Kui tohib, päriksin siinsete käest nende lemmikuid autoreid, raamatuid. Kunagi püstitasin samasuguse teema ja asjalike vastuste asemel nõõgati, et 'ei ole sellist asja nagu lemmik mis-iganes' ja 'et inimene peaks siis olema lugenud ainult paar raamatut'. Tegelikult võinuksid sa lugeda ka 1000 raamatut, ikkagi jääksid sul need ülejäänud miljonid lugemata. Aga näe - ikka räägitakse lemmikutest ja mittelemmikutest.

Läbi aastate on jäänud lemmikuteks kõik Lindgreni raamatud-alguses luges ema mulle, siis lugesin ise, nüüd loen lastele ja ka enda rõõmuks! Täiesti positiivne, aegumatu ja tänapäevases maailmas kosutust pakkuv kirjandus. Kahju on, et enam teda meie hulgas ei viibi:(

Minul ka Lindgren (juba kvantiteedilt kõige enam loetud), siis Charles Dickens (ka enamus teoseid loetud). Meeldivad veel Jane Austen, õed Bronte`d. Ja Gabriel Garcia Marquez`i "Armastus koolera ajal". Tulid veel meelde Emile Zola ja John Fowles.

Lemmikuid on tegelikult mitu ja seinast seina -
Lindgren (alates 5. eluaastast) ja Tove Jansson, Gerald Durrell (Minu pere ja muud loomad - u 7x loetud, absoluutse vaimukuse piibel, säravast muljest tingituna veel üle 10 muu tema raamatu), eestlaste hulgas Raimond Kaugver ja Kross (valikuliselt, Keisri hull näiteks). Hetkel on mind oma saagademaailma meelitanud Tolkien ja ma ei tahagi sealt kunagi tagasi tulla.

Väga tugeva lugemismulje on jätnud veel Hemingway, O. S. Card, J. London, M. Bulgakov, J. Verne. Võiksin loetlema jäädagi...

Fowles "Maag". Ursula LeGuin "Meremaa võlur" ja kogu Meremaa triloogia. Tove Janssoni teosed. Michael Ende "Momo" ja "Lõputa lugu". Bulgakov "Meister ja Margarita". Hesse "Klaaspärlimäng". Clarke "Lapsepõlve lõpp". Lindgren "Röövlitütar Ronja". Simak "Härjapõlvlaste kaitseala". Tolkien loomulikult. Beagles "Viimane ükssarvik"

Eestlastest ehk Vetemaa näidendid. Ristikivi "Hingede öö".

Eesti luuletajatest Helvi Jürisson ja Heiti Talvik.

Tõesti nõustun eelkõnelejaga, et võiksingi loetlema jääda ja vabandan nende lemmikute ees, keda ma mainimata jätsin

Eesti proosast Gailit (eriti Leegitsev süda) ja Krossi vanemad asjad. Eesti luulest... Talvik, seda kindlasti. Liiv ilmselt, võibolla võiks ka Laabanit nimetada.
Ajaviitekirjandusest: Durell, Tolkien, Simak, Lindgren, Rex Stout jne.
Väärtkirjandusest: Kafka, Feuchtwanger, Thomas Mann. Tegelikult ka Dostojevski, kuigi teda võtan väga harva kätte. Camus.

to x:
Mis vahe on ajaviitekirjandusel ja väärtkirjandusel?? (hämmeldunult) Ühesõnaga, mille poolest on Kafka või Camus' väärtuslikum kui Tolkien või Lindgren? Minu meelest üks ilukirjandus kõik, kuigi Camus kirjutas peale ilukirjanduse ka filosoofilisi tekste, siis rohkem oli talt ilukirjandust

EneL-ga nõus, ajaviitekirjandus on pigem Varraku romantikast nõretavad naistekad, mis erilist mõtlemisvõimet ei nõua. Pealtnäha eristuvad Kafka ja Lindgren vaid mõttekäikude keerulisuse põhjal, kuigi, mida vanemaks saan, seda rohkem kihte olen hakanud nn lasteväärtkirjanduses nägema.

