ma pole küll Anu, aga olen ka kogenud sellist suhtumist ex-i poolt nagu Anu siin kirjeldab.
Muiudhgi oleneb ka inimestest, naistest.
Minu mehe ex läks peale 4a kestnud abielu teise mehega minema, võttis kaasa 4a ja 1a lapse, andis elatise nõude ja lahutuse sisse, viis kaasa 3 toaliise korteri sisustuse, nõudis kohtu teel veel ka autot ja mehe pangakontol oelvat raha.
Alimendid sai, auto ostmiseks oli võetud laenu ja lisaks oli enamus ära viidud mööblist ämma ostetud. Seega vara jagamine jäi ära.
Lapsi mehele ei näidatud, kui mees sõitis teise eestimaa serva lapsi vaatama siis mindi kodust ära ja mitte keegi naise sugulastets kohe ei teadnud ega olnud ka kuulnud kuhu mindi.
3a hiljem kohtusin selle mehega. Abiellusime, meil sündis esimene laps.
Ja nüüd läks exnaine heldeks, saatis lapsed mehe juurde kohe terveks suveks. Lihtsalt ühel laupäevahommikul olime toas ja pidasime plaane kui oli uksekell ja lapsed marsssisisd uksest sisse.
Lapsed hakkasidki meil olema, igal nädalavahetusel käis mees neile 200 km kaugusele järel ja viis tagasi.
Ka hakkasid nüüd lapsed vajama igasuguseid asju: jalgrattaid, uiske, suuski, ekskursioonirahasid, uusi voodeid, kirjutuslaudu, riideid, jalanõusid jne. Seda kõike lisaks elatisele, mid atola ajal nimetati alimentideks ja mis kahele lapsele kokku oli 1/3 sissetulekust, ehk siis antud juhul mehe palgast ja see oli 1985 aastal siis 240 rubla. (miinimumpalk tol ajal oli 50 rubla ja ülikooli lõpetanud arst sai palka 100 rubla, lasteaiakasvataja 90 rubla.
Ka tuli mehe ex sooviga, et mees võiks toetada teda auto ostmisel, kuna lapsi vaja sõidutada jne.
Kuna tahtsime ka endale midagi rohkemat lubada siis olime just asunud elama talumajja ja tegelesime koduse talumajapidamise ja loomapidamisega.
Ni saigi esimese 5 suur epulli raha mehe ex-ile auto ostmiseks
Oli mees ja olin ka mina seda meelt, et suuremad lapsed vajavad enam ja enne tuleb need ellu aidata siis jätkub ka noorematle.