...Õnneks selgus, peo algusega polnud ruttu.
Seisti vaikselt, aeti asjalikult juttu.
Kõik daamid jõid kokteile, härrad viskit-soodavett
ja kuigi tahtsid õlut, seda keelas etikett!
Siis peretütar klaveril mängis paar pala,
üks jahimees kirjeldas äsjapüütud kala,
kellelegi muret tegi vana...
ühel oli vanni võttes jalga tekkind kramp.
Kuskil oli koted~isse sisse murdnud suli,
Siis pereproua plaksutades käsi tuppa tuli.
Ta kõiki palus osa võtma väiksest pidusöögist
ja maitsma nipet-näpet meie kodumaisest köögist.

Lõhe, suitsuangerjas,
terve põrsapõngerjas.
Suitsusingid, kanasalat,
keedusingid, peedisalat,
vähjakaelad, kalasalat.
Silgud marineeritud
võrratult garneeritud.
Sült, rosolje, vorstilõigud,
mädarõigas, lihalõigud,
kalkuni- ja kanalõigud.
Lisaks mitmesugused pasteedid,
tomatipüree ja õunakeedis,
kilud, sprotid, skumbria,
kapsalihapirukad.
Nõnda algas naabri sünnipäev,
nõnda algas naabri sünnipäev!

Lauda istudes pidu jõudis järgmisse faasi,
nii peened veel kõigil maneerid.
Siis jääkülma vodkat valati klaasi,
kui taldrikul soolatud heering.
Ja siis hüüti esimene proosit!

Nagu paisu tagant järsku pääses valla jutuvada,
kui läbisegi kiideti rosoljet.
Laudlinale tee leidis esmakordselt süldirada,
kogu olemine hakkas võtma ilmet.
Ja siis hüüti teine proosit!...

(Lõiguke Koppvillem´i kupleest "Naabri sünnipäev.")


Kas oleks väga ketserlik paluda teavet, kus võiks leida luuletus tervikuna ja ka muud KOPPVILLEMILT? Väga hea oli ka Rongisõit, elasin ise Pääskülas

LIBAHUNDILAUL
Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis-
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikkelne hauakõne
oli valmis suul.........
------------------------

Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.

Ave Alavainu
Veel üks võimalus

Mu unistuste maja
on rusudeks varisend,
ja mälestust temast
on mälustki hajunud.

Ma hetkele ei taibanud hüüda:
peatu!
Nüüd varemeis seisan
kui mäluta, eatu!

Kui unenäolind,
kes tõusta võiks lendu,
kes otsast võiks alata
maailmarändu.

Või nagu vene,
mil puuduvad aerud,
või nagu inimene,
kel naerdud on naerud.

Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.

Ta käbiloomadele jutte vestis,
nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid.
Ja väike käeke virgalt liiva tõstis
või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid.

Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt.

Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks – lapse jumalagajätt...

End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull’ õeke järel’ heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.

Päev päeva järel – möödunud on aasta.
Ja homme olla võib kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha ometi ma peatselt taas!

Juhan Smuul
----------------------------
Kojuigatsus -- kauguseigatsus,

Kojuigatsus -- kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija -- tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm -- surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine -- mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.
(Karl Ristikivi)
-----------------------------

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
(Karl Ristikivi)
---------------------------------
Tulipunane vihmavari

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese !
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem,
pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma."
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast,
lippasin toast -
käsi veel ukselingil
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki !!!!
Oli katki !!!!
Oli keskelt murtud katki !!!
Suur päike paistis korraga kaugelt
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad -
ma olin väike !!!
Ei saanud millestki aru,
ei mõistnud,
ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin.....
oma elu esimest leina.
Ma ei osanud küsida,kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis on veelgi kenam
uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
Betti Alver
------------------
Olla veel laps ja sumada lompides,
asjade olemust kogeda kompides.
kastepiiskades näha imedust,
käia, kartmata ööd ja pimedust,
aus olla aususest midagi teadmata,
laulda südamest ridagi seadmata,
hommikul eilsest puhtaks end küürida,
võõraid voorusi mitte üürida,
mitte end teadmiste torni müürida,
paati veel nimeta merele tüürida.
Olla kui laps ja joobuda viinata,
lemmiklauludest loobuda piinata.
lõpmatult ühest ja samast tüdida,
ülekohust tajuda üdiga,
süüa isukalt leiba ka lihata,
armast armsamaks hüüda tihata,
hingega hoida ja vihaga vihata,
suuremaks, suuremaks kasvada ihata.
Laps olla, laps olla kaua nii
hällist hauani.
Lehte Hainsalu
---------------