eneL

on ikka väike vahe, kuigi seda ei saa kunagi täpselt joont mööda vedada, et see on ajaviide ja see on väärt, aga minu jaoks on vahe selles, et väärtkirjandus peab andma uut infot, olgu peale, et kunsti vormis, see ei muuda info väärtust. Info on ka näiteks uued psühholoogilised nüansid, mis ajaviitekirjanduses puuduvad, sest seal kasutatakse pidevalt samu malle, sõltumata usutavusest ja loogikast. Ajaviitekirjanduse halb külg ongi see, et viidad aja ära ja tühja!

to nojah:
Arvan, et see joon jookseb igas inimeses sees - et kas ta sai kunstilise ja/või kultuurilise elamuse. Seda imelikum tundub mulle, kui keegi ütleb, et asi pole väärtkirjandus, aga meeldib talle. Miks ta seda siis loeb, kui see pole väärtuslik? Tundub, et tegu on kellegi teise hinnanguga

to j:
Karupoeg Puhhi tuuakse lausa matemaatilise loogika näiteks :-)

Sõnadest veel. Ma ei saa aru, mida tähendab sõna "kultuskirjandus"

ega kõikide nimel ei saa rääkida, aga ise ma küll ei loe seda, mida ma ajaviitekirjanduseks pean, mul lihtsalt ei ole ülearust aega.
Puhh on vägagi arvestatav raamat, seda võib seitse korda lugeda, ikka leiad midagi uut!

Kirjutad, et ei saa aru, kui keegi ütleb, et pole väärtkirjandus, aga meeldib talle. Mina loen päris hea meelega seda "väärtusetut" "ajaviitekirjandust". Lemmikud on Erseni sinisekaaneline sari. Kui lugesin siinseid kommentaare, mõtlesin, et kas kõik kommijad on filosoofiaüliõpilased või tahavad näidata oma head maitset? Mina tunnistan, et loen õhtuti puhkuseks päris sageli neid sinisekaanelisi, teised head on Varraku kahe sõja vahelist Inglismaa elu kajastavad romaanid, Rosamunde Pilcher näiteks ... Mul on oma kindel stressirituaal: kui midagi läheb päeval viltu, töölt tulles raamatupoest läbi, raamat, siis veel tahvel shokolaadi, ja diivaninurka unelmatemaailma ... Õhtuga raamat läbi ja stress kadunud.
Öölase krimkad on ka head. Perry Mason meeldib rohkem, kui Nero Wolfe ...
Loen neid väärtraamatuid ka ... Korra kuus vähemalt loen "Väikest printsi". Aga kust te selle nimekirja saite, millised raamatud on "väärt" ja millised mitte? Mõnelt ülikooli professorilt?
Väärtkirjandusega on veel nii, et seda on mitmesugust. Mõni raamat meeldib, mõnest närid end vaevaga läbi ja mõne paned paarikümne lk järel käest. Ajaviitermt puhul on kindla peale minek, tead, mida oodata.

to tsinna:
Ma väitsin täpselt seda, mida Sinagi tegelikult ütled, et nimekirja väärtkirjandusest pole. Ja et kui raamat meeldib, siis ta ongi väärtkirjandus minu jaoks. Ei saanud aru, mille vastu minu väidetes Sa vaidled??
Kriminullidest loen samuti nagu Sinagi Gardneri. Aga küsimus on lemmikkirjanduses - Gardeneri unustan lihtsalt hiljem ära. Kuigi naudin tõsiselt sealseid Perry Masoni ristküsitlusi ja ei pea seda kirjandust väärtusetuks. Lemmikkirjanduseks ka ei klassifitseeriks. Sellest siniste kaantega Ersenist olen lugenud ainult kahte. "Ära räägi võõrastega", mis meeldis mulle sellepärast, et ikkag internet :-). Ja siis Ken Folleti "Koodi võti on Rebeccas", mis oli minu jaoks pettumus, kuna Ken Folleti "Nõelasilm" meeldis mulle oluliselt rohkem

See nimekiri, mille ma panin, on tõesti minu jaoks nii lemmikud kui ka väärtkirjandus. Kui Sa vaatad, siis enamus on muinasjutud ja fantastika. Raamatud, mida ma olen korduvalt ja korduvalt lugenud. Jah, ka "Väike prints" meeldib mulle. Ütlesin juba, et vabandan, kui mõned lemmikud unustasin

veelkord tsinnale:
Minu hämmeldunud küsimus oli suunatud x-le, kes jaotas oma LEMMIKkirjanduse ajaviitekirjanduseks ja väärtkirjanduseks. Ma olen suhteliselt kõikelugeja, aga oma LEMMIKUTE osas olen kindlalt veendunud, et need on väärt. Vähemalt minu enese jaoks.

