Tere. Olen viimasel ajal natukene jälginud seda foorumit siin ja mind paneb imestama kust vötta selline aeg ,et laste körvalt alustada uut suhet. Mina jäin lastega üksinda kui olin ise 27 ja suurem tüdruk oli siis 5 aastane ja väiksem oli 7 kuune. Nüüd kui sellest on möödas juba 11 aastat ,olen leidnud ennast möttelt ,et ikkagi vöiks perekond olla. Kuid üks asi on selge ,et täna ma enam sellel turul kus jagatakse kaaslaseid kogu eluks ei ole enam konkurentsis ,sest ma ei usu ,et keegi tahaks meest kes ise 38 ja kaasavaraks 16 ja 6 aastane tütar. Kui isegi kedagi leida on paratamatus minu ja sinu lapsed ja on ka alati vöimalus meie lasteks. See köik on liiga keeruline ,et vötta ette. Kuid jah ikka ja jälle leian end möttelt et keegi vöiks ju körval olla. Ma lihtsalt avaldasin oma mötte.

Vabandan et ma nüüd siin tähte närin, kuid kui 11 aastat tagasi oli väiksem tütar 7 kuune, siis peaks ta nüüd olema ju 11,7 aastat vana või jäi mul midagi kahe silma vahele?

Kuid nüüd siis teema juurde. Kindlasti sa leiaks kellegi, kuid kui hästi suhtuksid sinu lapsed sinu mõttesse, et sa tood võõra naise enda kui ka enda laste ellu?

Oi vabandust näpukas oli lapsed vastavalt 11 ja 16. Vabandust.

no mis hala. ja see on päris lõbus, et ise ei tea oma laste vanust :))
aga mitte ei saa aru, mis mure sel mehel on. 38 on noor täisjõus mees. arusaamatu värk, miks peab niimoodi virisema. kaks last, mis imet seal nii väga on, massidena on naisi, kes lapsi üksi kasvatavad, leiavad endale uue armastuse ja ei vingu selle üle ega mänig kangelast.

Tegelikult ei saagi sa väga lastekõrvalt suhet alustada.
Vähe on neid naisi, kes su lapsi tõrjuma ei hakka. Algul tehakse hea nägu, kuid vähehaaval tahetakse neid ikka sinusilmis maha teha ja teie suhteid rikkuda.
Seda riski pole vaja, saab ka ilma suhteta. Kui lapsed juba suured, siis ehk ju jälle võib.

H Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vabandan et ma nüüd siin tähte närin, kuid kui 11
> aastat tagasi oli väiksem tütar 7 kuune, siis peak
> s ta nüüd olema ju 11,7 aastat vana või jäi mul mi
> dagi kahe silma vahele?

Jah, ega tähti pole mõtet närida, kui ei tea, et aastas on 12 kuud mitte 10 kuud.

Tere kahe lapsega isa!

Saan Sinust täiesti aru - olen ise kahe lapsega samas seisus.

Arvan, et peaksid loobuma enesehaletsusest ning olema järjekindel. Ning muidugi lootma! Lapsed on juba päris suured ning varsti lahkuvad nad kodust - siis on oht hingetühjuseks ning teadmatuseks, mis üldse on elu mõte.

Soovitan Sul kasvõi siinses keskkonnas õnne proovida. Kui on lapsed, siis on ka vastutus terveks eluks. Kindlasti on lastega inimesed vähem riskialtimad (mis on ju ka igati normaalne), ent kui võetakse aega teist poolt lähemalt tundma õppida (kasvõi kirja teel), siis on ju kõik võimalik - kaob kabuhirm ja hinge saabub ootus ja lootus.

Kus kandis Sa elad? Kui on soovi, siis võime (Tallinnas) kohtuda, kohvikusse minna ja maailmaasjadest lobiseda:-) Kurvalt nelja seina vahel istudes kahjuks kedagi ei leia!

Kui huvi, siis kirjuta mulle!

rahune maha, oled õnnelikumas seisus kui need, kes siin kolmekümnestena meeleheitlikult kaaslast ja emmesid otsivad. Kelle pärast me siin maailmas ikka tõmbleme ja tõõl teeme kui mitte laste, aga kui on suur soov keppi saada siis otsi mingi linnuke keda paar korda nädalas täitmas käia. Niiet edu ja hoia lipp püsti!!

