Ma suhtun Aili Pajusse täiesti mõistvalt ha olen lugenud paljusid tema raamatuid. Kuid arvan, et AV jt inimesed, kellest ta halvasti kirjutab, ei olnud nii halvad ja samuti ei olnud tema raamatute kritiseerijad pahatahtlikud. Kriitika kuulub kirjanduse juurde ja ma ei usu, et oleks olnud mingi kultuurkapitali või kirjandusinimeste "tellimus" AP põrmustamiseks. See oli tavapärane nõudlik kriitika ja selliseid arvustusi kirjutati tookord ikka. Kas oli neis arvustustes ka midagi ebaõiglast - täiesti võimalik, et oli. Aga ma tahtsin öelda, et ka AP päevikutes on palju ebaõiglast.
Taimedest kirjutab AP tõesti hästi, neid tunneb ta suurepäraselt. Inimesi ei ole ta tahtnud või osanud samavõrra mõista.

veel kirjutab: See oli tavapärane nõudlik kriitika ...

Tule taevas appi, kust tulevad sellised sinisilmsed noored pioneerid?!?
Eesti kirjanduses on tavapärane, et kriitika on tellitud vastavalt autorile kas positiivne või negatiivne, ja on alati lahmiv. Kui positiivne, siis okseleajavalt ülepakkuv, kui negatiivne, siis tappev ja alati rohkem autori isikut kui teost puudutav.
Nii oli ka Paju Alveri raamatu puhul, kui meenutame, milles oli põhiline häda? et miks Paju kirjutas enne kui kutselised kirjanikud jõudsid kirjutada! Tavapärane?? tulge maa peale!

Eesti kirjanduselus pole midagi muutunud, ainult tulemus on lõpuks kätte jõudmas - rahvas ei loe enam eesti kirjandust, sest ei armasta intrigaane. Ja intrigaanid ei armasta ka eriti hästi kirjutada mitte.

võta rahusteid, su vandenõuteooriad ei pea paika.

Pideva kirjandusteoste arvustajana pean sulle küll vastu vaidlema. Kõigist arvustustest, mida kirjutan, on minult tellitud umbes pooled, pooled pakun ise. Ja mitte kunagi pole mitte ükski väljaanne minult hoiakut tellinud ega palunud seda korrigeerida. Sõprade ja tuttavate arvustamisest keeldun.

Aili Paju raamatut olen lugenud. Päris kõvasti kibestumist kumab sellest läbi, kuid mõnes mõttes saan sellest kibestumisest aru: sa rügad aastakümneid ränkrasket tööd teha, 15-tunniste tööpäevadega, ka nädalavahetustel, loobudes isiklikust elust, perekonnast, ning siis näed, et ükskõik kuidas sa ei pingutaks, lagi tuleb ette üsna kähku, mida sa ka ei üritaks, kõike takistatakse, sinu tulemuste ümber kogunevad parasiidid ja muidusööjad. Ja muidugi see kadedus, millega kõik andekad inimesed paratamatult kokku puutuvad. Eks seda kõike ole ka praegu, aga nõukaaegsest ülikoolist, kui paljud nö teadlased olid lihtlabased parteikarjeristid, võib see olla isegi päris realistlik pilt.

maailm on kui üks pasameri ja mina kui üks lilleke seal sees

loomulikult ei määra ükski väljaanne kirjutaja meelsust, see määratakse ikka meie ametlikku kirjandust "tootva" kollektiivi poolt.
Aili Paju raamatus on lausa mürgitav annus kibestumist, aga see ei muuda tõde, et asjad olid halvad. Kirjanduse osa on seal väike, aga ikkagi olemas ja annab lugejale infot, et niisugused asjad toimuvad ka kirjanduselus, mis ei peaks seal toimuma.
Kibestumine on omaette teema, mõnikord tundub, et see mõiste ongi selleks ellu kutsutud, et pahategijaid ei meenutataks, aga kas see oleks õigem?

Täpselt selline see elu ongi igas valdkonnas, ükskõik millega tegeled alati on olemas inimesed, kes üritavad oma edu saavutada teiste arvelt, pugedes, ja hästi esinedes. Aili raamat on lihtsalt rabavalt avameelne ja selle pärast see ärritab, nii nagu ta kirjutab taimedest tõde, kirjutab ta ka inimestest, kahjuks ei ole inimeste maailm nii siiras ja puhas nagu on loodus ning taimed

HM, lugupidamine Sulle - Sa ütlesid kahe lausega väga palju elutarkust.

Tõesti hästi öeldud, HM!