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb,
ava selles aastas, tühjem koht,
suured helbed õhus, linnusuled,
mustast rõõmust laulab valge toht.

Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda suurt ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.

Teised sõbrad kõik on mööda läinud,
kes nad olidki, või millal? Kus
uskusin end olevat sind näinud,
kulla sinisilmaline armastus?

Täna taevast ma ei loe su nime,
ainult lõpetuse ingli kühmus selg
kõigub vete kohal, mida vaatasime
kumbki teiselt kaldalt, hinges pelg.

Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.

/Tõnu Õnnepalu/

Ta on noor, istub kaldal, vaatab teisele poole,

ta usub, et midagi kindlasti ootab seal ees.

Eks terve elu. Eks kohe tõusta ja minda ta poole.

On kevad, on päev, paar valget pilve peegeldub vees.

On kevad, on päev, paar pilve ikka peegeldub vees.

Ma vaatan teda. Siit poolt. Siis vaatan uuesti voole.

Kaks inimest, vaadet ja nende ebareaalne süntees.

Üks ootab suurt algust, teine igatseb lõppu samale loole,

mis on ainult elu. Ühe jaoks mööda saamas, teise jaoks ees.

Seesama ääretu mina, mis ulatub ühtlaselt igale poole,

sealtpaistab hele teadmatus, siit sama hele amnees.

/Tõnu Õnnepalu/

See sai nüüd netist siia kopeeritud, raamatus ("Enne heinaaega ja hiljem") oli ikka salmideks jagatud, aga mul pole raamatut käepärast.

lugeja Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ta on noor, istub kaldal, vaatab teisele poole,
>
>
> ta usub, et midagi kindlasti ootab seal ees.
>
>
> Eks terve elu. Eks kohe tõusta ja minda ta
> poole.
>
> On kevad, on päev, paar valget pilve
> peegeldub vees.
>
> On kevad, on päev, paar pi
> lve ikka peegeldub vees.
>
> Ma vaatan teda. Si
> it poolt. Siis vaatan uuesti voole.
>
> Kaks in
> imest, vaadet ja nende ebareaalne süntees.
>
>
> Üks ootab suurt algust, teine igatseb lõppu samale
> loole,
>
> mis on ainult elu. Ühe jaoks mööda
> saamas, teise jaoks ees.
>
> Seesama ääretu min
> a, mis ulatub ühtlaselt igale poole,
>
> sealtp
> aistab hele teadmatus, siit sama hele amnees.
>
>
> /Tõnu Õnnepalu/

Minu lemmik on Ave Alavainu. Võiksin siia järjest kõik tema luuletused riputada. Ei teagi, mida kohe valida. Ehk see - see on nii eriline:

Kallis laps,
kui meie elu
liiga libedalt
ei lähe,
kui meil leiba on,
kuid rõivaiks
mõnikord jääb
raha väheks,
kui meil rõivaid on,
kuid eheteks
tuleb kopikatest
puudu,
kui meil ehteid on,
kuid kullaks
ikkagi mu laul
ei muutu;
kui meil
kohal pea
on katus,
selle all kuid
lossi pole,
kuid kui ise
halvas tujus
meie kunagi
ei ole,
kullast loobume
ja kodu unistame
uhkeks majaks,
siis ka
silku-leiba
jätkub
meile
meie eluajaks.

