kogenu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui mees ei taha eksnaist silmaotsaski näha, ei ta
> ha ta kohtuda lapsega ka. Nii et tehke omad järeld
> used.


aamen to that.Omal 7a poeg.naine putkas mu parima sõbraga minema.ok läks siis läks.Minu jaoks oli tähtis,et ta õnnelik oleks.Kui mujal ja ilma minuta siis ok.Hetkel on nii,et ei näe last ja ei taha näha ka seda kõbla.Ennem suhtles ainult minu panga arve nendega enam ei tee ka see nii.Kui öeldakse,et see raha mida ma kannan on sandi koppikad siis ok.ennem ei liigu üksi sent kui ei ole kukkunud haamer.Aastaid üritasin suhelda nüüd viimane aasta on vaikus. Lihtsalt mõistuse vastane kuidas üks naine saab mõelda nii,et ma teen mis tahan ja laps on minu isiklik.mees on ainult sisse tuleku allikas.

olen sinuga nõus,räägin oma kogemusest,milleks traumeerida last isaga,kes tema vastu huvi ei tunne.

Minu lapse isa ka lapsega ei kohtu üldse.
Laps 2a ja isaga pole päevagi koos elanud (läksime 2 kuud enne lapse sündi lahku). Eelmine aasta mõne korra käis meil külas aga nüüd pole last pool aastat näinud. Ja tõenäoliselt enam ei näegi....vbl siis kui poiss juba täiskasvanu on.

Seeli Kirjutas:

> Mu
> ide. Altpoolt lugedes selgus, et sina jätsid mehe
> maha. Miks arvad sa siis nüüd, et ta peaks tahtma
> sinuga mingit tegemist teha? Kuna ta ei taha sinug
> a tegemist teha, siis ei taha ta ka lapsega mingit
> tegemist teha. Otsus oli ju sinu! Ei ole lihtne k
> ohtuda inimesega, kes tegi sulle haiget ning lihts
> am on ju loobuda kõigest. Muidugi, see näitab liht
> salt seda, et su ex mees on argpüks! Julge mees ol
> eks sulle rihma andnud sellise sigaduse eest ning
> oma lapsega oleks ta endiselt edasi suhelnud.

Mina jätsin jah mehe maha, ei pea seda eriliseks sigaduseks, sest sellisega koos elada polnud võimalik. Aga see oli 6 aastat tagasi, tal on ammu uus naine ja lapski. Enne uue naise silmapiirile tulekut sai isegi 2 korda kuus mulle helistatud, et last võtta, aga nüüd ei saa. Minule ei pea üldse helistama ega minuga suhtlema, laps on nii suur, et saab ise hakkama kokku leppimisega. Aga enam ei leita aega. No muidugi see on alati olnud, et kui laps ise tahtis isa juurde või mul oli töö pärast vaja, siis ei võetud kunagi. Aga nüüd ei leia korra kuuski aega.

Selle vanemaga, kes lapsega koos ei ela võõrdub laps paratamatult. Pole midagi parata, kes läinud see läinud.
Vähe on nii tugevaid inimesi, et suudavad sellest üle olla.
Minul oli nii, et üks laps jäi isaga, teine minuga, nüüd on nii, et kes on isaga, see on mulle nagu võõraks jäänud ja kes on minuga, see ei soovigi eriti isaga suhelda. Kahjuks on ka vennad omavahel kuidagi kaugeks jäänud.
Loomulikult on siin taga ka meie omaaegsed suhtlemisraskused, aga mis läinud see läinud.

Minu läksin oma mehega lahku juba ammu aegu tagasi ja isa, kes nad eostas, just vaid eostajaks jäigi. Polnud mingit keeldu ega käske laste nägemise ja nedega tegelemie suhtes, lihtsalt ta ei soovinud nendega lävida.

Laps kohtub isaga u 2 korda kuus, omal soovil, v lapse soovil. Mitte rohkem, tal pole aega nagu ta ütleb.Laps tahaks rohkem. Isal pole aega. Niiet enamasti ikka minu õlul, ja ei kurda. Kui ei taha siis ei taha. Milleks sundida, ise teab mis teeb.

