Raamatut ei olnud lugenud, etendusele sattusin juhulikult.
Muljed: 1 vaatuse jagu võttis aega, et aru saada kes on kes.
Siinkohal oleks küll kasu toonud eelnev teemavaldamine (aga enda viga).
2.vaatus - ei pidanud enam põdema, et aru ei saa ja oli võimalik keskenduda etendusele endale.
Mis meeldis: lavakujundus ja -lahendused - minu meelst üliandekad, liikumine - mis tegelikult andis väga hästi edasi kelle-millega tegemist, mõned näitlejtööd.
Mis jäi painama: kohati muutus keelekasutus lausa. Kui lavalt ikka ainult roppusi pudenema hakkas, siis tekkis küsimus, et milleks nii palju? Teine asi, mis siiani rahu ei anna on nägemus, millised kitsarinnalised ihnurid jne olid meie esivanemad. Iroonia on kohane, aga etenduse ajal, eriti (1 vaatuses) tuli küll must masendus peale. 2 vaatuses näidati ka õilsamaid tundevirvendusi, aga paha maik jäi manu õigele vaatamata.
Näitaja oli ehk seegi, et pärast esimenst vaatust lahkus saalist tubli neljandik. Enamuses vanemapoolseid inimesi.
Kokkuvõtvalt: teist korda vaatama ei läheks, aga mõtlemisaeinet kui õhtuti mõni vaba hetk tekib pakub siiani ja raamat on ka nö "kohustuliku lugemisvara" plaani võetud.