Kurbus ja üksindus on nii kõvasti võimust võtnud, et ei taha enam elada..Surra ka ei taha, aga niiviisi edasi vegeteerida on ka jumetu. Pole jõudu ka midagi tohutult elumuutvat ette võtta. Käin tööl ja kasvatan üksi last..

Kuidas saab maad olla võtnud sul üksindus. Sul ju laps aga laps teeb meele rõõmsaks

võta vahel enda jaoks aega, et elu liiga rutiinseks ei lähe. kui on vanemad, siis saad nad last hoidma kutsuda ja ise nt sõbrannadega välja minna. teatrisse, välja sööma, sportima või mis iganes sind tõmbab. kasvõi hea seltskonnaga sügisesse metsa seenele, kaasas termos ja võileivad.

Siin inimene ju kirjutab, et on ihuüksi, st pole sõpru&sõbrannasid. Pakkuge siis ometi oma abikätt ja viige inimene välja tuulutama.

Ma võiks küll teemaalgatajale pakkuda abi vahel, näiteks tegeleda tema lapsega ja anda puhkust. Ütleme, et nii 3 tundi nädalas - ega see mul tükki küljest ära võtaks ja hea on teha kellelegi head. Aga ma elan kahjuks ilmselt temast liiga kaugel.
Elu mõte aga on kogu elu projekt, seda ei saa nii ühe ropsuga sulle keegi anda. Ilmselt tundub sulle elu ilma meheta mõttetu ja trööstitu. Aga see kõik on sinu enda mõtlemises nii. Elu on väga õnnelik just siin ja praegu kui inimene oskab rahul olla sellega, mis tal on. Kahjuks inimesed hakkavad endile illusioone looma ja siis igatsema kirjeldamatut armastust - ebarealistlikud soovunelmad, mille ainus eesmärk on tekitada kannatusi. Kui sa nendest vaba oleksid, siis oleksidki tegelikult õnnelik. Hea on olla vaba ja nautida iga hommikut, lõunat ja õhtut ja olla aina tänulik kõige selle eest. Vabadus ja õnn on inimese enese sees, nii nagu ka su kurbus ja depressioon - see ei tule väljastpoolt. Kogu su maailm mahub sinu enda sisse ära, nii avar on su enda sisemine mina. Loo see sisemaailm siis selliseks paigaks, kus sul on ikka hea olla.

jahh, hea onolla vaba, juua hommikul head aromaatset kohvi, kõrvale moonirulli või kasvõi hamandeg. aga selleks on ka raha vaja etseda kõike nautida. aga raha teenimiseks on vaja käia tööl. Akui inimene eileia endas jõudu midagi teha....jne. kinnine ring või.

A kui inimene ei otsi kõiges häda ja õnnetust ja tupikteed, vaid on rahul sellega, mis tal on, siis on ta õnnelik ka aromaatkohvi joomise asemel taimeteed juues. A kui, a kui, a kui...

Kahju on sellistest inimestest, kes ei oska olla rahul kunagi, vaid ikka otsivad põhjust masendamiseks.

teemaalgatajale; see on depressioon ja üksindustunne.
Ainus viis, on leida sobiv psühholoog, kes aitaks sul sellest välja tulla, püüa leida see inimene, leia endas jõudu, ära anna alla !

kui ootad aina midagi paremat, kui pole mõtet olemasoleval ja mõru maik on suus,
siis
peaks ümbritsevat ja oma elu-olu teravama pilguga hindama.
kas oled vana ja tõbine - ei
kas oled kodutu ja pesemata - ei
on laps paha-paha - ei
kas karta öist pommitamist - ei
tuleb joodik-peksja mees kohe - ei

võta asju rahulikumalt, "täna ma ei mõtle muredele, täna elan mõnuga".
tuleb alustada enesele rõõmuhetkede tekitamisega.