Saan teemaalgatajast aru. Ta ju ei haletsenud ennast, ega virisenud, lihtsalt avaldas oma mõtteid :). Ise tunnen sama - kui tegeled kodu ja lastega, siis igal juhul on ajal kulla hind, sest 2 inimese ülesanded lasuvad ühe õlul. Ka uus suhe on kohustus kellegi ees ja võib päris hirmutav tunduda.
Jah, võiks küll keegi kõrval olla. Saaks täiskasvanuga maailma asju arutada.
Suhelda võiks ja jõuab ka kui väga tahta. Peab mõni hea haldjas olema, kes sel ajal lastega tegeleb. Ka niisama kirjutamine-rääkimine annab tuge. Peab silmad ja südame lahti hoidma. Laste pärast peab südamega otsima.

Mina olen aga just unistanud tutvumisest ägeda üksikisaga, kellel oleks lapsed:)

Naine, kolmekümnendates, lasteta

Tegelikult on neid üksikisasid, või ütleme, üksi lapsi kasvatavaid isasid küll ja küll. Juba teab mitmes on ka delfi naistekasse jõudnud. Mina muide ka isa 2 lapsega.

Teema algataja - sulle teadmiseks. Laste reaktsiooni sinu uuele naistuttava osas ei tasu karta. Kui targalt toimetad ja selgitad, siis võtavad omaks. Suur laps saab aru, et issi tahab ka kedagi kaissu. Ära teda ainult emmena neile tutvusta, emme on neil enda oma.

Kust te siin halisemist välja lugesite?
Inimene lihtsalt avaldab oma mõtteid. Ei loe ma kusagilt meeleheitlikku naisesoovi. Vastupidiselt üksikemade halinale ja kaaslaseotsingutele.

Müts maha sellise üksikvanema ees, kes eelkõige tegeleb oma laste kasvatamisega ja alles teisejärguliselt hakkab mõtlema uuele kaaslasele. Täiesti õigustatud küsimus: kust laste kõrvalt aega leida uue kaaslasega jahtimiseks. Ja vastus oleks siis: loomulikult laste arvelt! Aga teemaalgataja ei tahtnud seda teha laste arvelt.
Imetlusväärne ja ka austusväärne on mehe kartus, et lastele äkki tema uus kaaslane ei meeldiks. No enamus üksikemasid ei vaevu sellise asja peale mõtlemagi - tema tahab meest ja jutul lõpp. Laps peab lihtsalt leppima.

minul pani laste ema plehku kui tütred olid 11 ja 9, ise olin siis 40
uue kaaslase leidmine pole selles vanuses meestele suureks probleemiks, kuna keskeas naisi on tunduvalt rohkem, kui samas vanuseskaalas mehi, ise tuleb aktiivne ja hoolas olla
mina leidsin omale uue elukaaslase portaalist suhted24
arvutit sa ju kasutad, tee omale sinna portaali konto, lae ka paar-kolm pilti ning anna minna
valik on seal suur, püüa leida ainult see õige
seniks aga edu tütarde kasvatamisel

Tere kahe lapsega isa...

Olukord on üsna sarnane ning taban end tihti samuti mõttelt leida kedagi enda kõrvale... Aga kuidas seda teha laste kõrvalt ja mitte nende arvelt? Olen lootnud tutvuda just mõne sellise isaga, kes saab aru asja tegelikult olemusest, mitte ei oota ja eelda alati pidu ja prallet.

tore oli lugeda teemat ja leida, et ma polegi ainuke sarnaste mõtetega. tulin unetusest ja suuremate ideedeta ometi korraks kiikama siia tutvumisportaali. vast minuti jooksul sai selgeks, et sinna mul suuremat asja ei ole ja siis vaatasin, millest räägivad üksikvanemad. teemaalgataja pole siia rohkem endast märku andnud, loodetavasti siis on leidnud sõbra:) aga jätan ka enda kontakti, ehk leidub veel mõttekaaslasi. ise olen 43 ja pisem laps algkoolis, suurem võiks juba iseseisvuda, niisiis tunnen, et ehk leiaksin nüüd pisut aega ka endale ja tooksin oma ellu ka mõne hea muutuse. jõudu üksikvanematele ja rõõmsat meelt oma tibudega toimetamistes, see näikse neile olevat üks tähtsamaid kvaliteete;)

Kui teemaalgataja siia meiliaadressi jätaks ja piirkonna, kus ise elab, oleks vast lihtsam arvata sobilikkust.Esmalt pakuksin iseennast.

