Lapsi liisingusse võtta ei saa!
Reede, veebruar 8th, 2013 // Blogi, // Heringson Bookmark and Share
„Lapsed on elu õied,“ täheldasin ühele sõbrale, kes oli mattunud oma kolme pärija alla ja neid nüüd torisedes manitses omaette mängima minema. „Sul on jah üks õis, aga mul on neid terve kimp!“ Tänaseks on minulgi „kimp“ ja tema oma on veelgi täienenud. Mis pole aga muutunud on teadmine, et torisegu see paljulapseline perepea palju tahes, hätta ta oma lapsi eal ei jäta. Pigem laseb ennast tuimestuseta kastreerida.
Samas üha rohkem vaatan enda ümber ja näen, et paljude, sünnipoolest meeste jaoks, on suhtumine oma lapsesse kui kunagine Armeenia Raadio küsimus: „Mis on alimendid – lapsed järelmaksuga“. Lapse jaoks elatise maksmine tundub olevat kui tüütu kohustus, millest soovitakse iga hinna eest vabaneda. Umbes nii, nagu oleks meeltesegaduse hoos mindud autopoodi ja võetud sealt kalli raha eest uus mudel, kuid mille väärtus – üllatus-üllatus- on aastatega kukkunud nii, et liisingu jääkväärtus ületab turuhinda. Kohustused seega jäid, aga emotsioon läks mööda. Ja siis on süüdi liising, auto müüja, valitsus ja kindlasti veel keegi. Ja täpselt sama moodi on läinud ka eks-naisega: emotsioon on möödas, aga liisingut so elatist tuleb ikka maksta. Kuigi jääb arusaamatuks, kuidas saab emotsioon oma laste osas mööda minna…
Samas põhjenduste leidmisel, miks lapsele elatist mitte maksta, on „isad“ oluliselt leidlikumad, kui liisinguga vaidlejad. Peamine põhjus on muidugi see, et nagunii kulutab ema osa rahast endale. Raudselt. Ja seda väidavad isegi meesolevused, kes on ka reaalselt lapsega kunagi koos elanud ja peaks ometi olema kursis kuludega, mida lapse heaks vaja on teha. Aga see kipub kiiresti ununema ja siis öeldakse emale, et tõenda, mis lapse trussikud ja põlvikud maksavad. Kui siis ema selgitab, et näete, nii ja nii palju maksab ja nii mitu paari kulub, siis on järgmine vastuväide – liiga palju ja liiga kallis. Üks „isa“ väitis kohtus, et isegi temal pole kahe euroseid trussikuid ja küllap saab lapselegi odavamalt. Ja vaidle siis sellisega ja selgita, et kõigil ei ole trussikuid rubla ajast enam järgi ja peab tahes tahtmata kallite eurode eest ostma. Ja et mähet ei anta päriselt edasi vanaisalt lapselapsele, vaid see on ainult reklaamis nii.
Täiesti uskumatu tüübiga puutusin kokku aga järgmises loos: isa andis ema kohtusse nõudes elatise vähenemist seetõttu, et tema sissetulek oli võrreldes eelmise kohtukäiguga võrreldes vähenenud – siis oli ta kõrgepalgaline tippjuht, nüüd saab ainult miinumumpalka. Hakkama saavat ainult tänu sellele, et üürib magamistuba ühes majas ja saab kasutada firma autot. Mainimata jättis kodanik aga selle, et maja kuulub tema enda äriühingule, nagu ka auto, jaht ja muu vara. Lisaks oli tema äriühingutes jaotamata kasumit vanas rahas üle kahekümne miljoni krooni. Ehk siis tõepoolest – suhteliselt halvasti elus hakkama saav inimene. Kui kohus küsis, et miks ta siis endale dividende ei või natuke lubada, kasvõi niipalju, et saaks poja eest hoolt kanda, siis kodaniku advokaadi vastus oli see, et äriühingutel on ees üks suur kohtuvaidlus ja see summa (ehk siis ca 20 miljonit Eesti krooni) on ette nähtud kohukuludeks! Ja kui kodanik, kes ise seda kohtuvaidlust alustas, selle haleda laksuga pähe sai (esitasime vastuhagi ja nõudsime hoopis elatise suurendamist) ning pidi hakkama maksma veelgi rohkem, siis kas arvate, et sõda oli läbi? Ei – eraisku kontod olid tühjendatud ja sinna ei laekugi enam midagi, ka mitte seda miinimumpalka. Välisreisid ja suurepärane elustiil aga jätkub. Samas on politsei alustanud kriminaalmenetlust lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise paragrahvi alusel (KarS § 169). Ehk siis inimene saab kaela pigem kriminaalkaristuse, kui OMA lapse jaoks elatist tasub.
Ja sellistega peavad siis emad võitlema… Siiralt – mehe ja isana on mul selliste sookaaslaste pärast piinlik. Jah, ma ei varja seda, et ka ema on ise süüdi – valis kehva isa kandidaadi ja selles pole tõesti kedagi teist süüdistada. Kaklemiseks on vaja vähemalt kahte poolt. Aga LAPS ei ole selles süüdi. Laps ei ole oma vanemaid valinud ja temal on õigus õnnelikule lapsepõlvele. Ja kui „isa“ ei maksa elatist vabatahtlikult, siis tuleb teda kohtu kaudu sundida. Jah, see on raske, närvesoov ja esialgu ka kallis, aga mida paljud ei tea, on see, et pool kehtivast miinimumpalgast mõistab kohus igal juhul välja. 2013. a algusest on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Pool sellest on 160 € ehk siis see summa on igal juhul juba kindel (on teatavad erandid, aga need on minu praktikas harva esinenud, mistõttu ei asu neid lahkma). Samas on iga lapse vajadused ja elustiil erinevad - nendest lähtuvalt ei pea sugugi kohtusse miinimumi minema nõudma, vaid ikka mõistlikku ja asjakohast summat. Ja las isa räägib, et tal praegu pole tööd ja ta sai kinnivarabuumi ajal jubeda kahjumi – kui praegu raha pole, siis jääb võlg, mis tuleb koos viivistega kunagi ikka ära maksata.
Ehk siis lõpetuseks: emad, võidelge oma laste õiguste ja hea elu eest. Isad saagu aru, et ette nähtud. Just nimelt õnnetutele, sest kui ühe isa mõtlemine on nii väärastunud, et temalt tuleb lapse jaoks elatist küsida kohtu kaudu, siis on tegemist mingi vaimupuudega. Tahtmata olla ülekohtune kõigi isade vastu, keda kohtusse on antud, tuleb rõhutada, et alati on erandeid ja iga situatsioon on mõnes mõttes unikaalne – näiteks olen ma esindanud isa, kellele ema viskas paarikuise lapse käte vahele ja läks discole („Ise tahtsid last, hoia siis!“); samuti on olnud juhuseid, kus isaseisus on pettusega välja meelitatud (rohkem ei kommenteeriks). Samas üldine pilt on siiski masendav. Lugupeetavad, hoiaks äkki püksiluku kinni, kui last liisingusse ei taha…