Ok, tead, vahel kukub nii välja, et kirjutad üht ja aru saadakse teisiti. Isegi olen vahel imestanud, kuidas teised minu kirjutatut on tõlgendanud.
Ilmselt siiski on osa raamatuid, mis väärt- ja osa, mis ajaviitekirjandus. Väärt on see, et seisab meeles, annab mõtlemisainet. Need Erseni omad, mida loen, on siiski ajaviitekirjandus, aga väärt ajaviitekirjandus. Ajaviite see, mida mõnus lugeda, aga siis, viuh! meelest läinud, nagu sinagi kirjutad. Ma olen isegi näiteks kodus haige olles oma kergesisulist lektüüri üle lugenud. Aasta pärast lugemist ei mäleta enamusest raamatutest suurt midagi. Nii mõnus, hoiab raha kokku. Mirabiliaid olen mõnda isegi kolm korda lugenud, sealt on lemmik "Surilina ööbikule". Veel meeldivad mulle hiirmsasti Ruth Rendalli (alias Barbara Vine) ja Victoria Holti raamatud.
Need viimased on minu meelest mingi vahepealne värk, natuke parem kui ainult ajaviiteline.

olen ka üks neist "filosoofiaüliõpilasi" tegelikult võõrfiloloog), kes mõnede arust loeb ainult seda, mida professor auditooriumi ees vääruslikuks on kuulutanud.arvan, et üliõpilasena on mul vähemalt mõistlik järgi vaadata, kas minu arvamus profi omaga kattub, seetõttu ei mõista neid, kes halvustavad teadlaste soovitatud süsteemset lugemist. tõmban selge piiri ajaviite ja väärtkirjanduse vahele. vahet teen selle järgi, kui palju dimensioone teoses leidub, millised on interpreteerimisvõimalused jne. lähenen, nagu õige "aineidioot" ikka, teaduslikult. Ei kiitle sellega üldse, aga lihtsalt sedasi on minu lugemiseelistused kujunenud. olles õpingutesse süvenenud, ei raatsi oma aega igasugu sinisekaaneliste naistekate või ulmekate peale raisata ja ilmselt ei tulegi kunagi sellist aega, sest väärt asju tuleb kogu aeg nii palju peale, et rosamundede lugemiseks ei jää aega.
püstitatud teema on jälle hea võimalus, kuidas tüli kiskuda- ühed hakkavad oma tõekspidamisi teistele pähe määrima ja õigustama, miks Durrell on parem kui Kafka vms. Mina pigem võtaks kätte Kafka kui Durelli, sest esimest on kirjandusteadus ikka palju enam uurinud kui seda loomaarmastajat. Ju seal siis ikka midagi väärtuslikku peitub, kui sajad teadlased tema teoste kallal pead on murdnud. Minu jaoks on Durrell tõesti ajaviitekirjandus, aga mitte vähem vääruslik, kuna ka temal on omad fännid.

väga hea raamat: vennad Strugatskid "Miljard aastat enne maailma lõppu" ja "Eine roheluses". Niuks kui head raamatud.

Mirabilia oli jutuks, olen ka sealt, vist ikka oli sealt?, sarjast ühe hea raamatu lugenud ja see oli Ahvide planeet ja seda soovitaksin küll kõikidele lugeda, siis saate aru, miks igasugune rumalus ja MÕTTELAISKUS tekitab mõtlevas inimeses hirmu: no tõesti ei tahaks, et ahvid võimule tuleks, ei taha seda ahvide pulmatantsu tantsida...kuigi mingil määral me seda juba tantsimegi.

