Kirjandus ja teater
ei saa aru
S. 01. veebruar 2007, kl 18.08 |
to S. 01. veebruar 2007, kl 18.10 |
piiga 05. veebruar 2007, kl 15.34 |
Andrus Kivirähk 14. märts 2016, kl 19.18 |
u 15. märts 2016, kl 10.13 |
Kivirähk?
oi, see on erutav teema. olen jätkuvalt solvunud tema EPLs figureeriva juhmi Jumala peale, kes üritab lahtisest uksest sisse murda. ja näiteks "Aabitsa kuke" menu on mulle täitsa arusaamatu. 70ndatel, Eesti erksa mõtte suurel ajal, oli niisugune lähenemine värske ja uuenduslik, täna aga kuidagi abitu ja kulunud. puudub esprii!
aga siin konkreetsele küsimusele vastates: "Sirli, Siim ja saladused" oli raadios päris mõnus kuulata, ma lugenud teda pole. kõige rohkem meeldis see ülemise korruse(?)imelik vanamees. ja isa.
oi, see on erutav teema. olen jätkuvalt solvunud tema EPLs figureeriva juhmi Jumala peale, kes üritab lahtisest uksest sisse murda. ja näiteks "Aabitsa kuke" menu on mulle täitsa arusaamatu. 70ndatel, Eesti erksa mõtte suurel ajal, oli niisugune lähenemine värske ja uuenduslik, täna aga kuidagi abitu ja kulunud. puudub esprii!
aga siin konkreetsele küsimusele vastates: "Sirli, Siim ja saladused" oli raadios päris mõnus kuulata, ma lugenud teda pole. kõige rohkem meeldis see ülemise korruse(?)imelik vanamees. ja isa.
ka mulle mitte 16. märts 2016, kl 10.51 |
u 17. märts 2016, kl 10.08 |
eelmisele
mille sa jätsid pooleli? Kas "Sirli..."?
ma mõtlen, et "Ussisõnadega" teen ikka kunagi tutvust. ja viimane lasteraamat sai ka palju kiitust.
no näete, reklaami kui palju!
aga, jah, mind häirib see vaimupimedus, millega Kivirähk kirikut materdab. see on suht odav ja algeline, justkui lumpeni pärusmaa.
mille sa jätsid pooleli? Kas "Sirli..."?
ma mõtlen, et "Ussisõnadega" teen ikka kunagi tutvust. ja viimane lasteraamat sai ka palju kiitust.
no näete, reklaami kui palju!
aga, jah, mind häirib see vaimupimedus, millega Kivirähk kirikut materdab. see on suht odav ja algeline, justkui lumpeni pärusmaa.
u 03. september 2016, kl 19.55 |
ei sobi 04. september 2016, kl 14.54 |
uu 06. november 2016, kl 20.02 |
Kiviräha usuvastastest rähklemistest värskeim oli neil päevil seoses Kaljulaiu väljaütlemistega. Lapsik nagu ikka. Tabavalt ütles keegi kommentaator tabavalt, et "Sm. kirjanik võiks oma õndsas uskmatuse- ja ateismimullis mõnuledes ja praalides püüda siiski aduda, et me elame kristlikus kultuuriruumis ning isegi maailma ajaarvamine käib Kristuse sünni järgi."
did_235934 27. november 2016, kl 19.16 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 118 |
Aabitsa kukk oli/on väga sisukas. meri ja Orav - iga kord vaatan ja ikka naeran. eesti matus - haruldaselt tabav eestlase olemus! Jah, ajalehekolumnid on kõikuva väärtusega, nagu ikka tellimustööd. Ah ja Rehepapp meeldis ka ja ajas itsitama ja peegli jrele haarama ikka ka, aga vaat Ussisõnade-mehe lugemine ei edenenud.
Ülla-ülla 28. november 2016, kl 11.14 |
Eks see sõltub huumorimeele olemasolust ja huumorimeele liigist. Ja millises arengufaasis lugeja huumorimeel parasjagu on, sest ka see muutub.
Näiteks mina lugesin "Šveiki" kunagi 12-13 aastasena ja ei jõudnud seda ära naerda. Ema käis minu toas vaatamas ja rääkis, et tütreke, see inimene, kes omapead naerab, on napakas. Hiljem, 17-aastase neiuna võtsin raamatu uuesti ette, sest mäletasin, et see oli üks naljakas raamat. Ja ei jõudnud ära imestada - kuhu need naljad on jäänud? Kuidas see raamat vahepeal nii muutunud on? Ei midagi nii naljakat enam, lihtsalt labane asi . . . Ja lugesin ikka üsna pikalt, enne kui aru sain, et muutunud polnud raamat, vaid mina.
