada.
Aga kui Puttsin on oma pommid välja visanud ja lõpuks ära nokitsetakse, tuleb Pepeljajev ehk jälle tagasi. Kui me siis siin veel alles oleme, sest me ei tea, kuhu need pommid sihitud on. Senikaua passime peale Jakob Juhkami muusikalistele kujundustele.

Pärnakad tegid "Issanda loomaaia" - oli hea küll, aga oleks rohkem sügavust oodanud.
Sellised arvamused usu ja usklike kohta olid mulle ennegi teada, aga ma ju vanainimene, tean juba paljusid inimesi . . .
Noortele oli kindlasti huvitav.

Üks mu poegadest on suurema osa ajast kodukontoris oma maakodus ja teatas, et naaberkülas on endine vallamaja korda tehtud ja seal tehakse nüüd kontserte ja teatrit. Ja seal olla nüüd selleks suveks näitemäng tehtud kellestki kohalikust tegelasest. Kutsusid vaatama ja eks ma siis läksingi.

Etendus "Ai, velled" oligi kohalikest metsavendadest. Ja hea etendus oli, huvitav, hästi lavastatud ja hästi mängitud.
Indrek Taalmaa mängib uskumatult karakteerselt ära nii vene kui ka saksa ohvitseri. See samade näitlejate kasutamine vene ja saksa sõjaväelasteks jätab mulje, et need võõrvõimud olidki sarnased, eestlaste jaoks ühtmoodi võõrad jõhkrad pealepressijad, et võta üks ja viska teist. Hea efekt vähese kuluga.

Algul nagu suveetendus ikka - suht pikk esimene vaatus, siis saadetakse rahvas vaheajale õue peale, jalutavad selle ilusa suveõhtuga ümbruskonnas jupi aega või vedelevad puhvetis kohvi taga. Siis algab teine vaatus. Ja kuskil teise vaatuse poole peal antakse need metsavennad üles, lastakse hoobilt maha ja etendus ongi läbi. Kuidagi äkiliselt ja varakult jõudis see etenduse lõpp kätte.
Koduteel mõtlesime - jah, selline see nende meeste elu ju oligi, et lõpp jõudis äkiliselt ja varakult kätte. Ilmselt taotluslik see etenduse ootamatu lõpp ja mõte jõudis pärale küll.

Järgmisel hommikul viidi mind siis kohalikke vaatamisväärsusi vaatama - sellesama metsavenna (Hirmus Ants) mälestuskivi kohaliku kiriku ees, seesama näidendis olnud teema kivisse sisse raiutud, teiseks Vabadussõja mälestusmärk kohalikus surnuaias, kolmandaks surnuaia teises otsas . . . tühi plats. Minul tekkis küll küsimus, mis vaatamisväärsus see tühi plats on?
Ja poeg seletas: kuu aega tagasi oli siin veel punamonument. Aga ühel päeval, kui kohalikul rahval Ukraina sõjast juba süda täis, tuldi traktoriga ja tõmmati see monument minema. Ei mingeid läbirääkimisi valitsuse või ministeeriumide või mingi muu võimuga, ei mingit pikka jahumist, lihtsalt ühel päeval vallavalitsus avastas, et asi on tehtud.
Vaat sellised hakkajad maamehed on seal Mihkli kandis.

(jep, oleks punamonument alles olnud, poleks nad mind sinna viinud)

Linnateatri suvelavastuse "Kalaranna 28" võib lühidalt kokku võtta sõnadega "suveteatri uus tase", tegelikult siiski taseme täielik puudumine.
Näitlejate töö ei olnud halb - lihtsalt etendust kui sellist ennast ei olnud. Ainult üks mõttetu karjumine ja sebimine.
Aja ja raharaisk, aga linnateatri nimi aitab müügile kõvasti kaasa ja kõik etendused on vist välja müüdud.
Saatusekaaslased - võtke talveriided kaasa!