Mina lugesin need "väärt" raamatud kõik ülikooli ajal kiirkorras läbi. Kaks korda aastas oli voodi kõrval meetrine kuhi raamatuid, ja aega lugemiseks 2-3 päeva ... Sealt jäi mingi vastumeelsus, lugemismürgitus vist. Esimest korda lugesin raamatut MÕNUGA vist alles kolm aastat pärast lõpetamist. See oli ka midagi kergemat. Mõnuga lugemise all ma pean silmas, et raamatut on füüsiliselt raske käest panna, et näiteks vetsu minna.
Vaata et sina, Mari, mürgitust ei saa. Mõtle kui õudne oleks, kui edaspidi saaksid lugeda ainult naistekaid!

igaüks peab saama seda lugeda, mida tahab, aga see tähendab ju sedagi, et kui ma ikka ei taha, no ei taha neid minu jaoks tühje raamatuid lugeda, siis pean saama ka normaalsemat kirjandust,seda mida kokkuleppeliselt siis väärtkirjanduseks nimetatakse, aga mul on niisugune kartus, et nii väikeses kultuuriruumis nagu Eesti on, sureb väärtkirjandus lihtsalt välja, sest tarbijaid on vähem. Aga tarbijat-lugejat ju koolitatakse, harjutatakse pahna lugema, nii nagu meid õpetatakse rämpstoitu sööma jms värk Nii et see siin pole oma maitsega eputamine, vaid selge appihüüd!
Selgituseks veel juurde, mida see appihüüd appi hüüab. Aga seda, et ma tahaksin, et head kirjutajad nagu Kendergi või Rakke, mõlemad andekad ju, ei kirjutaks tellimuste peale rämpsu, vaid saaksid kirjutada tõeliselt häid asju, milleks nad on võimelised.

miks sa Kenderis ja Rakkes nüüd mingeid viimseid lunastajaid näed, kui on Eestis hulk autoreid, kes JUBA kirjutavad südamest ja hästi ja mitte kellegi tellimuse peale!! Osa neist on siingi mainitud. Kas Kender ja Co on siis nüüd tõesti mingid eesti kirjanduse päästjad või?? sellist asja võib väita ainult see, kes muud eesti kirjandust lugenud pole.
emmeliine, katsun end hoida, üle ei pinguta:)

Mari:
Mina kui tõeline ulmefänn tõusen muidugi selle peale tagajalgadele, et Sa ulme ja naistekad ühte patta paned. Soovitan Sul lugeda LeGuini "Pimeduse pahemat kätt" (Mirabilia) ning tema tolle tetraloogia kahte esimest, mis hiljuti ilmusid "Rocannoni maailm" "Pagenduse planeet" (F-sari) või Zelanzny "Valguse isandat" (öölane). Pole küll kirjandusteadlane, et Sa mind uskuma peaksid, aga proovi korra. Ehk jääd uskuma, kui oled lugenud. Pole sugugi vähe lugenud. Kuni 26-nda eluaastani istusin nina raamatutes ja lugesin praktiliselt kõike. Nüüd olen hakanud vähem lugema. Dostojevskit küll oma lemmikkirjanduseks ei kuulutaks. Uurigu siis need kirjandusteadlased seda siit või sealt. Kafka oli tõesti päris huvitav, aga teist korda kätte ei võtaks. Pigem loen juba Vonneguti korduvalt.
Kas Sa Fowles'i "Maagi" oled lugenud? Minu jaoks oli see tõeline avastus. Ehkki Fowles kirjutab oma eessõnas, et tal on tegelikult küpsemaid teoseid, siis minu jaoks oli see just täpselt see, mis tõeliselt läks hinge.
Durrell on lihtsalt vaimukas. Ka vaimukaid autoreid peab olema. Tema viga on see, et selle suure produktsiooniga on ta hakanud ennast kordama. Kui ma juba kolmandast raamatust lugesin võrdluse, et "ta vaatas suurisilmi nagu vanatüdruk, kes on pärast pikaajalist voodi alla piilumist leidnud seal mehe", siis hakkas üle viskama. Mis ei vähenda muidugi raamatu "Minu pere ja muud loomad" väärtust. Ja loe häid lasteraamatuid.

