vanemad läksid lahku kui meie lapsed, olime 10a, 8a ja 5a. sellest nüüd 25a tagasi.
eks lahku minekuks oli mitu põhjust.
1. meie noorim vend oli raske puudega, liikumispuue ja isa süüdistas selles ema ning leidis et temale vaja vabadust.
2. isal uus pruut kes oli ka juba sedapsi.
nüüd oleme kõik täisealised, oma elu ja töö peal, ka meie raske puudega vend teenib endale ise elatist it alal.
alimendid olid kohtuga määratud, kuid neid ei maksnus isa. täitur ka midagi aidata ei saanud.
kord kuulsin isa ema vestlust pealt, ema küsis raha, et lastele vaja ja alimente peaks maksma,
isa vastas, et sa paljulapseline, kolme lapsega ja sul puudega laps - mine küsi kov-st kül nad annavad või siis tee oma firma nagu minu naine tegi...
nüüd siis 25a hiljem sõidutas haigla trantsportauto selle nn isa minu koju, õnneks oli kodus mu vaid 8 aastane tütar, kes võõraid sisse ei lasknud, helistas mulle ja andis tel ukse vahelt trantsportijatele. ütlesin mehe vanematekodu aadressi, et viigu rahumeeli poeg sinna.
uue naisega mees abielus polnud, laps onneil ühine, aga elab välisriigis. uuele naisele ei ole santi meest vaja ju
nüüd isa vanemad on ajamas asju, et saaks hooldekodusse ja et no lapsed võiksid ikka maksta ja, et kuna noorim laps ju nagunii peret ei loo ja tal tubli palk kuna it töö ju kallis siis võiks ta ju ikka isa eest maksta, et no oli kunagi mis oli....
halloooo...