Estonia "Orpheus põrgus" on nüüd ka nähtud. Ilus oli. Hea muusika, huvitav lavastus. Tasub vaatama minna.
Ja mul polnud varem aimugi, et see kuulus kankaanilugu, mida kuuldud nii "Moulin Rouge"s kui ka igas muus kabareed näitavas filmis, on ka tegelikult just sellest operetist pärit. Sobis sellesse põrgusse suurepäraselt koos kõikvõimaliku tantsu ja mölluga.
Elina Netšajeva sobis ka Eurydike osasse nagu valatult.

Vaatad ja leiad, et süžee ja sisu nii tänapäevane ja kaasakiskuv . . . ja siis loed kavalehelt, et esmaettekanne Pariisis 1858 - misasja?

Soovitan vaatama minna, kellel vähegi võimalik.

Draamateatri "Mefisto" oli, ja ei olnud kah.
Taheti näidata sügavat probleemi, et kuidas üks näitleja, vaeseke, peab vingerdama, et Hitleri võimu algaastatel natsidega kaasa minna. Aga eks kõigil näitlejatel ja kõigil teistelgi inimestel ole enamuse võimuvahetuste ajal samad mured, see pole midagi uut.

Vanemale inimesele on see tuntud ja ise üle elatud asi - oleme ju enamus ise sarnase silmakirjaliku vene võimu all kasvanud.
Kõigepealt tuli meelde oma vanaisa jutt, kuidas tema, kooliõpilasena Vabadussõtta saadetud poiss ja hilisem vaps, pidi Pätsi vaikiva sõjaseisukorraga kohanema, ja siis jälle vene korraga. Ja teise vanaisa jutt, kuidas ta vene aja alguses oma köstri ameti asemele kultuurimaja koorijuhi-muusikaõpetaja koha sai ja millist "kultuuri" ta seal õpetama ja juhatama pidi. Ja kuidas nad mõlemad iseendaks jäid valitseva võimu kiuste, valitsevale võimule pugemata.

Etendus kestis üle kahe tunni ilma ühegi vaheajata. Ehkki sisu keskel oli täiesti loogiliselt sobiv vaheaja koht täiesti olemas. Jäi tunne, et kardeti, et kui vaheaeg teha, hakkavad inimesed vaikselt jalga laskma.

Ja see tekitas ebameeldiva momendi - kaks etendust, suure ja väikese saali omad, lõppesid korraga. See tähendab, et kogu see mass lasti garderoobidesse ühekorraga ühte sabasse. Kaua need viimased seal seisid, ei teagi. Oleks inimsõbralikum hajutada need eri saalide rahvad vähemalt 15-minutilise vahega, et nad niikaua seisma ei peaks - selleks on vaja vaid ühe vaheaja lisamist või ärajätmist.

https://www.neti.ee/cgi-bin/teema/HARIDUS_JA_KULTUUR/Teater

Ugala teater käis Tallinnas, oli see "39 astet".
Vaat nüüd saad aru, kui suur osakaal kogu asja õnnestumises on just etenduse lavastamisel. See lavastus oli suurepärane! Lavastaja Sander Pukk on kogu loo nii huvitavaks teinud, kõik on viimase vindi peal välja peetud ja igati nauditav. Läks kohe lustiga!

(minusuguse üle-60-se muti puhul on tavaliselt see häda, et olen elu jooksul nii palju neid komöödiaid ja "komöödiaid" näinud, nii teatris kui kinos kui telekas, et kõik käigud on ettearvatavad ja seetõttu seda naeru-üllatust ei tule. Aga see lugu oli küll uudne ja tõeliselt naljakas.)

Jah, see näidend on tehtud Hitchcoki filmi baasil, aga film oli põnevik ja mitte see tavaline ameerika komöödia. Nii et lisades sellele inglise huumorit, on välja tulnud tõeliselt nauditav õhtu.

Vaat seda julgen kõigile soovitada.