Kallis laps,
see laul ei tulnud
mulle juhuslikult pähe:
peab ju teadma, mida teha,
kui kõik libedalt
ei lähe...

Ole siin

kui sind parasjagu

kõige vähem ootan

tule maailma ilusaimate lilledega

sel tunnil

kui me mõlemad

oleme kaotanud nii palju

et võiksime tõepoolest

teineteist

leida.

Kristiina Ehin

xxx

noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja (lk 38)

xxx

seksuaalsus sina imeline taim
oled klammerdunud mu
südame ja sisikonna
kõikuvasse traataeda
põimunud minusse verevalt nagu roniroos
kõvasti nagu kassitapp

väga vastuvõtlik ja väga tugev
väga magusaks ja väga vastikuks peetud
liiga püha et eksponeerida
liiga ilus et endale jätta (lk 41)

xxx

mina olen pilvekeha
roided ranna poole
kohe mühiseb meri üle mu valgete luude
ja niiske liiv ei tule neist enam lahti

hing ongi sees
minul ja hariohakal
kivil ja kergetel kõrkjatel
merekarpides oli kunagi hing
ja kuivanud pihlaka juurest
viib hinge jäljerada
mu aiast läbi poolsaare tippu

seal see pihlakahingeke ootas
oma ustavat laeva
viitis vilistades oma üksildast aega

meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
kelle hiljuti veel nii haljastes okstes sahises hing
vulises mahlana ta tüves
askeldas tuulena lehtedes
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget

siis tulid tallinna turistid
räimekonservid ja vorstid kilekotis
õllepurgid käes
nad kiskusid puu tema juurteurgudest välja
vedasid ta minema mööda samblasoolaseid luiteharju
lõke praksus
raadio mängis
keegi ei kuulnudki muud

Oh, kuidas kõik lõhnas,kõik lõhnas
sellel hilise kevade ööl.
Ja ma läksin.Tee isegi lõhnas.
Lõhnas lahkumisest see tee.

Kust ma tulin? Ei mäleta täpselt.
Vist armu ja lillede maalt.
Kuid see oli nii ammu, et kaste
tuhat korda sai puutuda maad.

See oli nii ammu, et unus,
keda armastasin. Ja kus.
Öö toomingaõitega punus
teelõhnalist unustust.

Ah, ma tahaksin tagasi minna.
Jälle leida see imedemaa,
aga õiteaeg möödub ja sinna
sama teed meie leida ei saa.

A. Alavainu

oi kui hea! nendest luule valikutest võiks mingi raamatu kokku vorpida....enamus mu lemmuikutest ja kõik tulevad järjest. super!

Siia teemasse see tonaalsuselt ehk ei sobi, aga panen ikka kirja. Lugesin üsna noore lapsena Betti Alveri luulekogu, ja punase vihmavarju kõrval jäi veel üks luuletus väga eredalt meelde, nagu pilt tekkis vaimusilmas. Mõtisklesin selle üle hiljem korduvalt. Minu jaoks on selles luuletuses isegi nagu midagi lohutavat.

Umbtänav. Ahastus. Plekist roosid.
Ma möödun leinarongi lähedalt.
Majades unised mängutoosid
kääksuvad kähedalt.

Tolm. Päike. Fotograafi vaatekastis
hall ämblik nägudele võrku punub.
Suletud luugid. Lipud pooles mastis.
Kõik unub.

Nii väike loom nagu siil
Ütles karu
ei saa huntide hulgas ometi iseseisvalt elada
Nii väike loom nagu siil
ütles karu
on ainult karu kõhus
huntide eest kindel
ja sõi siili ära
Milline tänamatus
nii väikese looma poolt nagu siil
ütles karu
seedimisraskuste puhul.

Hando Runnel:

Räägi mulle ajast,
räägi mulle ruumist,
räägi isamajast,
räägi tollest juunist,

mille kohta ringi
käib üks loll legend,
nagu meie ise
oleks tapnud end.