Koos olime kokku ca 10 aastat, laiali läksime, kui laps oli viie aastane, hetkel sõbralikud suhted ja saame hästi läbi.
Laps on ülenädalavahetuseti isa juures. E-R elab laps minuga, kuid tihtipeale läheb lapsele ise lasteaeda järgi, et saaksin trennis käia või kui vahel tuleb üritus töönädala keskel, siis võtab lapse enda juurde ööseks. Selline korraldus on kestnud ca poolteist aastat. Ma muidugi ei kujuta ette, kui kumbki meist peaks kellegi leidma, kas muutuks midagi?

Tiia Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> normaalne naine Kirjutas:
> ---------------------
> ----------------------------------
> > iga päev l
> oomulikult. normaalne naine ei sigitagi
> > laps
> i suvalise jorsiga, kes jalga laseb ja kasvata
>
> > misel ei osale.
>
>
> Ja sa ju saad ikka ar
> u, et me oleme üksikvanema alafoorumis, seega ma e
> eldan, et kas on mees ära läinud (mees on jorss, e
> t jalga lasi), või on naine ära läinud koos lapseg
> a (ilmselt ikka on mees jorss, et naist kinni hoid
> a ei suutnud). Olgu siis naine ebanormaalne, et se
> llisega lapse tegi. Kuidas sina siia teemasse ära
> mahtusid, kui sul mees pole jalga lasknud ega sina
> mehe juurest jalga lasknud, ma ei tea...


Ega need inisevad ja vigisevad uue ajastu emmekesed pole ju siis ka vist sellised naised kellega vöiks pesa hakata ehitama. no wonder, et teid seal Eestis nii palju on tänapäeval... ja siis on *jorss* syydi! häbematud!

Mul on küll mitu last, aga kõigil on sama isa. Kas see on imelik? Kas ma peaksin häbenema?
Kahjuks me läksime tõesti lahku, aga ma pole lastel isa juures käimist keelanud ja nad on seal enamasti iga päev, vahel ööbivad ka seal.
Suurem laps tahtiski isa juurde kolida ja kohe kohe saab tal seal tuba valmis ja läheb sinna kooli.
Ma küll ei tahtnud seda eriti, aga ta juba 12 aastat vana ja tal ju endal nüüd otsustusõigus.

Sa ei suuda aru saada, et ei taheta. Kõigil on erinevad lood- sinu lugu on selline. Sotsiaaltöötaja võib öelda, et 2 korda kuus, kuid ülejäänu leppige kokku. Nii ütledki oma lapse isale, et laps soovib tihedamini jne. Kuidagi järjekindlalt nõuad- see ei vii kuhugi.

kui lapse isa ei soovi lapsega kohtuda, siis pole midagi parata. sunniga ei saavuta midagi. aga meil on nii, et isa kohtub lapsega, siis kui soovib. pole kunagi mõistnud neid naisi, kes keelavad isal ja lapsel kohtuda. kibestumusest, vihast või millest iganes tuleb üle olla. keelamine teeb ju rohkem kahju lapsele, kui isale.
mu sõbranna lapse isa näiteks ei huvitu üldse oma lapsest. sõbranna ei käi talle last pakkumas, on leppinud sellega, et nii on ja jääb. ja ma arvan, et ta teeb õigesti. initsiatiiv peab tulema mehe poolt. mina muide ei julgekski last jätta inimese kätte, kes temast ei hooli ja temaga koos ei taha olla.

sa oled saabas!

Laps 2,5 a. Igal nädalavahetusel isa juures.

Viimasele: kas sa siis oma lapsega ei veeda kunagi vaba aega koos? Enamik laste- ja pereüritusi ju just sel ajal toimubki. Minu meelest pole selline korraldus päris õige: laps peab vaba aega siiski saama mõlema vanemaga veeta, mitte ainult isaga.

Ma olen temaga kodune veel aga kui tööle tagasi siis ilmselt lähevad nv -d ikka pooleks.

