... raamatuid. Olen hiljuti leidnud palju huvitavaid, kuid autorid on meelest läinud. Viimasena lugesin " Hullumaja". See on just 1960. aastail sündinuile, seal on nii stagnaelu , kui tänapäeva.

Aru ma ei saa, miks kaasaegsest Eesti elust keegi ei kirjuta, kui muidugi mõned sopakad välja arvata.

eesti elust kirjutatud sopakas?

Palun täpsusta, hmm, tõepoolest, ma loeks sopakaid hea meelega. Ja kui sa juba tarvitad nii poppi ja noortepärast väljendit nagu "Aru ma ei saa", siis väike vihje sulle: veel popim on "Aru ma ei taipa".

veel popim on" aru mai taipa"

sa trastand hmmm
kender, kivirähk, teder, fs, sauter, kaus, park jpt kirjutavad tänapäerva elust ja pole sugugi sopakad - mingi veidemanlik luul on see tänapäeva eesti kirjanduse kottimine, tra olete te üldse midagi lugenud eesti kirjandusest; tohvrit ikka oledl lugenud, loom

tohver hea lihtne lugeda, mulle isiklikult meeldib, olen ma nüüd madalalaubaline või?Sest "Meister ja..." ei lähe üldse peale.

No kender ja kivirähk on kahtlemata sopakad elik meelelahutuslik kirjandus.

Lugemishull, mis valemi järgi meelelahutuslik kirjandusteos sopakaga võrdub? Too mõni näide, mis ei ole sopakas ja mille järgi sa seda otsustad?

Sopakas on minu jaoks selline raamat, mida on küll fun lugeda, aga millel on kihilisust minu maitse jaoks vähevõitu. Mittesopakas on selline raamat, mis ka korduval lugemisel pakub uusi avastusi. Viimatiloetud mittesopakas oli Eco Baudolino.

Ok, lugemishull, oled siis selline "diip" lugeja. Baudolino nüüd küll teab mis gurmaania ei ole. Eco kirjutab oma raamatuid teadlikult konstrueerides, just sinususguste "diipide" jaoks. Maneerlik ja teadlik lugejaga manipuleerimine - seda see Eco teeb.

Ega siis see, et ma juhtumisi Baudolinot viimasena nautisin, tähenda, et ma muud ei loegi. Loen ikka ja hea meelega ka sopakaid.
Aga see, et Eco oma romaane kihilisena konstrueerib, on tõesti minu jaoks eraldi maiuspala. Selle konstrueerituse näeb loomulikult läbi iga Eco fänn, kuid see ei kahanda kirjutatu väärtust, vaid ainult teeb selle huvitavamaks. Omaette nauding on harutada stoorilaini taustal ajaloolist ja filosoofilist kihistust.

Saarna "Kahe südamega tüdruk". Plaanis uurida...
Tohvri, Väljaste, Henno... ju neid ikka on veel ja veel.

ei paneks kokku Hennot ja Väljastet, kui siis, vaid ehk nii palju, et mõlemad eesti keeles trükitud.

Mulle Henno meeldib, sest tema lugu on alati hea ja siis teeb ta mingi ebaloogilise jõnksu kusagil tekstis nagu kontrolliks - oled sa ärkvel, lugeja :)

Olen ka Tohvrit lugenud, ka siin on lugu, aga verevaene ja pikitud natuke õõnsate õpetussõnadega, aga ega Tohvri ise kirjaniku nimele pole pretendeerinudki. Kui loetakse - ju siis on vaja.

Sauter meenutab mulle eesti kirjanduse Madis Jürgenit, kel oma lihtne stiil ja sealt siis kõik see tuleb. Vahel tuleb sellises olekus, et ei jaksa lugeda. Mulle meeldis kogumik "Plära", see pole vist otse ilukirjandus, vaid varasemate ilmutuste kokkuvõte?

Kui poes ei taha valida, siis võib ju raamatukokku minna ja natuke kaante vahele vaadata. Mattheusilt ilmus äsja midagi jne.

kokkuvõtteks: eesti kaasaegne kirjandus pole ammu enam nutune, täitsa põnev on :)

otsin huvitavate loode kajstamist vöika raamatusse raiumist, kogemusi on 70.00 aastat