Eestikeelset tõlkekirjandust ei osta ma enam ammu, uuel eesti ajal on kvaliteet kohutavalt alla käinud. Kui midagi huvitavat on, laenutan. Aga mõnede DVDfilmide tõlked tehakse vist tõesti google translatoriga, täna just nägin ühte sellist...

Ehk võiks keegi mulle ära seletada, miks väga asjalikult kritiseerivad inimesed ei võiks ise tõlkida, ja just nimelt paremini? Mina ise tõlgin ka, ja minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes tõlgiksid ilmselt minust paremini, aga mujal on tasu suurem ja tööd vähem ja vastutus töö eest puudub võib-olla hoopis - ei tõmba tõlkimine. Kui kritiseerijad pakuksid end kirjastustes (ja telekanalites) korrektoritena välja, oleks tulemuseks võib-olla paremad raamatud ja ärasolkimata eesti keel kõigile. Kas olete proovinud? Ja kritiseerimisõigust pole minu teada keegi ära keelanud, muidu ei saaks ma seda kommi ka avaldada.

demagoogitsejale, 26.12 kl 22.28:

see ei olnud isiklikult sulle mõeldud kriitika, vabandust :)) Aga tõesti huvitab, milles seisneb see vastutus, millest räägid. kas pead tõlke eest saadud raha tagasi maksma, kui tõlge lugejat häirib?

Pole vähematki ambitsiooni kellegi tekste korrigeerida. Täitsa vastupidi :))) ei tahaks üldse lugedes tõlke peale mõelda. ja sellepärast arvangi, et tõlkimisega peaks tegelema asjatundjad, mitte asjaarmastajad :)

Konsuldil on raha asjus õigus - kirjastused maksavad kehvalt (see ei ole muidugi mingi seletus ega õigustus üle nurga tõlkimisele).

Olen siiani tõlkinud ainult kirjastustele, aga hiljaaegu võtsin ühelt tõlkebüroolt raamatule vahelduseks reklaamteksti tõlkida ja sain teada, et 30 lk ilukirjandusest mitte kuigi palju erineva teksti eest, mida tõlkisin nii umbes 4 päeva, sain sama palju pappi kui saan pea 200 lk raamatu eest, mida olen juba kuu aega tõlkinud, aga pole veel kaugeltki lõpule jõudnud. No kas pole natuke nörritav?

Postimehes keegi ütles, et tänapäeva tõlkijad pole enam need... Tahaks küll vastu vaielda, seda enam, et olen ise ka tõlkinud, aga tõsi ta vist on: kuidas ka ei pingutaks, ikka ei saavuta sellist voolavat kergust nagu lapsepõlve lemmikraamatutes. Ja pingutamisest ongi vähe abi: kuidas mõelda kahes keeles korraga võrdse ladususega? Kas on muutunud ajad või inimesed või mõlemad, ehk on võõrkeelt (inglise) meie ümber lihtsalt liiga palju, või sunnib soov inimväärselt elada töötama liiga kiiresti? Kahjuks tundub, et loomist soosis nõukaaeg enam kui praegune:( Praegune soosib ikka ainult tootmist - võimalikult palju ja võimalikult odavalt, tehtud nii kiiruga, et kvaliteet veel päris karjuma ei pane. Ise olen olnud olukorras, kus tellija nõudis 200lk raamatu ülevaatamist ühe päevaga. Nii et aeg on raha, raha ei ole ja kvaliteeti on täpselt sama palju kui raha.

Üleloomulikke võimeid tõlkimine tõesti ei nõua, aga spetsiifilist annet nõuab küll. Ja ma söandan väita, et see anne on suhteliselt haruldane. Igal filoloogil seda ei ole, olgugi et ta võib olla väga hea filoloog ja teatud keelt ja kultuuri perfektselt vallata. Nii et ka mina ei kirjutaks alla üleskutsele "tulge ja tõlkige ise paremini". Ma leian, et inimestel on õigus nõuda kvaliteetseid tõlkeid ja jalatseid ja hambaplomme, ilma et nad peaks neid ise teha oskama.
Minu meelest ongi praagitegemise üks põhjus - peale aja- ja rahanappuse - see, et et tõlkimisega tegelevad peale andekate ka ka tõlkijaandeta inimesed. Ilmselt on tõlgitavaid tekste tänapäeval rohkem, kui andekad tõlkijad teha jõuaksid, nii et võib-olla on see mingil määral paratamatu.

