Eks see sõltub huumorimeele olemasolust ja huumorimeele liigist. Ja millises arengufaasis lugeja huumorimeel parasjagu on, sest ka see muutub.
Näiteks mina lugesin "Šveiki" kunagi 12-13 aastasena ja ei jõudnud seda ära naerda. Ema käis minu toas vaatamas ja rääkis, et tütreke, see inimene, kes omapead naerab, on napakas. Hiljem, 17-aastase neiuna võtsin raamatu uuesti ette, sest mäletasin, et see oli üks naljakas raamat. Ja ei jõudnud ära imestada - kuhu need naljad on jäänud? Kuidas see raamat vahepeal nii muutunud on? Ei midagi nii naljakat enam, lihtsalt labane asi . . . Ja lugesin ikka üsna pikalt, enne kui aru sain, et muutunud polnud raamat, vaid mina.
"Rehepapiga" on sama lugu - kui sul huumorimeelt pole, ei ole ka selle raamatuga mdagi peale hakata.
Ja kui sul pole kultuurilist aluspõhja A.Jakobsoni "Puujalaga katku", J.Eiseni "Esivanemate varanduse" ja teiste eesti rahvajuttude näol (ja lisaks muidugi Vilde), pole sul ka seda maailma, kus see kõik toimub.
Nii et lihtsalt tuleb endale aru anda, et kõik raamatud polegi kõigi jaoks. Mina näiteks ei kannata sentimentaalseid naistekaid, sest nendes ei juhtu midagi huvitavat või naljakat. Tunded on mul endal olnud ja olemas ja elu jooksul igatpidi läbi elatud, neid pole enam vaja juurde lugeda, minu vanuses tahaks nüüd midagi uut. Ja ma ei trügigi naistekaid ostma ja pärast kaebama, et igav oli. Nii tuleb ka Sinul, teema-algataja, endale aru anda, et sedasorti raamat pole lihtsalt sinu rida, ja otsida endale sobivamaid, paremaid.
Igale inimesele on omad raamatud.
Igale raamatule on kuskil omad lugejad. Jah, isegi Brežnevi teosekesele "Väike maa" olid lugejad, ehkki sisu oli . . . küsitav.
(Mõningate eranditega muidugi, aga ei hakka neid siin praegu välja tooma, need leiate isegi allahinnatud raamatute lettidelt.)