Ma ei pannud seda teemat siia eesmärgiga kedagi enda körvale leida. Panin lihtsalt kirjad möned mötted miks üksikvanematel on raskem leida kaaslast. Aga tegelikult juba söna üksikvanem ei ole just köige parema kölaga ,sest ega me ju tegelikult ei ole üksinda. Mul on vedanud juba algusest saadik on suurem tüdruk olnud väiksema hoidmisel abiks ja eks nad mölemad on mind hoidnud palju palju rohkem kui seda ära teeninud.
Kuid nüüd kui 40 aastaseks saamiseni jäänud vaid poolteist aastat ja tüdrukud juba suured vöiks ju keegi olla ,kellega vahel kasvöi köige lihtsamaid asju arutada. Teiseltpoolt ega teagi kas oskan vöin tahangi kunagi kellegagi lähedaseks saada. Vöib-olla tuleb leppida ja tegelikult polegi midagi halvasti, minu töö ja eesmärk saavad varsti tehtud.
Ma ei tea kas olen valmis suhteks, ma isegi ei tea kas ma tahaksin proovida. Eks tuleb loota ja vaadata mis edasi saamas.

Nii hea on lugeda, et kellelgi liiguvad peas sarnased mõtted. Ka mulle ei meeldi see sõna - üksikvanem :). Seepärast satungi siia rubriiki üliharva. Ei julgenud sisse astuda kartuses, et äkki ongi ainult murelikud teemad. Sinu mõtetes oli midagi väga tuttavlikku. Huvitas, kuhu see teema välja jõuab.
Ei tunne end eriti üksi igapäevase sagimise keskel. Lihtsalt oleme omamoodi pere lastega. Olen ka kõhklev - ei tea päris kindlalt, kas tahaksin uuesti alustada. Ootel seega. Riskida ei taha, laste kodurahu on ikka kõige olulisem.

Ilus on lugeda tugevate inimeste jutte, kuidas nad siiski pole elule alla vandunud ja tahavad kedagi ääriveeri leida, kellega asju arutada ja seltsida. Väga tubli ettevõtmine. Laste üles kasvatamine on suur ja sügavalt tõsine elutöö.

Tegelikult on jah üsna raske leida meest/naist, kes võtaks Su lapsed omaks ja peaks neid kasvõi poolenisti enda omaks.
Ise leidsin ka kunagi endale kaaslase, kuid üsna pea selgus, et ta ärritus aina enam ja enam minu laste peale. Paljude arvates head lapsed ei nuta ega jonni! Kuid reaalne elu on hoopiski teistsugune.
Üksinda last kasvataval vanemal ongi raske kaaslast leida. Eriti neil, kes enam lapsi juurde ei soovi, kuna enamasti see nn. uus kaaslane võib-olla tahab ka järeltulevat põlve.
Ja olen Mariga nõus, et laste kodurahu on kõige tähtsam.

Ma ei oska vist suurt kaasa rääkida üksikvanema staatusest, sest olen alles 4jandat kuud oma kõhubeebiga üksi ja mul on see kõik alles ees. Aga ütlen, et olen alati vaadanud imetlusega üksikisasid, kes oma lastest hoolivad ja nad üksinda üles kasvatavad. Olen vist liiga palju näinud neid, kellel on täitsa ükskõik. Ju sellepärast tunduvad mulle üksikisad väga toredad, hoolivad ja armastavad mehed, mis võiks ju iga naise unistus olla :) Usun, et paljud naised arvavad nii.

