Kes otsib raamatutest põnevust, seiklusi ja uskumatult haaravat lugu, mis ei lase raamatut käest ära panna, enne kui see läbi on- soovitan soojalt lugeda Jackie Collinsi "Võimalused" I ja II ning nende järge "Lucky" I ja II- tegemist on äärmiselt põneva ja haarava ning erakordselt hästi kirjutatud looga maffiabossist ja tema mässumeelsest tütrest.Peale peategelaste on romaani põimitud veel hulgaliselt põnevate elukäikudega inimeste lugusid.

ei taha kitiseerida, aga mulle näiteks Collinsi raamatud ei meeldi. õudeselt lääged. vaataks juskui neid seebikaid ameerika rikastest ja ilusatest.

Mul ka sama lugu, et kunagi teismeeas sai maadam Collins'i raamatuid nimedega "Naised" ja "Mehed" loetud ja enam kohe mitte kuidagi käsi ei tõuse raamatukaant avama, kui J. Collins autoriks on.

Naistekas on küll spetsiifiline ja nö mitte-niiväga-filosoofiat-taga-ajav zhanr, ent siingi on oma head ja halvad esindajad. Paraku Collins käib mu meelest selle viimase alla.

Naistekatest. Mõtlen, et naistekaks nimetatakse elulist romaani, kus tegelased armastavad, elavad ja kannatavad. Ning mille autoriks enamasti on naine.
Minu küsimus on ikkagi, et kas Remarque kirjutas naistekaid?

To: eneL

Olen ka mõned naistekad läbi lugenud, aga minu jaoks on nad enamasti liiga lääged, inimesed käituvad nii, nagu elus tavaliselt ei käituta, kõik tundub kuidagi võlts - nii armastus, elu kui ka kannatus.
Remarque'i raamatud ei ole naistekad selle sõna üldlevinud tähenduses. Remarque on minu arust väga maskuliinne kirjanik, tema raamatuid lugedes õpid tundma mehe sügavaimat mõttemaailma, tema kirgi ja seda, kuidas mees näeb naiste maailma. Selles mõttes on tema raamatud "naistekad", et nende kaudu õpid paremini mõistma neid jõude, mis on mehe-naise igavese tõmbejõu ja vastuolude allikaks.

to riin:
Niisiis Sa kasutad sõna "naistekas" märkimaks lihtsalt halba sentimentaalset kirjandust? Mitte zhanrimääratlusena? Sest ma saan aru, et kui oleks olemas zhanr, siis see ei saaks olla läbinisti halb?!?

To eneL:

Ma ei kasutanudki ju kusagil sõna "halb" ja ma ei tahagi väita, et halb, liiatigi veel "läbinisti". Lihtsalt - igaühele oma.

to riin:
Ok, võtame naistekirjanduse, mida ma olen lugenud ette :-)
Kuidas selle Remarque-ga siis oli - oli ta naistekas või mitte?
Siis Varraku ajaviitesarjas ilmunud "Kauged telgid", "Kuu vari"
Sinisuka sarjast "Vasklind", "Vendela"
Mika Waltari "Imeline Joosep" oleks ka vist naistekas - väga ebavaltarlik :-)
Mis nendes võltsi on?
Mulle tuli meelde veel Varraku ajaviiteromaani sarjast. "Rivaalid"

to eneL:

Remarque kohta loe uuesti mu üle-eelmist teadet. Kui tähelepanelikult loed, leiad sealt ka vihje, et naisteka/meesteka vahele ei saagi selget piiri tõmmata nii nagu elus enamasti ühelegi asjale ei saa. Usun, et ka meeste hulgas on Collinsi lugejaid. Mina lugesin viimati Paulo Coelho "Alkeemikut" ja oleks äärmiselt rumal esitada küsimus, kas see on naistekas, kuigi seda võiks/peaks minu arust lugema iga naine (ja ka mees). Juba ammu pole ükski raamat mu hinge ja maailmamõistmist niimoodi puudutanud. Aga eks me ju valime ka raamtuid vastavalt sellele, milline on meie hetkemeeleolu ja -vajadused: kord kergemaid, kord filosoofilisemaid. Mõttetu on siin vaielda ja kategooriatesse liigitada.

tule taevas appi, juba on eneL endale uue ohvri leidnud, et jälle naistekate ja kirjanduse üle vaielda! issand inimene, mis tööd sa küll teed, et sul jääb aega nii palju raamatuid lugeda ja veel Delfis ka targutada!?:)

to riin
see raamat ALKEEMIK paistab jälle üks moe raamat olema. kõik räägivad kuidas maailmatunnetus muutus jne. lugesin kah, ausalt ei jätnud mingit muljet.

to mari:
Kas ma jäin Sulle ette? Vabandust, ma enam ei tee nii