Üks väga vana raamat tema noorpõlvest siiski on http://tartu.ester.ee/record=b1164814~S1*est

Mu eelmine postitus oli mõeldud vastuseks Catrionale ja käib Villu Kanguri kohta, aga miskipärast sattus lõppu.

NÄÄRX

Jõulud tulemas
siin luuletus olemas
näärivana kullapai
kingi mulle suhkrusai
mina olen pisi pisi
ära minult salmi küsi
näärivana too mulle kingiks käärid
sest kätte on jõudnud näärid
anna mulle nääriks
käärid
seda habet sa ei vääri
näärivana lase pissile
muidu kaeban issile
emme annab sulle vitsa
mina viskan näkku virtsa
näärivana oled loll
põrgu viib sind vana koll
mine lõunasse suvita
see mind ei huvita
üks väga vana
näärivana
kinkis mulle nääriks kana
näärivana täis kui siga
see on sinu oma viga
näärivana punanina
hüppas üle laualina
laualina kärises
näärivana värises
pohmellis narkar sihuke
väriseb su ihuke
väike neeger Niki Naki
jõulumaalt sai kingipaki
kingipakis läki läki
kes küll keeras selle käki
näärivana lahe hea
luuletust me küll ei tea
aga mul on ilus keha
ma võin sulle strippi teha
too mulle kallis näärimees
jõuluõhtuks nikku
päkapikk selle kirja eest
sussi sisse sittus
lumehelbekene leinas
hanguga ta kinni seinas
jõulusokul asi mokas
praadi tegid temast kokad
eit kes eal ei saanud nikku
ootas jõuluks päkapikku
kuid see näind aknast tisse
lõi vaid paugu sussi sisse
tuleb meile jõulumees
lükkab saani enda ees
päkapikud närakad
panevad seal kärakat
sakuskaks peale pirukat
lasevad sitta pärakast
laste kingid ära sõid
sada grammi peale jõid
vaata päkapikku Jussi
tema kuseb minu sussi
kui ta homme situb ka
tapan raisa maha ta
päkapikul jõuluime
enne nägi nüüd on pime
päkapikud vanad jobud
jõid ennast täis kui jõehobud
no on ikka tobud
oksendasid sussi täis
jätsid kirja pole käind
hei hei päkapikk
too mulle sussi tikk
päkapikku lasen maha
ennem panen taha
hommikul kui ärkasin kohe oma voodi ees
päkapikku märkasin tukastamas sussi sees
tööst vist väsis väike sell õun on raske temale
üheksandal korrusel pealegi me elame
koopas karu läbi une
jõuluõhtul sügas mune
aga päkapikud väljas
tegid tööd ja olid näljas
neil persed paljad
neil ei ole enam jaksu
ära maksta metsamaksu
tuba täis on valget vatti
jõulumees saab vastu tatti
jõuluvana tuppa toodi
laste rõõmuks üles poodi
rõõmust rõkkab terve tuba
jõuluvana tõmbleb juba
jõulukuuse tuppa toome
jõuluvana üles poome
põleb kuusk ja põleb tuba
jõuluvana kärssa juba
hõissa ja kuki muki
majast järgi ainult tukid
kes see jõuluvana trukkis
kraanikausis kõrbend kana
meil käis eile näärivana
põleb kuusk ja põleb tuba
päkapikud vingu sees
kuulge kuulge tuleb juba
laste sõber pritsumees
ma näärivana sult ei päri
miks su käte peal on veri
sa ära tapsid päkapiku
kes sult küsis persenikku
nüüd ära minult salmi küsi
vaid anna kink ja ära kasi
või nõnda samuti käib sinu käsi
meile
eile
tuli näärivana
ei ta hakand koputama
ta ukse maha virutas
revolvrist lakke tulistas
tulistas revolvrist lakke
oli palju viina lakkund
meid kuuse külge kinni sidus
ja oma kotti
toppis
video
vat kus oli pidu
laualt korjas peened viinad
meil lubas lõpetada piinad
peened napsud kotti korjas
see ei ole teie jagu orjad
õele lubas teha nussi
tal katsus tissi
kui ka tussi
näitas vööl oma pussi
ja jalast ära võttis sussid
papsil lõi ta silma paiste
ja näitas et tal kaasas Schmeisser
siis mutil võttis pihku kõri
ja röökis kõrva money money
mutt kisas ära löö meid maha
siin on kuld ja siin on raha
siis ütles jõulumees et vähe
ta mutile lõi poti pähe
jõulumees tegi palju nalja