Minu lapsed 12 ja 14 kohtuvad isaga 3 korda aastas... Nii 45 minutiks. Tore ja mugav on isal.

isa kohtus lastega viimati 1996a suvel, noorim tütar käis omal algatusel isal külas 2004a suvel pooleks päevaks..
nüüd see isa surnud, lapsed isegi ei tedanud et ta haige oli, ei teadnud ta surnas ja matusel ka ei käinud kuna ei teadnud..

ja võt nüüd on siis lapsed südametud ja pahad, et nad oma isast ei ole hoolöinud..

Peale nende lugude ja vihkamise lugemist..kas keegi veel kujutab ette armastust ja järeltulijaid? Kui jah, siis võiks temas otsida tunnuseid millegile, mis viitavad kerge- ja lihtsameelsusele.
Arvan muidu, et lapsel peaks olema käepärast koguaeg need 2, kes ta hakkama panid. Kui ühte neist pole või on sel lapse vastu igasugune huvi kadunud, võiks esmalt põhjust teisest otsima hakata. Mitte automaatselt eeldama, et nt naine kui nõrgem sugu või ikkagi ema vms stamparvamus, mis nagu vabandaks kõike, mis tehtud või öeldud. Ja alles seejärel siirduda põhjusi otsima kaugemale. Nt ämmade vöi äiade juurde. Vítuvihast ja verest, mis on paksem kui vesi, ei ole täiskasvanutele ilmselt lugusid vaja rääkima hakata.

eelmisele: vanem, vanuselt vanem, valib suhte ja suhtluse lapsega. sest laps on lihtsalt veel laps.

ses mõttes pole vahet, kas need lapse vanemad omavahel on abielus või mitte või lausa vihkavad teineteist.
see ei peaks ju olema sesoses suhtega isa ja lapse vahel, või ema ja lapse vahel.
miks te seda suhtekolmnurka teha tahate?: ema-isa-laps.
pole oluline ju.

Ei saa nõustuda eelmisega, lapse seisukohalt. Ega tea ka lapsi, kes siira lapsemeelsusega (ilma ajupestuna) väidaks, et üht või teist vanemat polegi tarvis. Ennasttäis ja liiga iseteadlike vanemate seisukoht pole aga adekvaatne lapsevanema omana. Laps pole vanema oma, vaid vanema oma on tagada talle vääriline lapsepõlv.

loomulikult olin mina süüdi, sest meil oli väga väike elamine ja mehel polnud piisavalt ruumi rahus puhata. Samuti pidi mees leidma koha kus puhata sest ka tema ema oli igapäevaselt meil. Ruumi siis 29 ruutmeetrit 7 inimesele kokku

miks nad siis kõik sinu juures olid?
Mees kirjutab:
Laps pole vanema oma, vaid vanema oma on tagada talle vääriline lapsepõlv.
--------
nii ongi, aga keegi ei väida, et need lapse vanemad ka omavahel koos peaks elama.

Tere!
Mul on kaks last. Esimese lapse isa juurest läksin ära, kuna ta on alkohoolik ning seadis meie elu korduvalt ohtu. Teise lapse isa juurest tulin ka ära, kuna ta osutus vaimselt ebastabiilseks (lukustas mind ja lapsi ööpäevaks tuppa, nii et meil polnud võimalik midagi süüa/juua, ega toalettigi kasutada. Kommunikatsioonivahenditest rääkimata. Ta tegi meile hirmuterrorit, mida siin pikemalt lahata ei soovi. Ja palju muid "põnevaid" asju). Esimese lapse isa elab meist 24 km kaugusel ning näeb last alati, kui tal selleks soov tekib. Enamasti tekib tal soov last näha kord kuus : siis on laps tema juures terve nädalavahetuse. Koolivaheajal on isegi nädala isaga veetnud. Isa elab koos oma vanematega, mistõttu kui ta ongi purupurjus, on vanaema lapsel siiski silma peal hoidnud.
Teise lapse isa elab meist 250 km kaugusel ning saab ka alati soovi korral last näha. Tema huvi lapse vastu tekib kord kahe kuu jooksul. Siis ta saadab sms-i ning teatab, et nt homme tuleb last vaatama. Lapse "vaatamine" piirdub 30 minutilise eemalt lapse vaatlemisega. Kallistusi, puudutusi pole absoluutselt. Omavahel ei räägi nad midagi. Laps kardab seda meest, nagu katku. Isa ei too iial lapsele kingitust. Ka sünnipäevaks mitte. Alimente ei maksa kumbki meestest.

