Tavapäraselt olen kirja algusse ikka kirjutanud "Tere Mari!".
Tean küll, mis üte on. Kas õige oleks siis "Tere, Mari!"?
Aga enamasti kirjutatakse ilma komata.

Jah, komaga on õige.
Enamasti kirjutakse palju asju.
Võid alustada ka nii, kui kirjastiil vähe familiaarsem:
Mari,
....

... tatatatatatatatatatakse.

Koma pöördumise järele eesti keeles ei lubata! See on inglise keele viis ja mood. Eesti keeles käib pöördumise lõppu kas hüüumärk või üldse mitte midagi.

Tere, Mari!
Mari!
Mari

Ka lõpuvormeli järele ei käi koma.

Tervitades
Mari Maasikas

kas ütet enam komaga ei eraldata? viimases näites on see rohkem pöördumine inimese poole kui sulaselge tervitus.

Kallis inimene! Üte näitabki, kelle poole pöördutakse ning kui alustad kirja stiilis "Mari,.....", siis eraldatakse see kindlasti komaga. See on samaväärne niisuguste lausetega nagu "Kallis, tule juba!", "Imbi, tule minuga kaasa" jne.

Lõpuvormeli järele ei panda koma sel lihtsal põhjusel, et tegu on põhilause ees paikneva des-lühendiga. Kõik allub grammatikareeglitele ning pole põhjust hakata looma küsijale illusiooni, nagu oleks säärane lõpuvormel mingisugune eriskummaline erand.

Eraldi real seisvat pöördumist ei käsitata üttena. Seda, et kirja alguses seisva pöördumise ja esimese lause vahele koma ei käi, on eraldi rõhutatud päris mitmes õigekeelsusallikas.

Muide, "Eesti keele käsiraamatu" süntaksiosa autor M. Erelt, kes on kirja pannud praegu kehtivad kirjavahemärkide reeglid, pöördub kolleegidele ja teistele tuttavatele kirjutades alati nime ja hüüumärgiga: "Mari! ..." Minu silmale on see tegelikult isegi veidi harjumatu.

Täpitriin juba rõhutas, et see on familiaarne pöördumine ja ei pruugi olla ametlike normatiivide järgi parim. Eraldi real seisab ka "Tere, Mari!", mille puhul koma on kohustuslik ja seetõttu puhtalt nimelise pöördumise puhul säärase erandi tekitamine pole otstarbekas.

Kui e-kirja vahendusel toimub vestlus ning neid saadetakse üksteisele päevas mitu, pean loomulikuks puhtalt nimelist pöördumist ütte vormis, sest pidev teretamine mõjub kohati ebaloomulikult: me ei alusta iga mõttelõnga uue tervitusega ka suulises kõnes. Milline algus valida, sõltub kirja iseloomust ja vestluspartneritest; kindlasti ei kannata ma mingisugust eraldi real seisvat nimekujulist tähehunnikut, mille funktsioon jääb selgusetuks (vt viimane näide).

Parim variant on:
Tere, Mari!
.......

Samuti sobib nii:
Mari!
.....

Ja ka nõnda:
Mari,
.....

Aga MITTE KUNAGI sedamoodi:
Mari
.......

19:26, millistele õigekeelsusallikatele sa toetud?
Ma usun, et keele muu arengu kõrval võib suuresti uueneda ka see, aga mulle meeldiks toetuda oma teadmistes sinu sõnast kindlamatele allikatele.

Internetis vt nt "Eesti keele käsiraamatut", veel konkreetsemalt ja täpsemalt nt http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid3/ametikiri.html (vt punkti 4, samuti kirjade näiteid artikli lõpust).

Kõige valem siin esitatutest on seisukoht, et ilma lõpumärigta ei sobivat. Vastupidi, pöördumine ILMA IGASUGUSE LÕPUMÄRGITA on KÕIGE NEUTRAALSEM ja sobib igas olukorras! Näiteks ametikirjas võib hüüumärgiga variant vahel tunduda liiga emotsionaalne, siis jääbki üle ainult ilma lõpumärgita vormistus.