Hästi suhtun, las valab kõik välja mis hingel. Hea inimene on, paljusid aidanud. Et siis selline vastus küsimusele :))

Eks tänapäeval peame kõik valmis olema, et keegi meie tuttavatest oma elu telgitagused mälestustena või blogi kujul avaldab. Tollal ei osatud seda tõenäoliselt veel karta.

siiski oli ühtlasi väga huvitav tähele panna, et AINUS inimene, kes siis tõelist teadust tegi, oli lugupeetud autor ise: kõik teised aina sahkerdasid. loopisid lakkamatult talle kaikaid kodaratesse ja muudkui vehkisid TEMA tööde teese sisse, et neid siis oma töödes nähtavale tuua, ja kõik olid lõpmata jõledad parteikarjeristid (see, et lugupeetud autor ka ise juhtumisi parteisse kuulus, oli kohe täitsa teine asi!)... samuti on lugupeetud autor ülihea kirjanik ja mitte keegi ei mõistnud tema teoste kõrgeid väärtusi, aina vehkisid sisse tema juttude süžeid... ja isegi Loomingu aastapreemia anti hoopis Vahingule, kujutage ette! Kuigi tegelikult nad TEADSID seal küll AP jutu kõrgetest stiili- ja muudest väärtustest! Ja paha Astrid Reinla kirjutas tema teose kohta niinii inetu arvustuse, häbi eesti kirjanikkonnale!

Igal juhul väga huvitav lugemine ja andis tõepoolest ainet mõtisklusteks inimloomuse kui sellise üle.

eesti kirjanikkonda pole tegelikult olemas, st pole olemas ühtset eesmärgipäraselt tegutsevat kollektiivi, on vaid ca 300 egot, igaüks valmis tegema just niipaju sigadusi kui tema enda heaoluks tema enda arvates tarvis on. Kakeldakse mitte ainult uute tulijatega, vaid ka isekeskis. Sigatsetakse isikute heaolu nimel, kirjandus pole eesmärk kultuuris, vaid vahend heaolu saavutamiseks. Süžeevargus on üpris levinud muide, kes marginaalsemaid teoseid ka loeb, on seda kindlasti märganud.

Arvan, et iga inimene näeb maailma oma rikutuse vaatevinklist. Kes ei ole ise sigadusi teinud, ei oska seda ka teistes kahtlustada. Kes arvab, et kõik eesti kirjanikud on 300 sigadustega tegelevat indiviidi, on ilmselt sellise indiviidiga kõige lähemas kontaktis ehk selle isiku nahas.
Aili Paju on andekas inimene, kuid miks ümbritsevad teda ainult halvad inimesed? Muide, ma arvan, et praegu enam ei ümbritse, küllap on ta iseenda ja ümbritseva maailmaaga lõpuks rahu sõlminud.

Tilk tõrva rikub meepoti, ütleb vanasõna. Eks meil ole normaalsemaid kirjanikke ka, eriti vanema põlvkonna osas, aga need ei ole kindlasti eriti tuntud nimed, sest esirinda tuleb ikka trügida ja selleks tuleb kedagi eest ära lükata :) Kui oled eetiline ja kultuurne, siis lükatakse eest ära sind ennast.

Jah tõesti, Andrus Kivirähk trügib iga hinna eest esirinda: kirjutab lastele ja täiskasvanutele, näidendeid teatritele ja kolumne ajalehes. Lisaks esineb ka raadios. Tõesti häbematu inimene.
Ei tunne keegi meist tänapäeval enam Ellen Niitu, Jaan Krossi, Aino Pervikut, Mats Traati. Eerik Tohvrist rääkimata! Kivirähk on nad kõik kõrvale lükanud!
Räägime ikka oma tõrvast ja meest nimede kaudu, mitte anonüümselt, et keegi eetiline ja kultuurne on kõrvale lükatud. Aga võib-olla oli küll kultuurne, aga andetu - lugejad ei osta tema teoseid, ei loe ka raamatukogudes?
Võib-olla on selles asi?
Aili Pajusse see kõrvalelükkamise jutt ei puutu: temal on eluenergiat ja ta lihtsalt ei lase ennast kõrvale lükata.

Jah tõesti, Andrus Kivirähk trügib iga hinna eest esirinda: kirjutab lastele ja täiskasvanutele, näidendeid teatritele ja kolumne ajalehes. Lisaks esineb ka raadios. Tõesti häbematu inimene.
Ei tunne keegi meist tänapäeval enam Ellen Niitu, Jaan Krossi, Aino Pervikut, Mats Traati. Eerik Tohvrist rääkimata! Kivirähk on nad kõik kõrvale lükanud!
Räägime ikka oma tõrvast ja meest nimede kaudu, mitte anonüümselt, et keegi eetiline ja kultuurne on kõrvale lükatud. Aga võib-olla oli küll kultuurne, aga andetu - lugejad ei osta tema teoseid, ei loe ka raamatukogudes?
Võib-olla on selles asi?
Aili Pajusse see kõrvalelükkamise jutt ei puutu: temal on eluenergiat ja ta lihtsalt ei lase ennast kõrvale lükata.