Üks teemast kõrvale põikav märkus ka. Ärge arvake, et autorid keelelist ja stiililist praaki ei tee. Väljamaa kirjastused püüavad ju kah raamatuid võimalikult odavalt välja anda. Mulle on jäänud mulje, et mõnes riigis toimetajaametit üldse ei eksisteeri. Ja siis on tõlkija eetilise dilemma ees: kas tõlkida adekvaatselt, st anda kohmakas ja totter lause kohmakalt ja totralt edasi, või katsuda seda lugejale söödavamaks siluda? Sel juhul olen tavaliselt silunud, mis seal salata, kuigi ei pea seda põhimõtteliselt õigeks.

Vaat see jutt on küll üks asjalik jutt. Seda ma usun ja sellega olen nõus.

nõus muigajaga:) Nüüd oleks vaja ainult uut intrigaani, kes siia foorumisse jälle natuke elu tooks:)) Arutlusest sünnib tõde! (või tohutu hulk arusaamatut loba, tuhandeid jaburaid seisukohti ja palju nalja)

Mulle tundub, et mõned meie tõlkijad siin omavad natuke imelikku arusaamist mundriaust. Kui keegi on kindel, et tema enda tõlked on igati tipp-topp, siis võib ta südamerahuga vabalt võtta, sest antud teemas toimuv kriitika TEDA EI PUUDUTA. Asuda kaitsma kellegi teise viletsat tõlget mingil "naših bjut" põhimõttel ja eitama mittetõlkijate õigust tõlgete taset kritiseerida ei ole mõistlik tegevus. Pigem peaksime ise kolleegide töö suhtes kriitilisemad olema ja diletandid häbiposti naelutama. Raha rahaks (ja sellega on asjad tõepoolest halvasti), kuid kui juba töö ette võtta, tuleb ka tulemuse eest vastutada.

eelkõige öötondile. aga miks te ostate siis tõlkeraamatuid lastele? eestis on palju toredaid lastekirjanikke, leelo tungal, kristiina kass, piret raud, jne jne, valik kui suur ju. ma olen alati vihanud neid papiraamatuid, mis on nii "disney" kui vähegi olla saab ja teksti loe nii, et öökima ajab. eks muidugi on need papist odavamad, aga pole ka mingit (sisulist) kvaliteeti. toetame ikka eesti toodangut ja eesti kirjanikke...

karin, egas sa ometi arva, et eesti laste silmaringi peaks hakkama piirama kahtlase arvamusega, et eestlased ei saa hakkama lasteraamatute tõlkimisega? On saanud ja saavad loodetavasti edaspidigi.

Igale raamatule peab lihtsalt leidma õige tõlkija. Paraku käivad asjad niimoodi, et budismis ja/või filosoofias kodus olev inimene võtab tõlkida kompotikeetmise raamatu lihtsalt selle pärast, et ta mõistab originaalkeelt ja on kodus köögis kurkide marineerimist näinud, ja see, kes hea meelega moosi-, nalja- ja lasteraamatuid tõlgiks, tõlgib selle asemel hoopis kahtlase väärtusega toodete manuaale ja esoteerilist jampsi. Mille üle te, lugejad, imestate? Kõik annavad küll endast parima, aga kas see parim on ka parim?

Just eile õhtul juhtusin üht vana osa nägema, kus gay club=homopaar:)
...külastas homopaari.

Muigajal on õigus: tihtilugu ajab autor lausa marru...Mis tähendab, et jurasid teoseid ei peakski tõlkima või?

"Muigaval tõlkijal" on paraku õigus, nii nagu paljud arvavad, et suudaksid oma elust raamatu kirjutada, mis teisigi huvitaks, on palju neidki, kes arvavad, et tõlkimine on ümberpanemine ühest keelest teise.
Ega ikka ei ole küll. Tõlkida tuleks mõtet, mitte niivõrd sõnu, ja mulle näib teinekord, et mõtteni pole tõlkija jõudnudki, paneb aga sõnu ritta, mis vastena meelde tulevad. Ja kui meelde ei tule, võtab sõnastikust esimese vaste.
Vahel loed ja mõtled, mis see väljend või lause võiks nt inglise keeles olla, võtad siis vana hea Silveti, ja ennäe! kusagil seal keskel või allpool on vaste, mis sobib täpselt. Lause muutub selgeks ja arusaadavaks.

