Jälle täistabamus- Jaam silmapiiril. Võib lugeda mitut moodi. nagu naistekat, nagu meestekat, nagu filosoofilist(krt, Parma printsessi mõlgutused olid lahedad), nagu koomilist satiiri...ühesõnaga, terve plejaad erinevaid tundeid leiad sa enda seest selle raamatuga kahekesi olles:)

Jaa...Remarque'i raamatust võib igaüks leida midagi endale. Väga realistlikud teosed on tal ja väga tabavad!

... minu lemmik. Lugesin hiljuti "Kolm sõpra" üle ja jälle nutsin. Pole paremat raamatut sõprusest, armastusest ja inimestest.

Minul on alati "Triumfi kaar" käe ulatuses. Isegi ei tea miks. Juba aastaid.
Ja veel ka "Taeval ei ole soosikuid" :)

Kummaline, lugesin vist "Triumfikaart" valel ajal, aga erinevalt teistest enne ja pärast loetud Remarque'i raamatutest see mulle erilist muljet ei jätnud, või vähemalt nii sügavat muljet ei jätnud... Aga "Taeval ei ole soosikuid" on vapustavalt hea! Natuke teistmoodi kui teised tema teosed, st seal ei ole esikohal ja igal sammul taustaks sõda...

mina lugesin remarque palju ja korraga olukorras, kus normaalsed naised teeksid stseene, nutaksid, mida iganes....ja teate kuidas aitas, teraapiline efekt missugune, ei ühtki pisarat, süüdistust...täna tagantjärele võin arvata, et tegelt olin šokis ja alateadvus valis parima-säästlikuma viisi sellega toimetulemiseks...nii et mitte üksnes muusikateraapia, vaid ka kirjandusteraapia...

Nagu pealkirja ehk siis Remarque siin silmasin tekkis kohe paaniline mõte, et pean Triumfikaare üle lugema.

Olen küll mitu korda lugenud, aga puberteedieas ja olin täielikult selle raamatu lummuses.

ka mina olen tema andunud fänn. lemmik just "kolm sõpra", mis on alla joonitud ja kapsaks loetud.
olen kuulnud, et tal pidavat ka uues trykis midagi ilmuma (on juba ilmunud), ei ole kyll raamatupoes kohanud, aga eks ma hoian silmad lahti.

Remarque tüütas küllalt ruttu ära. Ehkki esimesed loetud raamatud meeldisid. "Kolmes sõbras" meeldis see auto. Autost oli tõeliselt kahju

Remarque mõjub nagu Kaugver- oled kahte raamatut lugenud, võid ülejäänud rahus kõrvale tõsta. Pisut erinev teistest on "Must obelisk".

Üksindus- elu igavene refrään. Sellest räägitakse liiga palju...

"Läänerindel muutusteta" oli ike peris hää. Muidu eveliga nõus.

mu meelest oli parim hoopis "Aeg antud elada, aeg antud surra" :)