Üldiselt ma õpetan selliseid asju ülikoolis tudengitele, nii et ma tõesti olen reeglite ja soovitustega hästi kursis.

Aitäh, aga ma ise eelistan ka edaspidi "Tere, pr Mari Tamm!" varianti ametikirjades kasutada, sest see komata näide on ikka silmale VÄGA võõras vaadata. Võtan selle teadmiseks, aga kindlasti mitte aktiivsesse kasutusse.

Teretamine muidugi ametikirja ei sobi, aga õigekeelsuse poolest korrektsete variantide vahel valides võib loomulikult igaüks oma subjektiivsetest eelistustest lähtuda. Ka mul on oma subjektiivsed eelistused. :)

Miks sa arvad, et teretamine ametikirja ei sobi? Sellesse mõistesse mahub väga erineva tonaalsuse ja eesmärgiga tekste. Jah, esmasel ja äärmiselt neutraalsel pöördumisel või halva uudise edastamisel (nt trahvid jms) on kohane konstruktsiooni "Lugupeetud Mari Tamm!" kasutamine, kuid soovides tekitada lugejas äratundmisrõõmu ja meeldivat emotsiooni, mõjub hüüumärgiga lõppev teretamine igal juhul paremini, sest silmast silma ametiasutuse töötajaga vestlemist alustame samuti tervitusega.

Igasuguse lõputa pöördumine on stiilivärdjas, mitte midagi enamat. Vestluse alustamine peabki emotsionaalsem olema ning tähelepanu äratama.
Kui keegi saadaks kirja sellises vormis, siis jääb minule küll mulje, et saatja on häbematu mats, kes ei viitsi kirja alustada pöördumisega ning torkas moe pärast minu nime sinna ette ja säärasele trükitud jubedusele ma reeglina lihtsalt ei vasta:.

Tere, proua Kortspõhi!
Tohutult armas on lugeda su pahameele purset, sest olen kõige öelduga väga-väga nõus. Tunnen iga päevaga ikka enam, et ma ei saa sellest üha uuenevast keelest midagi aru ja minu ning selle loogika liiguvad totaalselt erinevates suundades.
Sinu Täpitriin

Ma tõesti ei viitsi hakata pidama innustavaid kõnesid ametliku stiili reeglite kohta, seda enam, et mina pole neid reegleid välja mõelnud. Niisugused reeglid ja juhised, kuidas midagi teha, on siiski olemas ning ametikirjade koostamise juhiseid on ka väga palju publitseeritud, kuid see pole õigupoolest õigekeelsusteema. Ja pole nendes juhistes ka midagi uut ega erilist, stiilinõuded on juba palju aastakümneid olnud üsna ühesugused. Iseasi, kas ja kellele neid on õpetatud või kes neid on õppinud.

Loomulikult on igal inimesel õigus oma subjektiivsele arvamusele ja samasugune õigus eri inimestel heade tavade ja reeglite eiramisest hästi või halvasti arvata vastavalt oma sisetundele ja arusaamisele.

ma näiteid ei loe, kuigi peaks lugema, et ajaga käia kaasas. koolikursust jääks NÜÜD siis kindlasti kordama.
ametikeeles hüüumärkide kasutamine, st üldse tervitamine- tervitage oma sõbrannasid, kui tahate, aga ametikeel on ikkagi konkreetne ja ninnunännutamiseta ametikeel, tervitusteta. Pr Mari Tamm ja vsjoo. Võivad tulla ka mingid tiitlid ette, aga Tere! on imelik, lubamatu (vist). ma loodan, et ie ole lastud vabaks.

