Tean küll, et eesti keeles ei hääldata h-tähte sõna alguses, aga mind häirib see kohutavalt. Kõlab, nagu vanamees läks obesega linna. Mõni paks sugulane nõuab apukoort ja naaber räägib, kuidas tal Lasnamäel löödi ambad sisse.

mind häirib see, kui minu eesnime öeldakse Elle, mitte Helle.

ja ise kirjutad omo, ilma "h"-ta.

ommiku ella uue aiku õi aineks

Eestlaste seas ongi palju matse. Hea seegi, et üks Mats - Trump nimelt - siit omal ajal lahkus. Nüüd on tema järeltulija, väga soliidse jutuga Donald, Ameerikas kõrge koha peal ja hääldab h-tähe kindlasti puhtalt välja.

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?25,14115651

Oleks Mats siia jäänud, siis öeldaks Donaldi kohta kindlasti Toonalt.

Venelane pole suuteline H tähte sõna alguses hääldama. Herman on tal German, Helle on Elle, Helena on Jelena.
Aga kui eestlased nii räägivad - nojah, mulle ka ei meeldi. Eesti keeles hääldatakse kõik tähed täpset nii välja, nagu nad on kirjutatud, nii et H sõna alguses tuleks selgelt välja öelda.

aga HHHispaanias on hhhirmsad vihhhmahhhood

Ega h-täht pole ainuke, matslikkust on meil palju - b,d,g sõna algul hääldatakse enamasti ka nagu p,t,k.
Minu jaoks on võõrastav see, kui Ceilin hääldatakse Keilin ja Maicel Maikel. Kasutusel olevate ladina keele reeglitega see kokku ei lähe.

kle, kniksmariihen, astu õige reha peale

udupeenele. Hispaanias sajab hooti hoovihmasid. Ikke nii oli vist? Mulle väga see film meeldis:)

Kellele küll "Helisev muusika" ei meeldiks! Elu lõpuni on meeles, et "Hispaanias on Hooti Hirmsad vihmaHood."

Minu jaoks on võõrastav see, kui eesti lastele pannakse nimeks Ceilin või Maicel, käigu see ladina keele reeglitega kokku või mitte.
Sõnaalguse h hääldamine on algselt murdepärane, nt lõunaeestlastel on see väga tugev (lõunaeesti keeles on näiteks huss, mitte uss). Tõsi, tänapäeval me enamasti ei ole mingi kindla murdetaustaga, vaid pigem n-ö ühiskeelsed - see ühiskeel on aga kujunenud pigem nende murrete pinnalt, kus sõnaalguse h-d ei hääldatud. Igasuguste murdepärasuste kui matslikkuse halvustamine on eestlaste seas aga ka väga tavaline, paistab kas või siitsamast foorumist.
Ma ise olen viimasel ajal saanud jälgida lapse keeleomandamist. Mu enda spontaanses kõnes sõnaalguse h eriti ei kosta, aga võimalik, et nt raamatuid ette lugedes hääldan seda rohkem (kuigi olen ennast tabanud lugedes ütlemast "ning" asemel "ja" või "ent" asemel "aga" - st endale suupärasemaid sõnu). Igal juhul on laps veendunud, et osa sõnu peab hääldama h-ga. Milliseid just, on ta ise otsustanud - mh "haur", "hüllatus", "tolmuhimeja"...
Muidu, hobused ja hapukoor seostuvad mulle küll pigem kõrgema kultuuriga, hammaste sisselöömine jah mitte. Teaduskraadiga filoloogina ma kõne murdepärasuse põhjal inimesi positiivselt/negatiivselt ei lahterda, küll on murdejooni märgates huvitav teha järeldusi inimeste päritolu kohta. Kultuursusest või matsikkusest annab aimu pigem see, millest inimesed räägivad.

Veel Beetale:
eesti keeles muide ei ole olemaski selliseid b-d, d-d ja g-d nagu näiteks indoeuroopa keeltes. Need häälikud, mida nende tähtedega kirjutatakse, on tegelikult väga lühidalt hääldatud p, t, k. Tervet eesti rahvast selle põhjal matsideks pidada? No 19. sajandil baltisakslased üldiselt pidasidki, kas nüüd just (ainult) häälduse pärast.

no mina mõtlesin "Minu veetlev leedi". sellest näidend ka.

"Ega h-täht pole ainuke, matslikkust on meil palju - b,d,g sõna algul hääldatakse enamasti ka nagu p,t,k."
..........................
Mina ei pea h-tähe hääldamata jätmise pärast kedagi matsiks. See oli iroonia. Mulgimaa inimesena ei häiri mind seegi, kui sõnades murdejooni kasutatakse.

Miksike:
- Eestlase häälduse omapärast (sõnad "hobune", "homme" kostuvad sageli nagu "obune", "omme").

Lastele võõrapäraste nimede panemine on omaette teema, aga kui selline kord juba pandud on, siis võiks ikka reeglitest kinni pidada, muidu on võimatu teada, kuidas seda nime hääldada tuleb. Rääkimata sellest, et ka nimekandjal endal tekib ebamugavusi,kui ta kogu aeg kirjapilti selgitama peab.

nõus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Venelane pole suuteline H tähte sõna alguses hääld
> ama. Herman on tal German, Helle on Elle, Helena o
> n Jelena.
> Aga kui eestlased nii räägivad - noj
> ah, mulle ka ei meeldi. Eesti keeles hääldatakse k
> õik tähed täpset nii välja, nagu nad on kirjutatud
> , nii et H sõna alguses tuleks selgelt välja öelda
> .
Ah, seepärast ongi mõne inimese nimi German, mõtlesin, et see oli kummardus Natsi-Saksamaale.


"Mina ei pea h-tähe hääldamata jätmise pärast kedagi matsiks. See oli iroonia. Mulgimaa inimesena ei häiri mind seegi, kui sõnades murdejooni kasutatakse.
"

"Muidu, hobused ja hapukoor seostuvad mulle küll pigem kõrgema kultuuriga, hammaste sisselöömine jah mitte. Teaduskraadiga filoloogina ma kõne murdepärasuse põhjal inimesi positiivselt/negatiivselt ei lahterda, küll on murdejooni märgates huvitav teha järeldusi inimeste päritolu kohta. Kultuursusest või matsikkusest annab aimu pigem see, millest inimesed räägivad."

Ega ma ennast ka kuigi targaks pea, aga häirib, kuidas lahtise suuga matsutavad sugulased muudkui nõuavad valjuhäälselt apukoort. Selline maalähedane argipäevane olek, mitte pilveded hõljuv või fantaasiarikas.
"Obene" sõna oli pidevalt matse kirjeldades Miki Hiires, sealt ka selline järeldus. Päris murre on midagi muud.

Lahtise suuga matsutamine ei ole muidugi teiste nähes viisakas :) Aga mida sa mõtled õieti sellega, et "Päris murre on midagi muud"?
Kui viitsid, siis seleta, mis on päris murre sinu meelest?
Näiteks kas see tekst on sinu meelest murre: "Isa ja vanataat on pand uue redeli ahju ääre seina najale, nüid nad parandavad kerveid ja rihasi. Onu läind omiku metsa taha teise peresse saunamihe juurde."