Kindlasti on paljudel juba ammu läbi Kiviräha "Rehepapp"! Endal seisis see aastakese riiulis, aga nüüd lavastas Toompere jn selle Draamateatris ja avastasin, et piletid puha välja müüdud või vähemasti broneeritud. Raamatu esimesed 50 lehekülge on küll nii kaasakiskuvad ja sisutihedad, justkui kõik oleks eestlase loomuse kohta ära öeldud...

Kuidas teile meeldis? Ja kuidas etendus on?

Raamatut ei olnud lugenud, etendusele sattusin juhulikult.
Muljed: 1 vaatuse jagu võttis aega, et aru saada kes on kes.
Siinkohal oleks küll kasu toonud eelnev teemavaldamine (aga enda viga).

2.vaatus - ei pidanud enam põdema, et aru ei saa ja oli võimalik keskenduda etendusele endale.

Mis meeldis: lavakujundus ja -lahendused - minu meelst üliandekad, liikumine - mis tegelikult andis väga hästi edasi kelle-millega tegemist, mõned näitlejtööd.

Mis jäi painama: kohati muutus keelekasutus lausa. Kui lavalt ikka ainult roppusi pudenema hakkas, siis tekkis küsimus, et milleks nii palju? Teine asi, mis siiani rahu ei anna on nägemus, millised kitsarinnalised ihnurid jne olid meie esivanemad. Iroonia on kohane, aga etenduse ajal, eriti (1 vaatuses) tuli küll must masendus peale. 2 vaatuses näidati ka õilsamaid tundevirvendusi, aga paha maik jäi manu õigele vaatamata.

Näitaja oli ehk seegi, et pärast esimenst vaatust lahkus saalist tubli neljandik. Enamuses vanemapoolseid inimesi.

Kokkuvõtvalt: teist korda vaatama ei läheks, aga mõtlemisaeinet kui õhtuti mõni vaba hetk tekib pakub siiani ja raamat on ka nö "kohustuliku lugemisvara" plaani võetud.

Kas eestlased siis pole ihnurid? Mulle just seepärast see raamat nii kohutavalt meeldib, et ikka häbematult ja halastamatult kisutakse kogu eestlase loomus lagedale. Saaks veel ainult pileteid ka sinna etendusele...

Minu "Rehepapp" on ka peaaegu ribadeks loetud! Ise lugesin ja olin täiesti pahviks löödud, leanasin sõbrantsile, emale, isegi mees (kes muidu eriti ei viitsi lugeda) luges ja ainult ahhetas. Kivirähk on täielik geenius - tark + teravmeelne. VAPUSTAV raamat. Ostsin just lapsele Kivirähu "Kaelkirjaku" (kuigi laps on alles 2,5-aastane ja ei saa absoluutselt pihta, mis seal toimub, aga küll jõuab), sest sirvisin seda poes ja kui nägin, et raamat algab sellega, et ema tuleb koju ja teatab, et lapsel on ussid kõhus ja seda teemat lahatakse siis päris pikalt, laps saab ussiga veel sõbraks jne, siis lihtsalt PIDIN ostma. No sellise teemaarenduse peale võib ainult Kivirähk tulla.

Kuna raamatut polnud lugenud siis sain täieliku kultuurišoki! Millist saasta tuli Draamateatri lavalt!?! Teist vaatust jäin vaatama just ja ainult selletõttu, et teada saada kas asi võib veel hullemaks minna!?!
Soovitan kõigil selle asemel vaatama minna samasse teatrisse Zorbast, selline mõnus koomiline muusikal, kas seal võib kuulda riivatusi, kuid asi ei lähe labaseks!

üle hulkade aegade parimaid raamatuid, mis kätte sai võetud (loen muidu väga palju) sellist elamust ei ole sajandeid enam olnud - nii palju pole ma naernud ikka juba väga tükil ajal. Soovitan kõigile - depressioon ja muidu-mured kaovad ja vaatad ruttu kartulikoti järele, et saax ühte-teist kaasa võtta (Imbi ja Ärni moodi:)))))))))))))))))))))))))9

Kuna raamat yliväga hea on, siis läksin teatrisse suure eelarvamusega, sest Toompere lavastused mulle tavaliselt ei istu... Aga tuli kyll positiivne yllatus, kusjuures ei kujuta ette, et kuidas oleks juhul kui raamatu-teadmisi all poleks. Ilmselt kirjutaks siin kah nagu m6ned, et ropendatakse (oh-mis-hirmus) jne,aga kui raamat loetud, siis tead ka, et Muna Endleid Eestis kyll ja kyll leidub...

Kivirähk on juba ammu minu lemmik, toda ivan oravat naersin ikka pikalt ja pidevalt. Rehepapp oli tore, kuid mind lausa pahviks ka enam ei löönud, ma juba harjunud sellise stiiliga. Too lugu on kui ilmekas peegeldus sotsialismiajast, kus kõik muudkui varastasid kõike üksteise tagant, muidugi ajab see vanematel inimestel südame pahaks. Kesse ikka peeglisse vaadata tahab!!!
Aga Kiviräha naljad on kohati ka ootamatud, lugesin viimasest Loomingust äraspidist lugu Ernesaksast ja laulupeost, neist eestlastele nii pühadest asjuist ja siis võttis mul ka kukla sügelema, et mida siis NÜÜD tost arvata, jälle nii tagajalgele aetud stoori. Mnjah. Temaga juba igav ei hakka. Tore on, et Rehepappi tõlgitakse ka teistessegi keeltesse.

Eesti rahva võibki jagada kahte lehte, kes saab aru ja kes mitte. Ja siis on veel sellised, kes teevad näo, et saavad aru:) Selline mulje jäi küll pärast etendust tuttavatega vesteldes. Minule väga meeldis. Ja ma olen märganud, et just selliste etenduste järgi saad aru, kes on sinuga ühel lainel inimene ja kes mitte. See on näiteks väga hea meeste testmise vahend:)) Ja Kivirähk on super. Eestlased ongi täpselt sellised. Vaadake või Robinsonide sarja kulgemist (kui ise ei saa siis ärgu teine eestlane ka saagu) või Eurolaulu tiimi. Me olemegi täpselt sellised, lihtsalt kõik ei taha endale seda tunnistada.