Pole see Kivirähk nii süütuke ka enam, nende perekondlik lastekirjandusmonopol on päris laia haardega eesti kitsal turul :) Aga no vähemalt oskab ta kirjutada.

Alati kui eetika üle vaidluseks läheb, siis loetakse kiiresti üles paremad nimed nagu siin Traat ja Niit ja etskae! isegi Tohvri, aga kui kulka nimekirja vaatad, siis raha saavad ikka niisugused fs-d, kellel on keskmiselt 10 lugejat aastas, või tagantlaetavad sillad või roostesed ilueedid, kes hommikust õhtuni teles oma sõpru kiitmas. Oh elukest, see pole ju tegelikult enam kellelegi uudiseks, ja eks ta olegi nagu mingi looduslik valik, kui oled nõrk ja lased ennast kõrvale tõrjuda, siis sul polegi eluõigust. Samas oleks ometi huvitav teada, kuikaua veel KL kavalpeadel õnnestub elus hoida müüti eesti meeskirjanikust kui tundliku ja õrna loomuga inimesest?? Isegi Marie Under elas meil eluaeg hävitamise hirmus ja julges alles vanuigi vabamalt hingata, kas tõesti keegi arvab, et Under kartis lugejaid??

Miks on vaja aina inimesi halvustada? Kas tunnete ennast hästi, kui olete taas kellegi kohta halvasti öelnud. Mis puutub Kultuurkapitali stipendiaatidesse, siis on Mats Traat saanud algusest peale kõige kõrgemat kirjanikustipendiumi ja Ellen Niit saab eluaegset toetust. Samuti on kultuurkapital toetanud nende kirjanike teoste ilmumist. Muidugi on toetatud ka nooremaid ja päris noori kirjutajaid, kirjanduse järelkasvu. Ei söanda otsustajaid sellepärast laita. Mulle tundub, et nii on päris mõistlik.
Veider teema on see müüt meeskirjanikust ja KL-ist, aga küllap on see kirjutaja enda luul. Samuti kui Underi hävitamise plaanid. Mis puutub küsimusse: kas Under kartis lugejaid, siis agressiivseid ja rumalaid lugejaid kindlasti.

Underi hirmud ei ole tänapäevane väljamõeldis, vaid tema ametlikust biograafiast on pärit selline info. Enne kui targutada, võiks kontrollida, kui muidu ei usu.
Müüt meestekesksest eesti kirjandusest on ka üpris laialt teada ja kirjandusteemalistest artiklitest palju läbi käinud, aga kes pole asjaga kursis, siis võib siin muidugi vastu lahmida ja omakorda eelmist kirjutajat sõimata. Vastastikune sõim teatavasti ongi delfi töökeel.

delfi keel on lühike ja karm, aga tundub siiski õiglane. Kõik nimed, mis siin läbi käivad, on ikka millegiga seotud olnud, kus suitsu, seal tuld. Ma ei mõtle ainult seda teemat, aga üldse. Eks sellepärast ongi üldisele halvustamisele vaatamata delfi kirjandusrubriigi link igal pool ikka käepärast pandud, kuigi ei loeta heaks tooniks tunnistada delfis käimist.

Mõtlema paneb harjuja kommentaar, kas sellest võib järelduse teha, et kui polnud avaldamise hirmu, siis sai rohkem sigatseda?

Minus äratas see raamat soovi saada paremaks ja märgata enda ümber rohkem head. Olen vaimustuses raamatust ja selle autorist. Plaju tegusaid päevi talle! :)

Olen lõpetamas „Minu ülikooli“. Olen läbi lugenud kõik A.Paju raamatud. Värske üliõpilasena lugesin „Merkuuri tütrat“ kui see ilmus, oli vapustavalt hea. Uuesti ei julge lugeda, kardan kaotada emotsiooni. Väga meeldis „Need päevad on minu“.
„Minu ülikool“ tekitab kahetisi tundeid. Hakkab vastu see, et autor kirjutab pikalt ja laialt „ pahadest“. Pahade puhul on täpsed dialoogid, mida keegi ütles. Headest minnakse üle ühe , max kahe lausega. Mõnikord tundub, et võitlus tõelise või oletatava vaenlasega on olnud eesmärk omaette, lausa vajadus.
Mu öökapil on üks raamat, milles on öeldud „ükskõik, kuhu sa lähed, seal sa ka oled.“ Mulle tundub, et see kehtib „Minu ülikool“ autori suhtes. Igal pool kuhu ta tööle asus, olid ühtemoodi intrigandid ja ebaausad inimesed. Võibolla on viga valiku tegemisel päevikutest.