Tere, Täpitriin!
Iga minu peas olev juuksekarv on karvasibulast alates turris. Keel oli varem kindla ning loogilise ülesehitusega geniaalne vahend inimeste omavaheliseks suhtlemiseks, kuid üha enam tunnen minagi, et see topiti plastiktopsi ja muudeti saumikseriga ebamääraseks venivaks olluseks.
Sinu proua Kortspõhi


Ametikirjade ülesehituses peab järgima tunnustatud õigekirjareegleid, mitte neid neljaks rebima ja siis veel peale sülitama. Need, kes otsustasid lõputa pöördumise korrektseks ja tagatipuks veel neutraalseks kuulutada, ei olnud sel hetkel kindlasti kained. Ma ei tea, mida nad sisse võtsid, aga kained nad ei olnud.

Allegrio, ainult tervitussõnaga alustamine ei näita head tooni, kuid "lugupeetud" asendamine teretamisega ütte ees näitab isiklikumat lähenemist. Ametikirjad ei ole alati kuivad anonüümsed tekstid.
Ma ei tea kuidas on lood sinuga, aga nagu eelnevalt mainisin, tervitan kohtumisel alati teisi inimesi (sh teenindajaid) - see on elementaarne viisakus, mis pole kirjalikul suhtlemisel samuti üleliigne. Mul pole kahju poolest minutist, mis kulub viisaka pöördumise kirjutamiseks, et näidata lugupidamist ning avatust diskussiooniks.

Kortspõhi, kas sa paberkandjal olevale ametikirjale ka kirjutad peale Tere, Mari? E-posti teel saadetud kirja kirjutamisel tuleb jälgida samu reegleid. Imimesed (loe: töötajad, kirja koostajad) võivad kirjutada muidugi mida iganes. vähamalt mina õppisin kunagi nii. Kui nüüd on reeglid vabamaks lastud, siis jama lugu, kirjutasingi, et enam eksamit ära ei teeks. Samas ka ei nõustu, et sõbrannaga suhtlemise vaba vorm on üle võetud ametikirjadesse. Laske edasi. Too mulle üks ametkirja näidis vaba vormiga: Tere, Mari jms.

Vaba vorm on igal pool vabaks lastud, uudne lähenemine, kõvasti "koolitatud". Ameerika stiil või mis? Mulle helistatakse tööle ametiasutusse ka stiilis: Tere, Mari. Tööl on mul ees-ja perekonnanimi.

Allegrio, see sõltub ametikirjast. Esmakordsel kirjutamisel kasutaksin fraasi "Lugupeetud Mari Tamm!" ja kui kirjavahetus kestab pikemat aega (võib-olla on tegu asutuse püsikliendiga, kellel ilmnes probleem), siis võiks alustada konstruktsiooniga "Tere päevast!". Ametlike kirjade hulka loen mina ka erinevaid personaalseid pakkumisi pankadelt, hotellidelt, internetifirmadelt ja seal alustatakse sageli lausega "Tere, proua Kortspõhi!". Lihtsalt "Kortspõhi" või "pr Kortspõhi" mõjub ebaviisaka käratamisega. Ma pole koer, kellele öeldakse "Istu!" või "Siia!".

pangad, hotellid jm on äriettevõtted ja nende töötajad on käinud suurtel ajupesuloputuskoolitustel, arvates, et võivad kasutada vabamat suhtlemist- parem lähenemine ju kliendile. tegelikult on neil sust suva. see selleks.
viisakas oleks võtta malli siiski ametlikust stiilist. ongi nii, et kes kirjutab ametlikus ja kes vabas stiilis- inimese enda tase. leian ikka endiselt, et sa võid oma armukese või sõbrannaga teretada, aga teatud kohtadega suheldes pead jääma justnimelt "ebaviisakaks", mis mõjub käratamisena. mulle ei mõju, sest ma tean, et nii käib. kui sa oled kunagi õppinud kirjade koostamist (et paberkandjal väljaminev ja e-posti teel saadetud kiri ei tohi erineda), siis kulub pähe (teatud reeglid ei muutu), mingit "inimlikku" stiili küll oma kirjades ei hakka aretama, et nii on ju südamlikum. pöördumises ja lugupidamisavalduses on teatud võimalused, aga tere! ja terekest!, ilusat kevadet! ja head aega! need küll ei ole- pole asjaajamiskeel. ametiasutuste kirjad peavad liikuma siiski läbi dokumendiregistri ja vaevalt sa neid vorbid mitu tükki päevas ühele isikule, et ta su lugupidamisest ära tüdineb.

