Jääb umbes 2000 - 3000 kanti ma arvan. Kindle versioone ei osta, sest meeldib raamatut käes hoida ja siis lugeda. Ekraani vahtides ei saa sama tunnet kätte.


...tean ühte bibliograafia lõpetanut, kes vägagi hindab väärkirjandust, aga endal pole kodus ühtegi raamatut.

mulle kreeda fantaasia meeldib :)

lugesin umbes silmaga üle kuskil 400 raamatut on, enamus neist erialane väärtkirjandus. Muidugi vanemate kodus on paar tuhat raamatut ikka. Pean tunnistama, et mina hindan küll inimesi ka(!) sellejärgi kui palju, kuid peamiselt missugused raamatud neil kodus on.
Nii tore on lugeda Kreeti kommentaare, kes kindlasti mõtleb stiilis: aga miks me talle raamatu kingime, tal on juba üks.
Väga põnev kui raamatute lugemine kohe kodukanaks ja maavillaseks teeb, raamatute mitte lugemine on siis selle vastand: beib ja ringi tõmbaja?

Mul on ca 500 raamatut. Kirjanduse, mis mind väga huvitab, katsun ikka koju osta, sest need müüakse ruttu läbi, kordustrükke üldiselt ju ei tehta ja raamatukogu järjekorras ei viitsi olla. Tegelikult oleks mul raamatuid palju-palju rohkem, kui oleks rohkem raha. Ja ruumi :)

Pärast mitut kolimist ja vanematekodu müümist ja julma kärpimist, et kahetoalisse korterisse mahtuda, on u 27 meetrit raamatuid. Kokku ei viitsi küll lugeda. Ikka on seal küllalt raamatuid, mida ma enam kindlasti ei loe, aga mis on nii head, et ära visata ei saa, pärit aga suurte tiraažide ajast ja pakkuda ka kellelgi pole. Juurde ostan äärmiselt väga kaalutledes, seda nii raha- kui ruumipuudusest.
Kui Kreet seda foorumit külastab ja sõna võtab, siis tal miski suhe ju raamatutega ikka on, küllap püüab vaiksesse vette veidi laineid tekitada!

peale harvendamist on ikkagi nii palju et ülelugemine ja listi koostamine tekitab hirmuvärinaid. Las nad siis olla, ma loen neid kõiki uuesti, mõne intervall on vähe pikem ainult.

Viis suurt seinatäit; muist veel kastides ja siis voodi kõrval seina ääres umbes meetrikõrgune ja viie meetri pikkune virn. Mõnus! Ilmselt tuleb osta suurem talu, et saaks suurema raamatukogutoa teha! Ja kord kuus tellin siit-sealt 2-3 raamatut juurde ka.

... kui sa raamatutest miskit ei arva ja neid ei ole ka sul, siis mida on sul neist meiega rääkida?
Sa ajad naerma - nii vaimuvaene oled ;))

ise oled vaimuvaene, kui arvad, et kogu tarkus tuleb raamatutest
ja see, et mul kodus raamatuid pole, ei tähenda, et ma pole ühtki lugenud.

Umbes 130 raamatut, osad neist ka õpikud - teatmeteosed. Olen ära visanud ka raamatuid, nt. mingid lennujaamadest ostetud kiire lugemise asjad, mida mitte kunagi enam ei loeks. Juurde ostaks aga ausalt öeldes ei ole eriti kuhugi panna neid, nii et käin siis raamatukogust laenamas, praegugi 2 lugemislaual pluss ühe, mille eile ostsin (seda raamatukogus ei olnud).

Eks ta õige ole, et väga sageli just teist korda loetud raamatut ei loe. Siiski unistustes on mul kena raamatukogutuba, kus seinad maast laenu raamaturiiuleid täis ja seal tuhandeid kõvakaantega raamatuid :)

Kellel on ruumiga probleeme, see võib nt Shakespeare'i kogutud teosed mulle anda;) Ma ei ole mingi sarjade fänn, vaid võtan autoreid süsteemselt ette. Nt Balzaci sarja vedasin kord Balti jaama turult veninud kilekottidega koju;) Shakespeare'i taga tuleb kauem istuda.

lugesin just meetrite kaupa, sain umbes 80 meetrit... mis see siis teeb... umbes 5000-7000 ehk.

unistan ikka majast raamatukoguga, siis oleks kõik organiseeritud ja tolm ei koguneks. muidu oleks maja asjadest lage.

Mina olen noor mees ja alles hakanud ise raamatuid kokku ostma/varastama/omastama jne. Mingi 200-300 teost ehk on.

Teema parim tarkusetera tuleb kahjuks kreetilt: "see, et mul kodus raamatuid pole, ei tähenda, et ma pole ühtki lugenud."

Õigus. Ka Priimägi, kes tsiteerib lehekülgede kaupa raamatuid, on öelnud: mul on kodus väga vähe raamatuid.