15.01.1011 Postimehe Arvamuses ja Kultuuris on väga hea Boltowski artikkel Varraku ja Kaisa Kaera jt lauslollustest sõjandusteoste "tõlkimisel". Soovitan soojalt lugeda!!

Sedasi mõne termini kallal nokitsedes mõnele tõlkele vesi peale tõmmata nüüd nii väga veenev ka iga kord ei ole. Kui võtta ja ühekaupa uurida neid Boltovski väiteid... et "kaotusmeeleolu" asemel peab tingimata olema "allaandmismeeleolu" jne, ja seda siis hästi resoluutselt väita, siis vilumatu lugeja võibki kriitikata kõike uskuma hakata...

see boltovski, jah, paistab rohkem mingi vana kiusupunnina kui targa tõlketeoreetikuna. no "kõikuma" võui "vankuma", "argpükslus" või "argus" - hm, sellistes asjades nüüd ainuõiget vastet kehtestama tulla, ega ei ole tõersti veenev

Hmnjah... Miskipärast meenub mulle muinasjutt "Vankumatu tinasõdur". Puhas juhus, et sellest ei saanud "Mittekõikuv tinasõdur", on ju? Või siiski mitte? ;)

need mitte-konstruktsioonid on mõistagi taunitavad, aga sätestada, millal tohib kasutada "kõikuma" ja millal "vankuma" (või nt millal "kang" ja millal "hoob" vms), on ehk sellegipoolest paras liialdus... kui esialgne tõlkija oleks kasutanud varianti "kõigutamatu tinasõdur", siis oleksid kõik ilmselt sellega harjunud ega teeks teist nägugi :)

... oleneb ka väite resoluutsuse astmest: mõnikord võib ehk öelda, et SIIN EHK oleks see variant parem kui teine, vms... aga tolle majori väited on ikka hirmresoluutsed

Hea küll, hea küll, need vankumised ja kõikumised on suuresti maitse asi, aga vaat kangid ja hoovad ja padrunipidemed jms on hoopis teine nähtus. Need asjad on erialasõnavaras tavaliselt üsna kindlalt paigas ja asjatundjal ei teki naljalt kõhklust, kas öelda "kang" või "hoob", sest on välja kujunenud tava öelda näiteks "käigukang" või "karburaatori hoovad". Dilemmad tekivad filoloogiharidusega tõlkijal, kes erialast pekkigi ei tea, näeb sõnaraamatus sünonüüme "kang" ja "hoob" ja on sunnitud ühe neist pimesi välja valima. Kui mõni erialainimene suvatseb juhtida tähelepanu tegelikule keelekasutusele teatud erialal, oleks igal filoloogil minu arust mõistlik kõrvad lahti hoida ja sellest jutust midagi õppida, selle asemel et arvustajat vanaks kiusupunniks sõimata.

Üldiselt paistab kurja juur olevat ikka üks ja sama: see, et tekst ei leia õiget tõlkijat ja tõlkija ei leia endale sobivat teksti. Ilukirjanduslik suhtumine tarbeteksti annab niisama jubedaid tulemusi kui tarbetõlkijalik suhtumine ilukirjanduslikku teksti.

Tere "tsheburashka" 20. juuni 2010, kl 13.26 - kui julged avaldada oma pärisnime, olen iga kell valmis sinuga kohtuma ja "nõmedate tõlgete" teemat arutama :) Põhjendatud kriitika eest alati tänulik,
Faina Laksberg

Oi, ma mäletan ka seda paari aasta tagust teemat - mõnes mõttes väga hea, et seda nüüd "tõsteti" - endiselt oli huvitav lugeda - asjalikud jutud läbisegi lahmimisega nagu ikka, aga üldiselt kiiduväärt, et see teema meeli köidab ja paljud inimesed nende asjade üle mõtlevad, eesti keele eest seisavad.
Aga - pr. Fainale - arvan ühtlasi, et lahmimise osa ei maksaks südamesse võtta :)

Kõikumatu, vankumatu - vahe on siiski väike ja ei muuda eriti palju asja sisu. History kanalil oli millalgi eelmisel aastal ülevaade püramiidide ehitamisest ja karjäärist, kust selleks kive välja raiuti. Karjääri sügavuseks pakuti ingliskeelses tekstis 20-25 jalga, eestikeelsetes subtiitrites aga 60-75 meetrit - vaat see on tõesti eksitav tõlge.

jah, see on tõsi, et tõlkija peab teadma kõike ja oskama ka rehkendada: tegema vahet, kas jagada kolmega või korrutada kolmega :)

Lugesin Jostein Gaarderi "Sofie maailma" . Tõlge on äärmiselt ebaühtlane, kuna kolm tõlkijat. Mõnikord pole saba ega sarvi, siis taas tipp-topp. Tuhat ja tuline - kas nii saab???