Vot ongi koige raskem uue kaaslase otsimisel- leidmisel, et suhtud ettevaatlikkusega oma senise lastega elu segipaiskamise voimalusse. Tahaksin kull,et oleks mees, kellega ilmaasju arutada voi ka lihtsalt vaikida-korvuti.Turvatunnet tahaks- et kusagil on olemas keegi, kellele void igal ajal helistada ja kellele loota moneski pisemas segases olukorras. Sinu kirjast loen valja, et sa tahaksid ka naist, kellega olla, samas tahad olla oma lastega. Nii minagi. Lapsed saavad siiski suureks ja siis jaab nende koha peale tuhjus- nad hakkavad rohkem oma elu elama , iseseisvalt. Kas selleks ajaks on veel mingit valikuvoimalust...ma ei tea. Nukker moelda,et ca 5 aasta parast kodu tuhjeneb. Mis ma siin siis uksi peale hakkan, konnin toast tuppa... Sa oled samas vanuses kui minagi, aga tundub, et meestel siiski on rohkem valikut kui mul naisena-mees otsib ikka nooremat, vabamat jne. Seega jaavad mulle vanemad mehed juhul,kui keegi neist mind markab.No mina ei taha endast 15 aastat vanemat meest, tahan ikka omavanust.
Teismeliste elu on lapsevanemale usna keeruline taluda, kui seejuures veel uksi oled nagu mina- ma tean, mida sa tunned...

Äkki mõni üksikisa on siin tutvuseotsingul?
Olen 35a. lasteta naine Pärnust ja sooviks leida kui mitte suhet,siis lihtsalt head sõpra.

Tubli, et oled võltsnaistest oma lapsed vabad hoidnud. Nüüd sobiks sulle lihtsalt üks kena ja väga ilus naine, kes suudaks armastada ühte meest ja kes ei taha enam sünnitada, sest tema lapsed on sinu lastest suuremad ja omavad oma elu. Nii saadki enda ellu toreda naise, kellega rääkida ja jalutada, toimetada ja kes ei trügi su lastele vägisi emaks.

Jah, selliseid üksikisadele ennast pähemäärivaid naisi on ikka ka ja neid polegi nii vähe.

Paluks Sinu e-posti aadressi postkasti.
Tänan.

Aga mina ei saa aru, kuidas nii suured lapsed takistavad tutvumist? Mul endal 12 aastane poeg. Tegemist juba sedavõrd suure lapsega, et kui tekib mõnel õhtul soov välja minna, ei ole isegi lapsehoidjat ju enam vaja! Ja kui ma mõnikord olen hommikul väsinud, toob ta pannkoogid mulle voodisse! :) Ja kui ma olen kurb, ütleb, et "emme, tead, mis selle vastu aitab? Kutsu mõni sõber külla, see teeb kindlasti tuju heaks!" Ja nii, nagu käivad sõbrad külas mu lapsel, võivad ju minulgi käia! Ainuke, mille kord selgeks tegime, oli, et kui ma peaksin kellegiga "sebima" hakkama, siis ütlen seda ka oma lapsele - siis ta ei pea igat meestuttavat kahtlustama! :D Kahe üksioldud aasta jooksul ei ole ma siiski kohanud kedagi, kellega "sebida"..
Tegelikult, mu 12 aastane mõistab ülihästi, et inimesed ei ole loodud üksi olema ning üks väga hea sõber kuluks mullegi ära! Liiatigi, nii vanal on juba endal väikestviisi "suhteprobleemid", mida koos arutame - seda enam mõistab ja julgustab ta mind suhtlema teistega!
Seega, tehke mulle palun selgeks, kuidas nii suured lapsed takistavad uute suhete loomist??!

Ega ei takista üheski vanuses lapsed. lapsed pole kunagi taksitus vaid ikka ja jälle ettekääne.

kas naine jättis lapsed ja sinu lihtsalt maha? Lihtsalt huvitab! lastega ei saa niisama elada ,siis suhtest rääkimata.Nad lihtsalt segavad elu.

Ma ütleks, et üksikisana ma pigem otsin naist, kellega voodirõõme nautida... "lihtsalt rääkida ja jalutada" saan ka lastega, aga sellest enda käe peal olemisest on villand