Sünnitasin 23 a armsa tüdruku. Enne seda oli mul erinevaid suhteid, mis kudagi püsima ei jäänud. Kord oli tüübil naine, kord vahetati mind veel parema vastu jne. Ju oli oma osa selles isaarmastuse puudumisel. Vanemad lahutasid kui olin 13 ja keegi ei seletanud mulle miks. Armastasin oma isa väga ja meie suhtlemine katkes (isa leidis teise naise ja neil sündis poeg, teine naine oli suhtlemise vastu).
Keskkoolis olin pigem selline halli hiireke, kes kuidagi silma ei paistnud. Ja kui keskkool läbi oli siis oli meri põlvini.
Aga peale tütre sündi leidsin tee, mida edasi teha. Läksin ülikooli kui piiga oli 6kuune. Aasta hiljem tööle. Kolisin oma ema juurest 120km kaugemale. Leidsin endale sobiva töö. Algul oli raske, kuid hakkama püüdsin ise saada. Oli magamata öid ja närvilisi hetki. Ülikooli viimasel aastal mõtlesin veel Tartu õppima minna, nii lõpetasin kaks kooli ühe aastaga.
Ülikooli viimasel aastal sain tuttavaks noormehega. Lõpuks usaldasin kedagi enda ligi. Noormees hoidis mind ja mu last väga. Käis meil külas, aitas mind majanduslikult kuigi olin selle vastu. Tundsin ennast kohati printsessina. Mul ja lapsel oli kõik olemas. Käisime koos reisimas. Aga siis aasta kestnud suhtest, tuli välja et noormees oli pettis. Ta oli raha varastanud firmas, kus tööl oli ja kõik tema jutt oma perest oli vale. Sain teada seda täpselt enne jõule, kui tema õde leidis mu üles ning rääkis mulle kõik temast.
Püütsin edasi elada ja nagu ime, tuli kohe minu ellu teine noormees. Südamlik, lahke kuigi ka karmist perest pärit. Algus oli raske, sest tema oli väga minust huvitatud kuid mina kartsin taas haiget saada. Käis meil külas, hoidis ka minu last. Lasi mul puhata ja tegeles mul lapsega. Vahepeal aga tegin suhtlusele pausi sest olin endaga ikka nii pahuksis. Ei saanud aru, mida ma ise elult tahan. Paus kestis paar kuud kui ta tuli taas meie juurde. Ja siis nagu ootamatult sain aru enda jaoks et tema on see õige.
Asjad hakkasin suure kiirusega muutuma. Leidsin tema kodule lähemale tööd. Kolisin tema juurde ja hakkasin autoga tööl käima. Olime väga õnnelikud. Suuremaid probleeme ei olnud.
Kuid siin oli üks aga. Elasime tema vanemate korteris ja soovisime seda ära osta kuid vanemate hind oli liiga kõrge. Kusjuures algul ma vanematele meeldisin kuid pool aastat korteris elamist muutus järsku kõik. Korterit me ei jaksanud ära osta ning hakkasime raha korjama. Siis aga otsustasid vanemad et müüvad korteri võõrale inimesele maha. Mina leidsin et ok, kolin siis sinna linna kus tööl käisin. Nii oli mulle ja lapsele ka lihtsam, leidis ka mees. Terve see aeg oli mees mulle toeks ja sai aru kui raske mul oli. Meie pere lagunes koost. Vabad tööpäevad oli ta meie juures, ja tööpäevad oma kodus. Olime jõudnud samasse seisu nagu suhte alguses.
Siis aga otsustasime, et nii see jätkuda ei saa. Plaanisime, et ta kolib meie juurde, leiab endale lähemale töö, plaanisime peret. Tundsime ennast väga õnnelikuna.
Kuid siis juhtus traagiline õnnetus. Minu kallist meest ei ole enam minu kõrval. Ma olen vihane maailma peale, et just siis kui olime saanud õnnelikuks hävitati mu elu ühe hetkega.
Hetkel hoiab mind vee peal tütar. Püüan tema nimel pingutada. Päeval tegelen temaga, öösel nuttan ennast magama. Elan üks päev korraga. Iga asi meenutab teda, mida kodus teen. on hetki kus lihtsalt ei jaksa...
Selline siis minu pikk lugu.

Kuidas siis nii? Mis erialal õppisid ?

Tunnen kaasa kallima kaotuse pärast.