Sellised valesti teisendamised võiks üle kontrollida toimetaja. (no see jalgade ja meetrite näide) Ja samas, kui viga on juba autori tekstis millegagi, siis saab tõlkija ikka sarjata, et seda ära ei parandanud, aga kas võib autori teksti muuta ...

Kaia Sisask on a la pindu teise silmas näeb, aga oma silmas palki kohe mitte ei näe. Tean piisavalt hästi, et iseenesest intelligentne inimene, aga kuidagi kibestunud ja meeldib teiste kallal nokkida. Teiseks, e-kirja korrektsest kirjutamisest on asi ka väga kaugel. Ilma igasuguse viisakuseta, seda esiteks, ja siis veel, loonud matsliku profiili endale, julgeb teisi kritiseerida. Prantslastel on ju vorm niivõrd palju tähtsam, kui sisu, et seal ta päris kindlasti läbi ei lööks. Aga siin eestis, talupojatarkusega, frankofiilina paraku küll :) Meeldib see teile, või mitte. Aa,ja rohkem kui 1 õpilane on kurtnud, et hindamine pole kuigi adekvaatne tal. Ju siis paneb vastavalt nägudele või oma parasjagu esinevale tujule.

kas olete mõelnud, et tõlkija on omamoodi maag, s.t ühe või teise globaalse vaimusuuruse sõnad jäävad just tema sõnastuses paljude inimeste teadvusesse? noh, "olla või mitte olla" on suht algeline näide, aga nn olulisi tsitaate on küll ja veel.
vanal hallil ajal olid paljudes raamatutes olemas nn tõlkija märkused, järel-ja eessõnadest tääkimata. see kõik nõudis süvenemist nii tõlkijalt kui ka toimetajalt. just toimetajalt, kes pidi olema A ja O. igavene nuhtlus?
Tõnis Arnoveri tõlgitud kaks(?) Põhjamaade romaani viimati olid varustatud teatud harivate lisadega. väga sümpaatne, nagu on kogu ta töö. tänan!

Siin on nähtud päris huvitavaid ja omapäraseid seisukohavõtte. Nt kana ja muna teema käis vist läbi, et ei pea olema kana, et muna maitset hinnata osata, peetakse end pädevaks hindama, aga ise tõlkima ei kiputa. Samas meie oleme selles osas ju kõik "kanad", kõik oskavad kirjutada, lugeda (enam-vähem) ja teksti hindamise protsess on täpselt sama nii tõlkija kui kriitiku jaoks? Tõlkeprotsess on aga muidugi tõesti nõudlik, üheaegselt toimub teaduslik ja loominguline töö, tõlkija peaks ideaaljuhul olema mõlemas keeles korraga nii-öelda sees. Lisandub veel originaalteksti laad ja kvaliteet, mis võivad nii tõlkijale (siia alla arvan ma loomulikult ka toimetaja, kelle töö olulisust on raske üle hinnata) kui kriitikule lihtsalt arusaamatuks/kaugeks jääda. Üldiselt on alati tore lugeda konstruktiivset kriitikat, nagu Faina ütles, kahjuks jääb kriitika tegelikkuses pahatihti ainult üleoleva muigamise ja väiklase juuksekarvapoolitamise tasemele, ilma midagi väärtuslikku andmata... Samas peab ju ennast kuidagi teistest kõrgemale upitama, ka see on mõistetav.
Veider muide, et viimasel ajal tunduvad tõlkevead või midagi säärast olevat ohtralt siginenud ka originaalselt eestikeelsetesse tekstidesse :), ilmselt tungib võõrkeelne mõte peale ja keel areneb.

eelmisele
kas tahtsid öelda, et nn toortõlked tungivad peale? eks ikka, aga mingil hetkel, kui ei ole välja löödud, nad kodunevad. algul ärritavad...