"Rehepapiga" on sama lugu - kui sul huumorimeelt pole, ei ole ka selle raamatuga mdagi peale hakata.
Ja kui sul pole kultuurilist aluspõhja A.Jakobsoni "Puujalaga katku", J.Eiseni "Esivanemate varanduse" ja teiste eesti rahvajuttude näol (ja lisaks muidugi Vilde), pole sul ka seda maailma, kus see kõik toimub.
Nii et lihtsalt tuleb endale aru anda, et kõik raamatud polegi kõigi jaoks. Mina näiteks ei kannata sentimentaalseid naistekaid, sest nendes ei juhtu midagi huvitavat või naljakat. Tunded on mul endal olnud ja olemas ja elu jooksul igatpidi läbi elatud, neid pole enam vaja juurde lugeda, minu vanuses tahaks nüüd midagi uut. Ja ma ei trügigi naistekaid ostma ja pärast kaebama, et igav oli. Nii tuleb ka Sinul, teema-algataja, endale aru anda, et sedasorti raamat pole lihtsalt sinu rida, ja otsida endale sobivamaid, paremaid.
Igale inimesele on omad raamatud.
Igale raamatule on kuskil omad lugejad. Jah, isegi Brežnevi teosekesele "Väike maa" olid lugejad, ehkki sisu oli . . . küsitav.
(Mõningate eranditega muidugi, aga ei hakka neid siin praegu välja tooma, need leiate isegi allahinnatud raamatute lettidelt.)
Näiteks mina lugesin "Šveiki" kunagi 12-13 aastasena ja ei jõudnud seda ära naerda. Ema käis minu toas vaatamas ja rääkis, et tütreke, see inimene, kes omapead naerab, on napakas. Hiljem, 17-aastase neiuna võtsin raamatu uuesti ette, sest mäletasin, et see oli üks naljakas raamat. Ja ei jõudnud ära imestada - kuhu need naljad on jäänud? Kuidas see raamat vahepeal nii muutunud on? Ei midagi nii naljakat enam, lihtsalt labane asi . . . Ja lugesin ikka üsna pikalt, enne kui aru sain, et muutunud polnud raamat, vaid mina.
"Rehepapiga" on sama lugu - kui sul huumorimeelt pole, ei ole ka selle raamatuga mdagi peale hakata.
Ja kui sul pole kultuurilist aluspõhja A.Jakobsoni "Puujalaga katku", J.Eiseni "Esivanemate varanduse" ja teiste eesti rahvajuttude näol (ja lisaks muidugi Vilde), pole sul ka seda maailma, kus see kõik toimub.
Nii et lihtsalt tuleb endale aru anda, et kõik raamatud polegi kõigi jaoks. Mina näiteks ei kannata sentimentaalseid naistekaid, sest nendes ei juhtu midagi huvitavat või naljakat. Tunded on mul endal olnud ja olemas ja elu jooksul igatpidi läbi elatud, neid pole enam vaja juurde lugeda, minu vanuses tahaks nüüd midagi uut. Ja ma ei trügigi naistekaid ostma ja pärast kaebama, et igav oli. Nii tuleb ka Sinul, teema-algataja, endale aru anda, et sedasorti raamat pole lihtsalt sinu rida, ja otsida endale sobivamaid, paremaid.
Igale inimesele on omad raamatud.
Igale raamatule on kuskil omad lugejad. Jah, isegi Brežnevi teosekesele "Väike maa" olid lugejad, ehkki sisu oli . . . küsitav.
(Mõningate eranditega muidugi, aga ei hakka neid siin praegu välja tooma, need leiate isegi allahinnatud raamatute lettidelt.)
uu 28. november 2016, kl 13.44 |
oijah, kui mina omal ajal Vahva Sõduriga tutvust tegema hakkasin, olin täielikus masenduses. esimesed leheküljed (ikkagi klassika!)läbi saanud, jäin iga kord toppama 8.peatüki juurde: "Švejk simulandina". no ei leidunud mul teragi mõistmist mitm protseduuride (näiteks "kaks korda päevas maoloputus liitri sooja veega")jm suhtes. see kõik tundus tõega kurb ja masendav, mis naljaraamat see pidi olema? tegelikult ikka on, nüüd on.
aga Kivirähka ma fännama ei hakka (loen küll, miks mitte), kuni ta oma EPLi "leivatööd" teeb.
"Aabitsa kukk" o n plagiaat.
aga Kivirähka ma fännama ei hakka (loen küll, miks mitte), kuni ta oma EPLi "leivatööd" teeb.
"Aabitsa kukk" o n plagiaat.
Lisa postitus