Kohutavalt häirivad raadios ja televisioonis esinejate (mitte suvaliste inimeste), vaid diktorite, kommentaatorite poolt tehtavad hääldusvead välismaalaste, eelkõige mitteinglaste nimedes. Nii sakslaste kui prantslaste, rääkimata teistest rahvustest, inimeste nimesid väänatakse inglise keele hääldusreeglite järgi. Ei pääse ei kroonitud pead, poliitikud, sportlased ega, kirjanikud-kunstnikud, rääkimata vähem tuntud välismaalased.
Näiteid: Prantsuse kuningad "Tšaals", "Džoods" ja "Ljuuis", Saksa keiser "Uiljam", Vene keisrinna "Käfrin". Kirjanikud "Viktör Hjuudž", "Džuuls Veenjö", "Stiiven Tsviig". Poliitikud "Ändžela" Merkel ja tänane pärl Jean-Claude "Janker", mis värske uudisena mulle jälle seda harimatust meelde tuletas.
Kui inglased niimoodi hääldavad (valitsejanimesid ka kirjutavad Peter I ja Catherine I), saan sellest aru, isegi sellest et venelased kirjutavad ingliskeelseid nimesid häälduse järgi kirillitsas.
Minu eakas, algharidusega, tänaseks kadunud ema luges kunagi tõlkeraamatuid ja vaatas nende lõpust ka nimede ligikaudset hääldamist. Ei mäleta, et ta oleks rääkinud kirjanikest eestikeele kirjapildi järgi nimedega "Tibaud ja Kalsvorti", vaid ikka nii, nagu see 1950. aastatel umbes-täpselt oli rõhumärkide ja eestikeelsete tähtedega kirja pandud. Tema oskas veidi saksa keelt, aga inglasi ja prantslasi saksa hääldusreeglite järgi ei väänanud. William ja Wilhelm tal mingil juhul segi ei läinud.
Kas tõesti keegi ei õpeta eetrisolijatele, kuidas neid nimesid loetakse? Kas nad on kurdid, pururumalad või mälutud, et isegi praeguste populaarsete tegevpoliitikute nimesid ei suuda meeles pidada ja õigesti välja öelda?