ole kena ,kirjuta sellest hirmuterrorist veidi,no ,kui võimalik.

ja kus loos seda hirmuterrori kirjeldust vaja läheb? mis massimeedikangelane sellest siis kokku kirjutatakse?
ja palju tegelikule kirjutajale töötasuks makstakse?

miks nad siu juures olid? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> miks nad siis kõik sinu juures olid?
> Mees kirj
> utab:
> Laps pole vanema oma, vaid vanema oma on
> tagada talle vääriline lapsepõlv.
> --------
>
> nii ongi, aga keegi ei väida, et need lapse vanema
> d ka omavahel koos peaks elama.

Ja seda väidab keegi ema, kel läks armastus üle või sai otsa? Valisid lastele isa-andsid ka endale lubadusi ilmselt eksole. Nüüd kuskilt hirmsasti kiheleb muude meeste järele ja jälle leiad õigustusi. Kust tuul sealt meel, lapsevanem.
Ahjaa, lapsed, armastusega tehtud ja saadud lapsed kindlasti väidavad, et nende vanemad peaks koos olema. Mida naise litsakad sõbrannad väidavad, ei ole tõesti määrav.

valesti arvad
lihtsalt jah ei osanud näha ette sellist asja, et mees ei oska isa olla.
mees nägi ja võttis lapsi pigem võistlejatena.
nt oli mehele tähtsam saada kätte oma sex ka siis kui paarikuune tita nuttis sealsamas kõrval. Peale sexi võis siis lapsega naine tegeleda.
Lohutasin end sellega et mehel on vajadused ja no tema pingeline ja raske töö
Kui laps hakkas saama muid toite juurde, büreed jms siis tahtis mees ka sama toitu.
Võtsin seda algul naljana.
Kui ootasin teist last siis juba hakkasin mõtlema.
Aga kuna mees oli nö tol ajal sellisel ametikohal, et ma oleks pannud ta piinklikku olukorda ja teinud häbi siis jah ei julgenud kusagile minna ise
Kuigi jah kergem olnuks ühe, kahe, kolme, isegi nelja lapsega endal kui siis lõpuks neli last käekõrval ja viies veel oodatav..
Aga ei julenud kusagile minna ka siis

Aga nii see elu läks, olen südamest tänulik sellele teisele naisele, kes sis lõpuks mehe töökaaslasena temasse ära armus ja kui mees algul oli nö käima peal sis talve saabudes kolis uude perre elama.
Kuid seal peres olid ka lapsed, kes vanemad meie omadest ja seetõttu julgesid oma arvamust välja öelda nii tekkisid probleemid ja lõpuks mees taas leidis uue kodu, seekord endast 10a vanema leskproua elamises. Elasid kenasti pea 20 aastat kuni surm neid lahutas. Leskproual oli ka laps, kuid selle lapse lapsed olid samavanad kui minu lapsed
Lastega mees ei kohtunud
Ma ei tulnud selle pealegi aga nüüd küll oskan soovitada teistele, et ärge kunagi looge suhet/ peret mehega, kes on olnud oma peres ainus laps.
Selisele mehele sobib vaid temast vanem naine, kes oleks nii naise kui ka ema eest.

Jah, eks igasugu mehi on. Ja naisi, kes neisse ära armuvad ja oma laste isaks valivad. Pärast on kõiges muidugi mees süüdi, ei ole veel juhtunud sattuma kriitika peale, kus naised endal süüd näevad:-)

aga ma ju kirjutasingi, et mina ei osanud seda arvata ega ette näha...

ja ega ma laste isa ju ka ei süüdistanud.
tema missioon siin ilmas oli palju suurem kui laste kasvatamine.
tema ülesanne oli kogukonna elu edendamine nii külakogukonna kui valla ja maakonna mastaabis ehk isegi laiemalt...

ega siis laste kõrvalt poleks saaanud nii palju korda saata