2-3 viimati loetud raamatus märkasin sõna "hägune" teistsugust käänamist, kui mina oleks arvanud, et peaks olema. Kontrollisin ka ÕSi, mis nagu toetaks minu arvamust. Aga raamatuid on toimetanud keeletoimetajad (eri raamatutes erinevad), seega hakkan kahtlema enda sõnavariandis. Esimene raamat, kus sõna silma jäi mitmes kohas - "Õhtuste udude aed", Varrak, teine - "Ei iial enam", Pegasus. Ning enne neid vist oli veel üks raamat. Sõna "hägune" oli siis käänatud "häguseid, hägused" jne. Ise käänaks "hägusad, hägusaid" jne.
ÕS ütleb otse välja, et on "hägusad silmad". Kuidas siis on? Mu arvuti õigekiri joonib alla "valeks sõnaks" vormi "hägusad", mis ÕSi järgi on ju õige. No ma lihtsalt ei saa aru.
Maailm ei muutu arvatavasti sellest, kas õige on üks või teine vorm, aga inimesena, kes enda arvates "tajub" keelt vähemalt hindele "hea", jään alati häiritult sõnu põrnitsema, kui need mu arvates valesti kirjutatult ette tulevad. Vajan kinnitust, et minu vorm on õige! :)

Ma arvan, et erinevus tuleb nimetava vormist: hägus : hägusa : hägusat ja hägusaid.
Ja: hägune : häguse : hägust ja häguseid.
Ne-lõpulised sõnad muutuvad omastavas alati se-lõpulisteks.

Käänaja pää käänatakse sinna kus pelše ja ongi hägune. Eesti keelest olevat mõned käänded ära kaotatud kooliõpikutes, toimub globaliseerimine. Kogu keeleteadus.

Aga kuidas on seda sõna õigem pöördes käänata tunnelitega või siis käändes väänata tunnelitittedega

Aga kuidas on seda sõna õigem pöördes käänata tunnelitega või siis käändes väänata tunnelitittedega

No Tunnel peaks ikka olema võimalikult sirge ilma pööraste kääneteta. Olgu ta nii lühike jupats kui tahes ikka on parem kui ta on otse ja omadega.

Küsija mõistus on vist mõnuainete toimel pisut hägustunud :D