Monoetendustest natuke muljeid:
Tigran Gevorkjan'i ''Kõigest Inimene'' oli naljakas! Alguses täiesti põhjendamatult täis roppusi (mitte midagi ei andnud etendusele juurde) aga kui nendest mööda vaadata, siis täitsa soovitaks (aga enam vist ei mängita).
"Aabits Kukk", Mauno rollis Lauri Liiv - näitlejatööle pole mitte midagi ette heita, aga etendus mulle ei meeldinud. Saalis inimesed naersid, aga nad olid ilmselt sama haiged kui Mauno :-(

VGT "Tähed hommikutaevas" kannatas täitsa vaadata - ei ole "draamateatri tase", aga sellegipoolest mõistlik ajakulutus.
PS Võtke enda konjak/vein kaasa :-) :-)

Rakvere teatri "Robin Hood" oli täitsa vaadatav. Ei olnud väga tõsine, aga ei olnud ka komöödia, selles mõttes natuke segane etendus.
Ma ise oleks valinud suvelavastuseks selle "Mehed sukkpükstes" versiooni, aga ma pole mingi lavastaja.
Lammasmäe on muidugi super koht kah :-) (arusaamatu, aga ma ei olnud sinna varem sattunud)

Olin pahane, et õigel ajal "Onu Bella tähestiku" pileteid ära ei rabanud. Ilma jäin. Aga teooria, et viimasel hetkel ujuvad kuskilt välja viimased vabad piletid, pidas paika: eile pärastlõunal oli eilsele etendusele üks vaba pilet tekkinud! Esimesse ritta! Nobedate näppude voor.

On tõesti hea etendus!
Ehtne 90-ndate elu-olu ja glamuur. Naljakas ja vaimukas. Üldse mitte ropp. Ehkki üks tegelane (koondkuju soliidsetest vanematest naisterahvastest) etenduses kurdab rahvale, et onu Bella on nagu rongiõnnetus - õudne ja vastik vaadata, aga silmi ära keerata ei saa.

Ja milline suurepärane noor Üllar Jörberg (ja muidugi sama suurepärane Ester Jörberg) selles etenduses oli! Tuli ja laulis, võitis hoobilt kõigi südamed. Hakkasin lausa aplodeerima, kui nad kahekesi täies hiilguses lavale tekkisid. Ja ennäe imet, kogu saalitäis rahvast hakkas minu järel kaasa aplodeerima.

Anne Türnpu on ikka sama võimas kui enne, viimati nägin teda von Krahli "Melanhoolias" "White Rabbitit" laulmas. Pärast seda andestaksin ma talle kõik, mis iganes juhtuks - aga mingit viltuminemist polnud, kõik oli jälle viimase peal.

Etendus algas tolleaegse punkansambli Velikije Luki esinemisega. Mõtlesin, et kes see küll nii ehtsalt nende lauljat Munka ehk Ivo Uukkivi järgi teeb? Võtsin pärast kava, et näitlejate nimekirja järgi uurida, kes seal olla võiks, loen: Ivo Uukkivi . . . ähh . . . nojahh. Ta on nüüd ju näitleja. Mitte igaüks ei saa võimalust laval iseennast mängida.

Ainus kivi kapsaaeda: et onu Bellat mängib Tõnis Niinemets. Tal on selline edev irve, mis silmist läbi kumab, et näete, MINA, TÕNIS NIINEMETS, mängin teatrilaval! Vaadake mind! Stand-upile sobib see suurepäraselt, aga teatrisse sellise tõsise kuju puhul on üleliia. Ta ei lasknud unustada, et see ei ole mingi onu Bella, see on TÕNIS NIINEMETS!

Ansambel, kes kogu selle etenduse ajal laval oli ja kõik lood ära mängis, oli väga tasemel. Kindlasti oleks neil lööki ka omaette, väljaspool etendust. Üldse oli see muusikaline külg suurepärane.

Kirss tordil oli punkarite aktsioon päris alguses - kuivkäimla õhkulaskmine. Ma saan aru, et peldikunaljad ei ole peened jne, aga see oli nii stiilselt läbi viidud, et tegi südame soojaks.

Nad lubasid seda järgmisel suvel uuesti mängida. Oleks hea, kui see tõeks osutuks.

Ajurünnak - Rakvere teater
Oli tõesti nutikas. Soovitan teistele ka.
Muidugi, kui musta huumorit kannatad - näiteks mul ämm oleks sellise peale solvunud olnud, et sihukeste tõsiste asjadega ei naljatata.

