Tõenäoliselt ongi sellel lool kolm tõde: minu oma, minu eksmehe ja tema uue naise tõde. Meie lahkuminek oli natuke selle nalja moodi, et mees läheb prügiämbrit välja viima ja ei naase. Mind häirib ja hämmastab selle naise julmus, ta ju teadis mida ta teeb. Ta on ise tunnistanud, et nad suhtlesid juba siis kui mees veel kodus elas. Tal endal oli halb suhe, kus kallim teda pettis, võib-olla oli tal tarvis kiiret enesetõestust? Mul on väga kurb, et ta selleks minu perekonna valis. Väide sellest, kuidas lapsed suhtlevad vanematega edasi ja nende jaoks mitte midagi ei muutu on absurd. Nad said väga hullult haiget, väiksem laps ei suutnud kuid korralikult magada. Ma ei julge väga mõelda, mida see tegi tütrega. Segage kokku eelpuberteet, issile tekkinud uus naine, kurb emme ja majanduslikud raskused. Ma ei rääkinud kunagi enda laste ees, et issi on paha või mis täpselt juhtus, kuid nad said ju aru, et ma olen sügavalt kurb. Ma proovisin isa ja tütart korduvalt lepitada, kuid kui issi käitumine andis tunnistust, et uus naine ja sellega seonduvad kulud on tähtsamad kui tütar, siis vajus kaardimajake kokku. Ma ei taha, et tütar hakkaks täiskasvanuna mehi vihkama või püüdma meeleheitlikult nende tähelepanu, ma tahan, et ta maailmapilt oleks terve, et temast kasvaks terve noor naine. Ta tegelikult ju tahab isaga suhelda, kuid valu ja hirm on ta lukku keeranud. Ta ei taha mingil tingimusel minna majja, kus emme asemel toimetab uus tädi ja pakub talle maasikaid, mille meie koos tütrega istutasime. Minu eksabikaasa on enda otsuse teinud ja kuigi sellel on vererada järgi, ei ole kellegi teise võimuses seda muuta.
Üks minu naissoost sugulane võttis kaugel veneajal ette mehele minna ja valis selleks kahe lapsega pere isa. Veel aastaid hiljem rääkisid tema lähedased, et see mees oli tarvis ära päästa, kuna tema naine kandis siidist kleiti. Naine, kes kannab siidist kleiti on ju ometi kohutav.