Oleks A.Paju olnud naiselikult kavalam, parem suhtleja, ehk siis oleks ta elu ülikoolis kergem olnud. Ma kujutan ette, et sel ajal oli selliseid karjeriste, jalatahapanijaid ikka kordades rohkem kui praegu, lihtsalt nõuka aeg soodustas seda.
Raamat mulle meeldib, nii nagu kunagi "Merkuuri tütar" meeldis. Ja lõpuks ometi kirjutas keegi konkreetselt ka nende libekalade nimedest, aastaid käis üks hämamine.
Mis jutt see on, et Atko Viru on surnud ja ei saa ennast kaitsta? See peaks ikka eluajal iga inimese enda probleem olema- kui oled selline tropp olnud, siis tuleb isegi peale surma oma tegude eest vastutada. Jõudu, Aili Paju

olla positiivne ei tähenda ometi, et peab negatiivsed asjad maha vaikima, küsimus on ikka suhtumises. Paju kirjutas välja, mis toimus. Kirjanduslikult on tema päevik nõrk, aga dokumentaalsuse osas asendamatu. Tooks võrdluseks Mihkel Muti päevikud, mis muide on ka kirjanduslikult nõrgad, täitsa imestamapanev fakt Muti puhul, aga nii see on. Mutt ei avalikusta, mida tal kauaaegse toimetuse töötajana kirjanduselust avalikustada oleks olnud, ja sellest on kahju. Peab ootama järgmisi raamatuid, kui neid ilmub, kust saaksime teada, mis nendel aastatel tegelikult kirjanduselus toimus, kuidas nägi seestpoolt välja protsess, mille tulemusena kohalik kirjandus praktiliselt põhja lasti. Natuke on Mutt seda valgustanud oma ilukirjanduslikes teostes.

Romantilises kirjanduses on ikka pahad väga-väga pahad ja head väga-väga head - no nagu Esmeralda ja Claude Frollo :)

- mis dokumentaalsusest te küll selle teose puhul siin räägite? Et kui päriselt elanud inimeste nimed on sees, siis ongi dokumentalistika või? vaata aga vaata...

Lähen veidi Aili Paju teemast mööda, aga lugesin Olivia Saare "Kanarbikukartust"; ka see raamatuke valgustab toredalt oma aja inimesi ja nende töid-tegemisi "Sädeme" ja "Pioneeri" toimetustes. Kõik on oma õigete nimedega ära toodud; saab teada üllatavaid asju nii mõnegi tuntud kirjamehe kohta.

Kae, meie vana sõbranna pole ikka veel väsinud tuuleveskitega võitlemisest. No jõudu Sulle selles kurjas maailmas!

Kes tahab tõeliselt dokumentaalset teost ENSV kirjanduselust, võiks lugeda Endel Priideli "Vägikaikavedu". Ma hoiatan, see on naljakas ja õudne. Ja tihkelt täis tegelike tolleaegsete dokumentide koopiaid. Ja umbes 1000 lk paks.

to hee
See on Aili Paju elu, läbi tema silmade. Nimetage seda kuidas tahate- dokumentalistikaks või science fictioniks.

kurvakujurüütlid on alati olemas niisama nagu needki, kelle pärast rüütlid kurvad on :)
...mis omakorda tähendab, et sa lihtsalt pead alati valima poolt. Kui ei taha olla tõrjutud või kiusatud, pead ise olema tõrjuja või kiusaja, kolmandat võimalust ei ole. Koopakaru sai ju ikkagi hukka, nagu kuulukse. Ka anonil näikse sõber kaduma läinud olevat, kellega ta siin kunagi maid jagas. Ju siis sai sõber hukka või hakkas ise hukkama :)

Teemasse tulles: Paju oleks siiski pidanud ise ka kaebamas käima ja kõik koleda info välja lahmima juba tookord kohe, siis oleks rahulikumalt töötada saanud. Tagantjärele avalikustamine on küll ka hea, ühiskonnale kasulik, aga avalikustajale endale enam midagi ei anna, pigem vastupidi.

Meenub, Mihkel Mutt tõesti ütles kuskil intervjuus, et ärgu keegi tema raamatuid kartku, tema midagi avalikustama ei hakka.