Veelkord marile:
Raamat "Pimeduse pahem käsi" algab sõnadega
"Kirjutan selle aruande jutustuse vormis, sest tõde on kujutlusvõime küsimus..." Just täpselt seda ma tahtsingi öelda

Ajaviitekirjanduse ja väärtkirjanduse vahel teen mina väga lihtsalt vahet.
Ajaviitekirjandus on see, mida on võimalik kätte võtta ka väsinuna ja pärast tööpäeva, siis kui puudub tahtmine keskenduda ja süveneda, vaid pigem lõõgastuda, vaimu värskendada ja puhata. Kui oled lugenud ajaviitekirjandust, siis oled pärast seda puhanum, kui enne, on parem olla, kui enne oli.
Väärtkirjandus (nõus, nimi ei ole just parim) on selline asi, mida padjaraamatuna, õhtul enne magamajäämist ei loe. Selle lugemiseks tuleb spetsiaalselt aega võtta. Ta nõuab keskendumist, järelemõtlemist, ka ettevalmistust. Selle lugemine on teinekord päris väsitav töö. Väärtkirjanuse lugemine võib ka halvasti mõjuda, ta ei pruugi sugugi tuju parandada või meelt lahutada. Võib ka väga halvasti mõjuda.
Ajaviitekirjanduse ja väärtkirjanduse vahe ei ole minu jaoks ei mõttesügavuses või väärtuses, vaid eelkõige tema lugemise viisis ja selles, mida sealt otsid.
Loomulikult, on raamatuid, mis jäävad kahe vahele. Näiteks San Michele raamat. Või tegelikult ka Puhh. Või Lewis Carroll-i asjad.

to X:
Ikkagi ei saa ma aru, kuidas saab nimetada lemmikraamatuks raamatut, mis võib halvasti mõjuda?
Mõtlen, et kõik mu lemmikraamatud on sellised, mille võtan kätte ja loen õhtul enne magamajäämist. Viletsalt ja raskepäraselt kirjutatud või tõlgitud raamat ei pruugi olla väärtkirjandus, aga keskendumist nõuab rohkem. Täiesti jumalavallatult nimetaksin siinkohal Piiblit ;-)
Kas Hesse "Klaaspärlimäng" on väärtkirjandus? Igal juhul on lugeda küll kerge. Või Ristikivi "Hingede öö"... mõtlen, et see on vist natuke Hesse "Stepihundi" sarnane (et mitte kahtlustada mahakirjutamist). Ilmselt need asjad, mis on nii mõttesügavad, et ma neid huviga ei suuda jälgida, jäävad minu poolt lemmikkirjanduse loetelusse toppimata.
Muide, nimetasid Thomas Manni. Kas "Võlumägi" on lugemise viisilt raskesti loetav, ettevalmistamist vajav?

eneL: Kas sa tõesti loed Klaaspärlimängu lihtsalt niisama, enne magamaminekut? Imetlusväärne. Või Hingede ööd?

X??? Ei saanud aru, mis seal imetlusväärset
Tavaliselt loen ma KÕIKI raamatuid enne magamaminekut. Varem mul sellist probleemi polnud, et oleksin mõne raamatu pooleli jätnud, enne kui läbi oli. Mis tähendas, et olin hommikul üsna unine. Praegusel ajal tõesti jätan aeg ajalt raamatuid pooleli, loen kergemaid, aga ka vanu lemmikuid, kelle hulka kindlalt kuulub Klaaspärlimäng, loen kergelt. Võib olla sellepärast pole raske, et olen teda nii palju kordi lugenud, võib olla sellepärast, et ta on nii ladusalt kirjeldatud, et kujutlus mängust tekkib lausa silme ette. Kas Sa nimetaksid Kesseli "Lõvi" ajaviitekirjanduseks? Kas ei lähe selle lugemine ladusalt?
Minu jaoks on ka Michael Ende "Lõputa lugu" ja "Momo" tegelikult väga sügavad raamatud, ehkki lasteraamatud. Milleks jaotada üldse - mis meeldib see meeldib

PS! Kui ütlesin - loen kergemaid, siis mõtlesin selle all tõesti mingeid kriminulle, mida ma kohe unustan ja poole aasta pärast võin uuesti lugeda :-)

Tõeliselt lõõgastav on Gerald Durell - muidugi sobib ta rohkem loodushuvilistele. Kuid Durelli muhe ja vaimukas kirjutamislaad peaks küll paljudele sobima. Õnneks on tema teoseid eesti keeles ka üsna palju ilmunud - julgen soovitada!