ajas lapsed majast välja
emmele veel keeras varre
sittus külalistetarre
issil nina üles lõi
laste kingid ära sõi
korraldas ta sellise jandi
et molli vanaisal andis
kui veel toidud keesid
läbi ukse minu tuppa lendasid proteesid
vanaema võttis läbi ilma kummita
jõulusalme enam me pähe ei punnita
ja taadi ees ei lömita
siis vana tõmbas lesta
jäid maha padrunite kestad
siis hüüdis õde vaata taati
ta maijja viskas granaadi
mutt ütles saame hakkama
mul keldris kuulipilduja
ta selle pööningule tassis
paps viis padrunite kastid
olid küll padrunid
kuid kahjuks mitte sidrunid
mutt lõugas kaasavara kuld
ja andis muudkui tuld ja tuld
kuid nääritaat oli metsaääres
sealt jõudis teha sääred
keset ööd kui aknad härmas
keegi koridoris lärmas
koputas ja katsus uksi
ähkis nagu situks püksi
tagatoast siis tuli issi
katsumast emme tissi
käigult haaras jahipüssi
käigult sihtis käigult lasi
ukse pihta tina pani
ja kes auguline haavleist
tahmane ja kaame
jõuluvanal oli aamen
jõuluvana täitsa sassis
tuli külla röövlimaskis
andsin püssist talle tina
maha kukkus punanina
jõuluvana paks ja madal
nagu ristikheina hädal
kõnnib perest peresse
ajab viina keresse
kuni saadetakse bersse
jõuluvana paks ja kole
mingit ilu tal ei ole
punanina takust habe
väljanägemine jube
päkapikud veavad saani
jõulutaat see kaanis
ennast maani
jõulurahu ka ei kehti
põder eile vorstiks tehti
peas punane müts
munil punane ots
ja jalas vaid stringid
jõulumees tuli ja tõi mulle kingi
tõmbas välja pükstest singi
va liputajast
eputaja
siis ütlesin mina sellega ei lepi
mupo kutsun kui sa mind ei kepi
mütsitutt on tal vinge
selle rippumine läheb mul hinge
kuusk on plekist ja ehted plastmassist
nääritaadu kollasest rassist
kiriku uksed käivad kinni lahti
sealt näärivana välja loobib prahti
kirik rahvast täis on maani
prahti laaditakse saani
kui kergitada saanitekki
sealt vastu vaatab sae pekki
seina poole pööra pepu
pihku peida oma noku
teada on ju ammu tõde
jõuluvana on ju pede
jõuluvana näitas vahvust
proovis õige mitut rahvust
proovis valget proovis musta
nüüd on vanal valus kusta
jõulutaat on põõsa taga põõsast katab lumi
Viru Valge annab sooja rõõmsa hommikuni
jõuluvana vintis peaga
kogemata magas seaga
kuid ta oli väga hea
viljastas ta selle sea
nüüd laudas kõigil tuju mega
põrsad kõik on habemega
jõulud jälle ukse ees
uksel vintis jõulumees
glögirida ümber suu
ajab ümber jõulupuu
hirmutab siis lasteparve
minnes ütleb vinge arve
jõuluvana habemik
mul on taskus tuletikk
võtan tiku tõmban tuld
enam habet pole sul
jõuluvana tuisand teega
sõitis ringi BMWga
vahtima jäi taevas kuud
sõitis vastu kuusepuud
kulla kallis jõulumees
miks sul valge habe ees
kui sul poleks habet ees
võiksid olla minu mees
ei hakka mina pugema
ja taadil salmi lugema
kui juba vedas kingid siia
eks katsugu neid ära viia
piiripunktis kibekiire
tabatud on vinge diiler
jõuluvana istub sorgus
käed on raudus pea on norgus
oh sa häda oh sa piin
kingikotis kokaiin
näärivana puges põhku
peeretas ja lendas õhku
peerust haises terve tuba
jõulumees sai lastelt nuga
põleb kuusk ja põleb tuba
jõuluvana surnud juba
uue kuuse tuppa toome
päkapikud üles poome
paks kui vaat
on jõulutaat
jõulumees see pani litsi
ei litsid polnd kitsid
litsi nimi oli Triin
iseäranis pingviin
juuksed põlend habe must
põtradega tuli just
põhjapõder täkku täis
jõuluvana naistes käis
nii see mulle näis
põder taadi peale kade
taat täitsa arulage
põder põõsas ragistas
taat see naisi kabistas
naistel peagi silmad vees
