mina olin üksikema 25-30 aastani, aga ma kuidagi ei mõelnud igapäevaselt meestele jne. Vanust ei hakka sulle veel peale tulema midagi... sa oled alles väga noor. Peaasi on see, et sa usuksid, et sa ei jää elu lõpuni üksi. Ma pole selles kunagi kahelnud...:)
Kusjuures üksikema olen ma praegugi, mis siis, et peigmees olemas on. Võib olla on sul raskem sellepärast, et sul oli mees, mul polnud, olen algusest peale lapsega üksi olnud. Aga usu, sa oled praegugi palju paremas seisus kui paljud kooselavad pered, kus mehed on jobud ja naised neid taluvad.
Ja veel, kui sa tunned et oled äkki muutunud oma lapsele pahaks emaks a`la käratad, siis tuleb see sellest, et sul võib olla depressioon. Kevad ongi selline aeg, kus see asi kallale hakkab tulema ja väike vestlus psühholoogiga on ka heaks abiks. Mõtle, kui õnnelik sa oled, et sul pole tülikat meest. Küll see hea mees ka välja ilmub. Äkki siis kui oled 35?