Reedeks, 8.septembriks on veel pileteid saada, Tallinnas, KUMUS, tasub vaatama minna.

Reis metsa lõppu - oli meeleäraheitlikult üritatud igasugu veidrusi ja värdjasusi välja mõelda, et etendust teha. Röögiti ja ähiti kooris, tehti nukuteatrit ja mängiti (peksti) pianiinot jalaga huvitavamate kõlavärvide saamiseks, tilgutati värvi parkettpõrandale ja puistati sulgi laiali, visati toores muna põrandale . . . asjatu vaev. Ei midagi uut.
Kavalehele oli loodud tähestik mõningate mõistete seletamiseks, ilmselt on inspiratsiooni saadud sellesuvisest "Onu Bella tähestikust".

Muuseas, ropendamine on õigustatud ainult siis, kui seda mõne tegelaskuju iseloomustamiseks vaja läheks. Kuigi jah, see on asi, mille peale mõned pealtvaatajad kõva naeruga reageerivad.

Ei soovita, minul hakkas tõsiselt kahju kinkekaardist, mille sellele piletile kulutasin.

Milleks on veel vaja mingis majas käija istuda umbses saalis ja vaadata, kuidas grupp tegelasi lolli mängivad.
Varsti on juba teater selline, kuhu tulles on piletil kirjas hoistus et palun ärge tulge uutes riietuses, sest te võtate ka usa etendusest koos näitlejatega.

"Tuhkatriinumäng" oli üllatavalt huvitav.
Tean, et kunagi mängiti seda ja ma ei läinud vaatama. See oli vist Tartus või olin siis liiga noor, et selliste asjade vastu üldse huvi tunda. Igatahes eile käisin Viimsi Atriumis ja leidsin, et see näidend on kindlalt Paul-Erik Rummo paremik.
Ja muidugi võrratu lasershow, tänapäeva tehnika on ikka suurte võimalustega ja on kena, et neid võimalusi kasutatakse.

Miljard aastat enne maailmalõppu - see oli üks minu nooruse märgilistest raamatutest.
See andis kätte ühe tao aluspõhimõtetest - universumi ja elu üldise tasakaalu. Jin ja Yang - kui üks tõmbab maailma ühele poole, tõmbab teine sama palju teisele poole.
Muudest allikatest oli minul kui tolle aja noorel enne teada energia jäävuse seadus, mateeria jäävuse seadus - aga see oli vaid primitiivsem füüsika.
See lugu (vennad Strugatskid) andis kätte entroopia jäävuse seaduse.
Ja kui see tao alusprintsiip käes, said oma filosoofiat ise edasi arendada ja muud tasakaaluseadused üles leida.

Ühe näitena inimkonna heaolu seadus - kui osadel inimestel läheb elu paremaks, tuleb mujale juurde neid, kes nälgivad ja elavad ülimas viletsuses . . . tasakaal säilib. Ei ole nii, et üle maailma saaks kõigil korraga elu paremaks muuta, nagu tolle aja kommunismi teooria õpetas.

Ja edasine on igaühe enda tuletada.

Läksin vaatama, et kuidas nad selle lavastavad. Strugatskitega on ju see lugu, et vahel ei saada nende lugude ivast aru ja tehakse siis uus lugu, milles see iva puudub. Näiteks film Stalker, mis loodud samas "Mirabilia" köites olnud teise loo järgi - geniaalne režissõör Tarkovski oli asjale täiesti muu mõtte andnud. Samuti "Raske on olla jumal" - jällegi geniaalne režisöör Aleksei German on teinud kunstiliselt suurepärase filmi, aga asja iva on kaotsi läinud. Peategelane vaid ohkab korra, et ehh, tjaželoo bõt bogom - aga miks täpsemalt, see mõte ei tule loost välja. Meie oma Strugatskite ekraniseeringuga "Hukkunud Alpinisti Hotell" pole seda õnneks juhtunud.

Noh, selles lavastuses oli kõik omal kohal - lavastus oli suurepärane ja arusaadav.
Soovitan.