kadund on jõulumees
taat on täna väge täis
eile lõbumajas käis
seal ta eest ja takka küttis
oma vanaeite pettis
jõulumees
on tule sees
purjus põder maja ees
hommikul kui päike koitis
põhjapõdral süda läikis
seda pilti terve facebook laikis
tuli kustund habe must
vahetumas aasta just
päkapikud joovad õlut baaris
lumememmed viina nende seas
jõuluvana paneb litsi saanis
ja põder Rudolf nende peal
jõuluvana paha paha
sittus meie ukse taha
lapsed tegid kära kära
võta lapp ja pühi ära
jõuluvana rikas mees
tuli meile BMWs
tuli tuppa istus maha
küsis kes nüüd kinki tahab
mina jooksin kohe sinna
andsin luuletusel minna
jõulumeest on saatnud edu
tema põdral nelikvedu
saani peal on nahkne tool
ABS ja rallirool
jõuluvana tore mees
oli tal ka habe ees
päkapikud andsid minna
topi aga näpud ninna
jõuluvana suur ja paks
muutub aina paksemaks
ei ta kinke tuua jaksa
sellekski on liiga paks ta
otsustavaid samme astub
pakib asjad kodunt lahkub
uksel silt et teadke te
mina läksin dieedile
jõuluvana mõnus mees
istub Valli baari ees
laste pakid ära sõi
suure klõmmi peale jõi
lumi langeb müts müts
näärivanal tutimüts
võtan kaika müts müts
nüüd on minul tutimüts
jõuluõhtul jõuluööl
jõuluvana rabas tööd
kes sai kleidi kes sai vöö
kes sai keppi kogu öö
jõuluvana paljajalu
püüdis solgiaugust kalu
äkki libises ja kukkus
solgiauku ära uppus
suvel kui kõik on heinal
jõuluvanal jalad seinal
kui on laual vorst ja viin
jõuluvana vupsti siin
mul on halvad uudised
keegi kuskil koriseb
näärivana korstnas kinni
teeb seal lõõris sinni vinni
miskit sonib nööri nõuab
vaevalt ta nüüd teile jõuab
näärimees on eksind teelt
või on hoopis muutnud meelt
kas ta jõuab meile veel
siis ma näitan talle keelt
jõuluvanal pangakaart
sellega ta raha saab
paneb kaardi automaati
raha tuleb kõrist saati
jõulutaat kes näris nätsu
tormas lähimasse vetsu
oli söönud riknend toitu
vetsust lahkus enne koitu
vets oli täis kõik kuseloiku
näärid Eestis joodi kasti
näärivana maha lasti
taadil punane on nina
sellest saati paneb tina
kuid silmitsedes veinikanne
küll oli seal ikka joomannet
vana vajus viinaunne
oli täitsa purjus tunne
ärkab taat siis hommikul
õllesilt on kummikul
taat on veidi kohmakas
sest tal täna pohmakas
eile juhtus prohmakas
makku jõudis samakas
kuid oh häda päkapikud pederastid
pihta panid õllekastid
millega deliiriumit ravida
peavalu vähemaks aidata
ja siis tuppa astus eit
seljas pahupidi kleit
vihaselt siis sajatas
mis sa lakud rajakas
vanal kõigest kopp on ees
kas ta polegi siis mees
kätte ilmus ahjuroop
et anda sellega siis hoop
kuid lauda tabas kõva laks
ja roop see pooleks murdus raks
seab siis vana keha loodi
sammuda on vaja poodi
taadil tallis seisis saan
poodi jõuda kindel plaan
taadil süda veidi paha
pani ropsi saanis maha
tee peal taati kiusab ment
maksmata on saani rent
silmitsedes alkomeetrit
mendil selge joodud eetrit
vanal tõesti täis on norm
ilmub põuest MG 3
tehes sellest vaid paar lasku
pistab vana relva tasku
hüüdis vihast ai carramba
lõin su maha nii kui lamba
siin ment murdis oma hamba
looja läks seadusesilm
kohe ilusamaks muutus ilm
lõpuks poodi jõudis taat
kus on lähim õllevaat
pistis vaadi sala põue
soovis müüale häid jõule
jõuluvana kammis habet
tahtis välja näha kobe
üldse on ta päris edev
mulle tundub et on pede
jõulud läbi oh kui tore
raha läind nii mis kole
taluma peab veel üht piina
varuma peab palju viina
jõuluvana kõrtsis joomas
hommikul veel oli koomas
nüüd ta juba veidi roomab
läheb jälle kõrtsi jooma