Mäletate printimise aega? Kõik, mis lugeda huvitas, prinditi välja, nüüd ikka istutakse arvuti taga ja püütakse mällu jätta. Priimägi teeb seda ilmselt koolis või raamatukogus, ehkki viimases ma teda näinud ei ole. See hunt olen mina, kes seal ulub. Näha on siiski Raudamit, Remsut, Hvostovi üsna tihti, selge, et elavad seal, RR-is:D

Godus yust balju raamatuid ei ole, aga ämma bool kütteks veel yagub. Saap sooja.

mulle loeti lapsepõlves palju ja mina loen oma lapsele praegu palju. kui raamatu ostan, uurin seda enne hoolega, huupi ei osta. siiani on kõiki raamatuid vaja olnud, mida ostnud olen. arvuliselt siis on vast kah kuskil 200 raamatut. lisaks lasteraamatutele on veel paar keeleraamatut ja paar kokaraamatut. kahetsen esoteerilise kirjanduse ostmist. see tuhin on nüüd möödas ja oleks võinud vabalt raamatukogust laenutada.

lapsele teen ka raamatukogus käimist hetkel armsaks ja mõnusaks tegevuseks, ei pea kõik loetud teosed enda omad olema.

vanematekodus on kaks kapitäit nõukaaegseid raamatuid. muidugi on armas neid lehitseda ja meenutada.

interneti suhtes olen skeptiline. seal on ikka meeletult mõttetut ja valeinformatsiooni. tõeliselt väärtuslik talletatakse ikka raamatukaante vahele. või tehakse selge vahe raamatupoes ja -kogudes: ajaviitekirjandus ja teaduslik kirjandus. või tarbekirjandus jne. netis need piirid on tunduvalt hägusemad.

ajaviitekirjandus kõlbab ahjutäiteks küll, see ju trükitudki mõttega, et loed korraks läbi ja ära tarbitud see ongi. minu kodus selliseid raamatuid pole, kuid raamatukogudes võiksid need raamatud mu meelest vabalt olla.

Trükisõna ei ole autoriteetsem kahjuks. Lähed ülikooli ja saad teada mis pahna sisaldavad EE-d jne, et ajalooline romaan ei alga Walter Scottiga, nagu õpikutes koolis kirjas jne

no need pehmed teadused on alati olnud nii, et kustpoolt tuul, sealtpoolt meel. ma lugesingi nende kohta viimati ülikoolis. seal polegi vahet, kas raamatusse trükitud või netis. kuigi ikkagi on netis pahna tunduvalt enam. trükisõna ju maksab ja siis ikka mõeldakse, enne, kui avaldatakse.

aga ma olen praegu rohkem populaarteaduslike teoste tarbija. ja seal küll faktivigu ei ole täheldanud. ma mõtlen loodusteadusi. netist olen oma lemmiklooma kohtagi nii palju jama lugenud, mille praktika ja loomaarstid kõik ümber lükanud on. ja seda mitte foorumitest, vaid ika nn teaduslike artiklite osas.

nii et mina usaldan küll enne trükisõna raamatus, mitte netis.

loodusteadus ei ole autoriteetsem humanitaariast paraku, ikka kerkivad esile flogistoni-müüdid, mis oma aja ära elavad, tulevad peegelneuronid jne, paradigmad vahelduvad ja nii igavesti, mitte ei sammuta teaduslikel tõdedel, noh võiks lugeda kasvõi teadusfilosoofiat, selle sajandi algus muutis asja pea et humanitaarseks, stringid jne

Enamasti ei loe ilukirjandust sellepärast, et seal tõde on. Loen ikka selle peegelduse ja emotsiooni pärast, mis raamat minus tekitab. Raamatusse süvenemine on seiklus ja reis.
Raamatuid enda lähedale tahan kogumiskire, jagamisrõõmu ja ka selle tõttu, et vajadusel saaksin minna riiuli juurde ja mõelda, et keda ma teist nüüd tahaksin uuesti lugeda.
Emotsioon tekib sageli ainult sellest, et vaatan raamatu selga ja meenutan.

Emo !!!

Ilukirjanduses on ju tõde rohkemgi kui mujal. Mis teadus siis ikka inimese eksistentsiaalseid salahoovusi nii paitaks? Ja seletaks. Samas ta avab ka su hinge suuremale võimalusele elus olla, õpetab nägema maailma laiemalt, nagu mõni intellektuaali artikkel. Ta räägib olemasolemise tõest.

Mõtlesin ka praegu sellest populaarsest teadusest - stringid jms. Kuidas Hawking nii ilusti populaarselt kirjutas sellest raamatus "Universum pähklikoores". Raamat, mis pidavat olema poolte ameeriklaste kodus - tõsiteadus populariseeritud keskmisele inimesele nii, et ta saab kõigest aru.
Mina olen lollim kui keskmine ameeriklane. Ma ei saanud stringiteoorias pooltest viidetest teemale aru. Kogu aeg otsisin pea iga sõna juures internetist vastet ja lõpuks lõin käega.
Kohati oli mul igal juhul tunne, et Hawking lollitab inimesi rüütades teadmised ilusasse pildiraamatusse ja inimesed loevad ning noogutavad - jaa, stringid. Seltskonnas võib sellest niimoodi üleolevalt juttu teha, et muide, see stringiteooria on tänapäevase uue füüsika alustala. Sellest võiks luua järjekordse raamatu sarjast "Pisiblufi käsiraamat".
PS! Ei ole väitnud, et on inimesi, kes loevad ja kaifivad, aga paraku nõuab see ikka väga mahukaid algteadmisi füüsikast, et sellest populaarsusest läbi närida.

