Mina üleeile käisin Vanalinnastuudios. Kohati sai tõesti naerda,
aga lõpp vajus kuidagi ära. Peeter Oja mängib lolli väga loomu-
truult, ja terve rida situatsioone on vaimukad, eraldi võttes
kohe anekdootlikud. Ent sihukest teravat puänti pole. Lihtsalt
mingil hetkel minnakse laiali, võetakse kogu loo moraal paari
lausega kokku, ja ongi lõpp. Aga vaadata kindlasti tasub, ta on
ikka palju parem kui mingi "kunst kunsti pärast", mida viimasel
ajal tihtipeale tehakse- nii et keegi ei saa millestki aru.