jõuluvana viinanina
aasta otsa pani tina
nõnda palju manustas
et lapsed sootuks unustas
ja siis jõuluajal näed
taadil värisevad käed
ei saa lahti kotipaela
mida tahaks panna kaela
jõulutaat on täis kui pinal
magab vannis prillid ninal
kõiges süüdi päkapikud
veidrikud ja imelikud
jõuluõhtul aknad härmas
keegi ukse taga lärmab
need on vintis päkapikud
veidrikud ja imelikud
nendega koos jõulutaat
kelle turjal õllevaat
käes tal soojad käpikud
ja põues mõned lapikud
räige möll siis läheb lahti
hommikul ka ärkan sahvris
süda paha pilt on taskus
püstisaamine teeb raskust
siin eile õhtul pidu käis nüüd järgi on vaid laga
ning habemega vanamees seal norskab kapi taga
räim tomatis veel laua peal ja juust on läinud pahaks
ning lambikuplist ülevalt on paista vorstinahad
akna taga kriginal pidurdab üks käru
pehkind uksest pudeneb jõuluvananäru
umbe jooksnud kotisuu vaevu tuleb lahti
lapsed kokku pühivad kingituseprahti
läbi lume sahiseva sõidab saanike
rooli taga puhub auru nokast jaanike
silma ees on verivorst pits ja jõulumees
üksik verelible külmetab promillides
ulbib ajus nagu lootsik uppuv merel ja
saani uppi tõukab teele peseb verega
musta jääd mis jõuluimeks asfaldile aetud
õhtul reanimatsioonis pidulaud on kaetud
väiksest peast uskusin sind
nüüd tundub et peteti mind
küll oli see kole
küll oli see hale
kui teada sain et sind üleüldsegi pole
nüüd salmi lugedes seisan su ees
ei tea kes on seal habeme sees
kas isa või onu Ott
peaasi olgu suur kommikott
kuidas elad jõulutaat
kas ka sina kinke saad
keset lund ja tuiske
kas toob keegi sulle uiske
täna homme ülehomme
kas toob keegi sulle komme
või viid pagudele pomme
kui sa oled illikuku
kas toob keegi sulle nuku
kui külastad sa legomaad
kas ka lego endal saad
ja kui jõuad soomemaani
kas siis tahad soome saani
meil päkapikkud käinud
aga mina neid ei näinud
nägin ainult kingipakke
nüüd ma hüppan rõõmust lakke
tänama pean ju jõulutaati
tema ju need kingid saatis
nüüd jõulukuusel ripume me kolmekesi reas
meil silmad välja nokitud ja mütsid viltu peas
jõuluvana ütles mulle loe üks jõulusalm
jala bersse panin talle see mu jõuluvalm
jõuluvana tõi kuuse lapsed olid elevil
näärivana sõitis puusse lapsed olid perseli
Ärmal üksi härra Ilves
kella neljast juba pilves
Evelinil kadund sära
Arnold joonud viinad ära
Andrus istub täitsa kuss
aknalaual tühi suss
nurgas nuuksub väike Villu
vahel pillab mõne killu
äkki kõigil rõõmus meel
kohukesed juba teel
Edkar ise pappi jagab
ja siis päkapikkudega magab
Mardil aga hakkab paha
ega õnn ei jäta maha
Eestis elu täitsa pees
töötuks jäi ka jõulumees
ei ta enam kinke jaga
helkurvestis bussis magab
ladu täitsa tühi tal
põdrasitt on põrandal
lollpead riiki haldavad
päkapikud viina kallavad
NAZID seda riiki lõhuvad kuvaldaga
neile peaks mõõtma malgaga
põhjanaba on okupeeritud
saan on reserveeritud
jõuluvana evakueeritud
päkapikud kastreeritud
põdrad konfiskeeritud
sai Moskvasse telegrafeeritud
et jõulud on likvideeritud
verivorst ja seapea
siis saab jõuluõhtul hea
väike pits ja piparkoogid
siis saab õhtu õiged noodid
au ja kuulsus meie tõule
jälle tähistame jõule
tulid nad meie õuele
mis oli päris õudne
kätte jõudnud sügav talv
kuused paksu lume all
kuuse vastu puudub huvi
sest munini on lumi
jõuluks isa kuused teeb
endale ja müügiks veel
aeg on käes mil tavaks hukata looduses kuusepuid
ning jätta kände tukata mis kasvavad palju kuid
jõuluvana tulla võib kasvõi südasuvel
tema jaoks mul valmis on väike viinapudel

