Ma sageli mõtlen,et üksikemana oleks mul ikka päris raske hetkel last kasvatada.olen vähenõudlik,aga eluase ju peab olema,süüa ju peab ostma,riided selga,haiguste ajal rohtusid.Sõbranna on üksikema 3 lapsega ja lausa marru ajab,kuidas tööandjad teda nöögivad,(ma mõtlen neid viiruste perioode,kui haigestusid kõik) ,k.a. tööle saamisel tööintervjuudel ikka norivad,et 3 last,kuhu panete jne..Hetkel ta on lootuse kaotanud endale normaalset meest leida,kuna mehed pelgavad 3 lapsega emasid tavaliselt. Ühe kannatavad veel välja ,kuid 3. Ja siis see rahaprobleem,mis on tekkinud sellest,et laste isa ei suvatse elatusraha maksta õigeaegselt,kuigi on kohtu korras välja nõutud. Oma lastele on kahju anda ,kuigi ise töötab välismaal,kuid mitteametlikult ja nii ei saagi ükski kohtutäitur taoliste vingerdiste käest raha kätte.Kurvaks teeb,et Eesti mehed on nii vastutustundetud,hoolimatud,ükskõiksed ka oma lihaste laste suhtes.Loomulikult on meeldivaid erandeid.Ma leian,et tuleks kiiremas korras elatisabi seadus üle vaadataja viimasele,kes siin räägib valedest valikutest,siis kes ütleb,mis homne päev talle endale võib tuua.Me elame nii ebakindlas riigis,et see mõjutab ka mingil moel meie kooselusid ja ..mehed peavad ükskord aru saama,et kui"JALAD HARKI AJATAKSE" SIIS VÕIB TULEMUSEX OLLA LAPS ja MÕLEMAPOOLNE ON VASTUTUS! LAPSEKESED EI OLE JU OMETI OMA VANEMATE PATTUDES SÜÜDI!"