üks Priit Aimla luuletus meenus:
ÕS-i meelsust ässitades
Vaevalt papa koju jõudis,
jutt mu hinnetele läks;
memm ei öelnud muud, kui nõudis:
"Anna preemiaks üks näts!"
Isa andis mulle võmmu
vastu vastselt pöetud pead...
Olin solvumisest tõmmu,
ise mõeldes: "Küll on sead!"
Koolist tõin ma seitse viit,-
mille eest nüüd peksa sain?
Kus on teenitud heakskiit,
kus on õiglus, kurivaim?!"
Nii mu memm sai õppetunni:
minu hoop tal hinge läks.
Enam närimisekummi
kohta ta ei ütle näts.
See, et hüüad kino kintsiks,
ei tee filmi paremaks,
öeldes pensioni pintsiks,
ei saa summat suuremaks...
Ära hüüa rublat rutsiks -
mõni Ruts on rohkem väärt.
Ära hüüa suudlust mutsiks -
see viiks musiisu päält.
Kord ma hüüdsin daami linnuks -
juba käiseid kääriti!
Keel on ikka silmis pinnuks
kui sa räägid vääriti.
Kui on ohtlik aeg või ruum,
las siis muutub jutu tuum.
Reeda tõed, kuid jäta vorm,
säilib keel, kui kehtib norm,
Tuju muutes muuda tooni,
meeleheites muuda meelt,
ära tarvita žargooni,
hoia au sees emakeelt.