Hawkingu puhul on tegu isikukultuse laadse asjaga, ehkki ameeriklasi huvitab ka universum. Ma ei usu, et nad kõrget füüsikat jagaks. Juri Lotman ütles, et isik on see, mis tõmbab ja näitab teed. Näitekirjanik ja ei tea kes veel Madis Kõiv on öelnud, et füüsikaga peab tegelema iga päev, et soe nn sees püsiks, et ei ununeks.

Populaarteaduslikud asjad on mind ka paelund. Oli ka üks füüsika-raamat Keskraamatukogus, seda lugedes tundsid küll, et valdad teemat;) Kuni kohtumine ühe pärisfüüsikuga, kes tõepoolest uuribki stringe jms järeldoktoris, selle põrmustas - tegu on ülikeeruka asjaga, ja neid valemeid ja asju tunnevad ainult pühendunud.

Rutherfordi aatomi mudel oli veel selline, mida sai ette kujutada. Peale seda ei suuda ka aatomit ette kujutada. Asjad saavad piltidest valemitereaks, mis siis aja jooksul muutuvad.

Muide, mul on elus olnud ainult üks raamat, mida ikka ja jälle loen. J. Golovanovi "Etüüde teadlastest". Ja oh ime, see saab ka minust:D Ise muidugi humanitaar.

Ma arvan, et Kreeda-suguseid on palju - meenutagem Jüri Mõisa, kes arvas teadagi, et kaasaegses kodus raamatuid ei olegi. Imelik on see, et raamatulugejaks peavad kreeda-sugused t-särgiga nohikuid. Mul tutvusringkond 20-50-aastased, ükski lugeja ei ole eluvõõras nohik. Loodetavasti ei sünnita Kreet lapsi, sest temasugused thavad oma lastele koolist head haridust, aga lugemata seda ei saa.

võib-olla ei ole päris teemas, aga mulle meenub minu varasurnud ema... seitsmeklassilise haridusega, eestimaa kolkaküla metsatalus elav külarätsepa tütar, kes kusagil möödunud sajandi kuuekümnendatel mõni aasta enne surma, olle ise juba tõsiselt haige, luges Feuchtwanger´i Goyat...

Juhin uuesti tähelepanu sellele, et siinsed raamatusõbrad on saanud kreetist valesti aru - ta pole kusagil öelnud, et ta raamatuid ei loe, vaid et ta ei oma neid. Omamine pole veel lugemine. Ärge samastage ennast asjadega, mida omate! Pole mõtet rääkida, nagu jõuaks tuhandetest raamatutest raamatukogusid elu jooksul üle lugeda. Pigem on nende funktsioon selline nagu eneL kirjeldas. Mis ei ole halb, aga matslik on teist inimest hukka mõista vaid selle pärast, et raamatuid täistuubitud toale eelistab minimalistlikku.

lõpuks ometi keegi saab minust aru
minu jaoks on kodu elamiseks, mitte sõpradele-tuttavatele eksponeerimiseks
mida vähem asju on , seda lihtsam on hoida korda ja ka kergem tunne on kõndida toas 10 meetrit ilma, et mõnele vidinale peale astun või vastu põrkan
kogumismaaniast ei saa absoluutselt aru, igasugused nipsasjakesed, üleliigne mööbel, rasked tolmused kardinad ja ka tonnide viisi raamatuid tekitavad minus õudust, sellises kohas ei saa ju elada. pealegi mis mõtet on koguda raamatuid kokku nii palju, kui te ei jõua neid elu sees läbi lugeda, isegi kui oleksite 10 aastat järjest voodihaige

Armas kreet, seda nimetatakse vaimseks keskkonnaks. Mitte mingisuguse majandusliku ratsionaalsusega ei saa sellele läheneda. Kõik kalkulatsioonid hakkavad nii vägisi viltu kiskuma;) Nii ongi inimesed erinevad. Paljude raamatute lugemine annab sügavama tunnetuse inimestest ja maailmadest. Sa muutud tolerantseks erinevate inimeste suhtes, kuna saad aru, et on olemas erinevaid ratsionaalsusi, nagu kasvõi Max Weber on rääkinud. Üks neist on väärtusratsionaalsus, millele võib truuks jääda isegi omaenese elu hinnaga. Vaat kui kaugele minnakse;)

Head vannis tähtedeks sulamist kõigile raamatulehtede sarmikas sajus!