Kas minna külla kurele
või panna taha kurele
mis oleks lahendus sellele murele

Tuli otsa tarele
siis minna morsaks merele
ja ka külla Marele
ning taha panna kurele
lüüa käega murele

https://foorum.naistekas.delfi.ee/read.php?69,11594441,page=5

mina Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mu unistuste maja
> on rusudeks varisend,
> ja mäl
> estust temast
> on mälustki hajunud.
>
> Ma hetke
> le ei taibanud hüüda:
> peatu!
> Nüüd varemeis sei
> san
> kui mäluta, eatu!
>
> Kui unenäolind,
> kes
> tõusta võiks lendu,
> kes otsast võiks alata
> m
> aailmarändu.
>
> Või nagu vene,
> mil puuduvad ae
> rud,
> või nagu inimene,
> kel naerdud on naerud.

Kes on autor?

Love me tender Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ära ütle,et elu on inetu halb,oma koormat et kanda
> ei jõua
> ole uhke ja sirge sa saatuse all,ära ii
> algi kergemat nõua
> varja maailma eest oma pisara
> id,naeru selle-eest kõigiga jaga
> pea meeles,et a
> lati õnnemaid leidub muredemerede taga.
> Ära kade
> sta naabrite varandust,vaeseid iial ei tülita varg
> ad
> hoia puhtana eneses armastus,hoia sõnu,mis pü
> had ja hardad.
> Äraütle,kui hommik on ududes,et s
> a päikest enam ei oota
> vaata ringi,nii palju on
> ilusat ees,tuleb uskuda ainult ja loota
> ära kulu
> ta tundmusi tuultele,kergel käel ära südameid loob
> i
> hoia mõistmist ja hellust ka muudele,sest taga
> si põrkuvad hoobid
> ära ütle,et elu on inetu,halb
> ,et väsinud oled ta vaevast
> püüa alati aimata pi
> lvede all sinist lapikest heledat taevast.
>
>
> ( Doris K
> areva)

https://foorum.naistekas.delfi.ee/read.php?69,11594441,page=1