Ma enamvähem teadsin juba varem milline see tänavalaste elu on. Linnapeal näen neid ysna tihti ja kui tallinnas tõepoolest neid tänavapildis ei märgata siis tartu on pisem ja märgatakse ikka ning sellepärast polnud raamatus midagi shokeerivat. Kuid võibolla ei mõtle me nende peale nii tihti ja kui see meile raamatunäol kurku topitakse siis ei jää muud yle. Mõtlesin nende peale tunnikese, st niikaua kui raamatut lugesin. Mitte et ma oleksin sydametu. Need tänavalapsed, keda mina näinud olen, on ikka t u n d u v a l t jõhkramad kui raamatus kirjeldatud. Ja mina kipun nende yle enne vihastama(yliemotsionaalsusest) kui mul neist kahju hakkab. Nad on huligaanid. Ainuke asi mis teha saab tõesti on sellise ema juurest kiiresti lapsed ära võtta. Mida nooremana seda parem.


ps kusjuures väga hea raamat on Vilde "Kui Anija mehed tallinnas käisid" Kyll mitte tänavalastest aga lihtsalt hea raamat:)

Olen ka lugenud seda raamatut ja mulle jättis ta sügava mulje, emotsionaalselt ma mõtlen. Usun, et need on tõesti pätid, kes tänaval on, kuid eks igaühel neist on oma elu, miks nad seal on ja nii edasi. Igatahes, selle raamatu autor on vähemalt need kaks poissi ära päästnud, see on muidugi tore, kuid kuidas ta nendega hakkama saab, ei tea. Usun, et sellise elu pealt tulnud lapsed ei ole kergete killast. Neil on juba välja arenenud igasugused valed käitumisharjumused nagu raamatus kirjeldatud.Ja see, et sa lausa ei salli neid on ka ju omamoodi õige, sest ega polegi õige, kui me pätte sallima peaks, mis siis viga. Aga usun, et raamatu autor on kirjutanud seda kõike selleks, et panna inimesi mõtlema selle üle, kuidas seda ära hoida ja see ei ole ju lapse elu.Selliste vanemate käest peaks lapsed kiiresti ära võtma, mitte veel lootma ja andma võimalusi, et ema ennast parandab ja sedamoodi lapsed täitsa ära rikub. Kui oleks minu teha, ma võtaks sellistelt lapsed ära ja topiks need vanemad vangi, kohe eraldi vanglasse, kus nad saaksid riigile ka mingit kasulikku tööd teha ja naistel peaks karistuseks olema steriliseerimine, sest muidugi seksivad nad ikka juhuslikult ja sünnivad soovimatud lapsed. Lapsed aga annaksin kasuperesse ja maksaksin vääriliselt, et neis saaksid täisväärtuslikud riigi kodanukud! Nii teeksin mina, sest ma ei ole salliv just nende vanemate vastu, kes oma lapsed tänavale saadavad ja lubavad.

Sattusin sellele lehele ja juhuslikult tean peret, kus kasvavad sellised lapsed, st. kasuperet tean, kus on kasvamas kolm sellist jõnglast. No olen küll juba üle kolmekümne, kuid ma ei võtaks iial selliseid lapsi kasvatada. Minu meelest tuleks sellistele inimestele lausa medalid anda, kes suudavad kasvatada oma kodus lausa huligaane ja muide nad saavad hakkama. Tagaselja teevad need lapsed ikka igasugu lollusi, kuigi kasuema kardavad või austavad, ma ei tea, sest kodus on nad kuku-nunnud. Õpivad viitele ja muidu näiliselt kõik hästi, kuid...ma ei tea, neil on kohe see olemine vastik ja mina selliseid lapsi ka ei seedi, kuigi ega nad ju süüdi pole, et siia ilma sündinud on.Ja ma tean, kui vähe see pere raha saab, st. riigitoetus on väike, mina ei mõista, miks inimene omale neid võtab????Mis inimesed neist ükskord saavad ja veel, kui mõelda, et lastekodud on selliseid täis, siis tuleks tõesti hakata mõtlema, et selliseid naisi steriliseerima hakata, aga kus sa sellega, pole seadust, mis seda lubaks. Paistab, et meil tuleb leppida olukorraga, et varsti on meil kerjuseid pool riiki ja me ei jõua neid eemale tõrjuda, nad varastavad ja tapavad ja teevad kõike, mis nende väike aju ette võtab. Usun küll, et kui nii edasi läheb, siis ei ole korralikel inimestel enam midagi teha.

Nüüdseks on palju aastaid möödunud ja tean, et üks neist raamatukangelastest on saanudki politseinik.

Ma loen neid esimesi kommentaare ja ma olen jahmunud. Kuidas on võimalik, et mingid naised on nii südametud ja ebameeldivad? Kas teie oletegi need mutid, kes FB kommentaariumites pedofiile kaitsevad ja lapsi süüdistavad. Raudselt, sest vaadates mis ajal te kommenteerisite, siis praeguseks peaksite olema nende muttide vanused küll.

Mina avastasin selle raamatu alles praegu ja mulle väga see raamat meeldib. See tekitab mitmeid emotsioone - kurbust, kaastunnet ja rõõmu. Aa ja viha ka. Viha selle “ema” vastu ja poisse tahaks kaitsta.

Tere..

ma ei tea ka Te kunagi näete mu postitust vōi ei aga mulle làks see lugu vàga hinge.. Täna olen ma 26a naine kellele ei ole antud õnne saada oma last.. See raamat on aga minuga kaasas käinud nagu terve elu .. Alustaain selle raamatu lugemist 4 klassis .. kus esimesed lehed tundusid minu jaoks juba väga hirmsad.. Tol korral luges minu eest selle raamatu läbi minu ema.. kes nagu oleks teadnud et see raamat on mulle kuid hetkel on see veel vara.. Teismelisena oleksin peaaegu uuesti alustanud lugemuist, kuid miski taas pidurdas .. Täna.. kus ma olen jôudnud oma eluga kuhugi etappi siis sattus see raamat mu teele uuesti.. Olles ise inimene kes töötab sotsiaalvaldkonnas .. nii laste kui ka lähisuhte vägivalla teemal.. See raamat oli valus, torge kui südamesse, ent nii südamlik ja helge