Allegrio, kui ma eraisikuna või ka x firma töötajana (firma e-posti aadressilt) endale Eestis hotelli kohta komandeeringu ajaks broneerin, siis sinu arvates ei sobi mul alustada seda tere'ga ja lõpetada tervidades' või ette tänades'ga? Kas sa veidi üle ei paku!? Neis kahes pole midagi familiaarset, samas on need viisakad, neutraalsed ja üle keskmise ametlikud.
Üks on suhtlusmudel siis, kui mõlemad osapooled on ettevõtted, erinedes suuresti sellest, kui üks pool on eraisik ja teine firma. Esimene on kraad ametlikum.

alustades "terega" ja lõpetades "tervitades" on nö sõbrannavorm. tööl suhtled ikkagi ametlikus stiilis. "ette tänades"- see on juba mõeldav, oleneb kirja sisust ja adressaadist. nagu ma eelnevalt ütlesin, võib lugupidamisavalduseks kirjutada erinevaid sobivaid lõpetusi. kõige raskem ongi just neid välja mõelda (et ei oleks pidevalt mingi totakas lugupidamine koguaeg).

Eriti hea on kortspõhja näida, kus ta kija lõpus iseennast prouatab :-) Eluaeg olen jumaldanud inimesi, kes kirja lõppu kirjutavad

Vastust oodates
härra Mati Kuusk

ma (ma ütleksin) sen (ma lisaksin) dav

antud juhul on proua eesnimi ja kortspõhi perekonnanimi.

Ja eesnimi kirjutatakse väikese tähega?

Võtan siis nüüd teadmiseks, et koma ei panda ka kirja lõppu (nt "lugupidamisega" või "ette tänades").

Hüüumärki olen nüüd ikka pöördumiste lõppu kirja algusesse pannud, seda teeb ka minu tuttav keeletoimetaja, kes mulle tööd meilitsi saadab.

Selles lingis, mis siin esitatud, on küll konkreetselt öeldud, et koma ei panda pöördumise lõppu ja olen seda ka kogu aeg teadnud (lihtsalt vahetu juht on mind sundinud komaga pöördumisi kirjutama ise teades, et olen ju hariduselt eesti filoloog), kuid see ilma igasuguse kirjavahemärgita pöördumise osa jäi mulle siiski segaseks. Seal ei olnud kirjas ju, et pöördumise lõppu üldse mingit kirjavahemärki ei panda. Seal kirjutati vaid, et võib küll panna hüüumärgi. Eesti keeles lause lõppeb ju kirjavahemärgiga ja ka pöördumine (ka ühesõnaline) on ju lause. Nii et kas ikka tõesti võib pöördumise jätta ilma igasuguse lõpumärgita ja siis uuelt realt alustada uut lauset suure algustähega?

Adel, proua ei tundu seda tüüpi inimesena, kes end sellises näites prouataks ehk siis
Lugupidamisega
proua Mari Kask

Pigem on õigus totajal, et ilmselt on see tema jaoks tervikalias, kus tiitel on saanud nime üheks muutumatuks osaks ja sellele küsimusele, miks ta siis nime väikese tähega kirjutas, vastaks ebaviisakalt küsimusega, miks alustakse netikeeles alatihti lauset väikese tähega.

Mina ei saa üldse aru, mida see proua Kortspõhi siin targutab... Miks ta nii närviline välja paistab =)

See targutamine toimus rohkem kui 7 aastat tagasi, kindlasti on proua Kortspõhi nüüd juba väärikas hingerahu leidnud daam.