Isegi kui mõnuga ei ela, siis hakkama saad ometi. Õpi linnukestelt - neil ei ole varutud endale toitu isegi mitte järgmiseks päevaks. Ometi lähevad nad õhtul magama ja hommikul lendavad palja usu peale toitu otsima. Kui nad oleksid meie sarnased, siis nad ilmselt oleks lihtsalt terve öö muretsenud, et kust nad järgmine päev süüa saavad ja kas üldse saavad. Hommikuks aga oleksid nad nii väsinud, et ei jaksakski üles tõusta ja otsima minna. Ent nad on näinud, et ikka on Jumal ise nende eest hoolt kandnud, ikka on kuskilt midagi noka vahele saanud ja nad on õppinud usaldama end kellegi teise hoolde, kes kannab hoolt kogu loodu eest. Kindlasti on nad ka vahel tühja kõhtu kannatanud, aga see on neile õpetanud veel suuremat rõõmu ja tänu täis kõhu eest. Nii peaks ka inimene oma suure mure ja hirmu tuleviku ees, jagama väikesteks osadeks, nii et igale päevale saab tema osa kanda, ei rohkem - ei terve tuleviku kindlustamine.
Vahel on selline elu nagu seiklus - kardad nälga jääda, aga näe, saadki oma moonisaia süüa või aroomikohvi juua. Või maitseb paljas leibki erakordselt magusalt. Ja siis on üllatust ja ka tänu. Õpi olema tänulik väikeste asjade eest, siis on kerge olla õnnelik, siis on sulle rõõmuks nii vähe vaja.

Sa tood siin mingeid näljanäited teine räägib et on üksik ja kurb. Ehk siis Maslowi püramiidi keskmine tala. Armatsuse ja kuuluvusevajadus. Enamus meist tahab armastada ja olla armastatud. Jagada oma muresid ja rõõme kellegi kalliga. Loogiline ju. Ma ei saa aru mida see nälgas lindude lugu siia puutub. Sa oled vist kanistritäie altariveini omale sisse lonksanud et teemast nii mööda paned.

Kahju, et Sa kontakti ei jäta. Aitajaid oleks, ka mina.

aitäh sõimu eest! Kas sa arvad, et ma olen eluvõõras ja mulle on üksinduse ja armastuse vajadus tundmatu? Ma olen selle all väga raskelt kannatanud juba oma lapsepõlves, ka sügav depressioon ja unehäired on mulle enam tuttavad kui ma arvan, et sulle. Ent inimese kogu maailm on kinni peas. Usuhull ei ole tegelikult mitte hull, vaid ta leiab endale armastust väljaspoolt sedasinast hädaorgu. Kas sa tead kuidas inimese ajus muutub keemiline koostis kui inimene tänab kogu südamest Jumalat? Kui inimene loodab, keset lootusetut? Sügavalt usklikul inimesel on tõesti enam hingelist lohutust, armastust ja andestust ja lootust ja kõike seda millest teemaalgataja puudust tunneb.
Kui inimene ketrab peas koguaeg depressiivseid mõtteid, siis ta depressioon muutub väljakannatamatuks. Mis siis appi tuleb? Psühhiaater ja antidepressandid või rahustid ja viin? Jah, võib-olla on abi ka ravimitest mingiks ajaks, aga ikkagi on õnnehormooni võimalik läbi võitluse ja enda pideva mõtlemise muuta. Linnukese näide on abiks kui inimene kardab jääda puudusesse, mida ju siin mainiti. Inimesel on hirm oma tuleviku ees, hakkama saamise ees. Ja nii võib saada endale külge psüühilise ärevusäire, sest muretsemine ja negatiivsed mõtted toodavad ärevust. Hiljem ärevus toodab omakorda hirmutavaid mõtteid, sest ärevushäire puhul on inimene ärev ka siis kui tal otsest põhjust ei ole.

Mina olen ennast aidanud Jumala sõnaga, palvetega. Ja Jumala sõnas on see linnukese lugu. See on väga hooliv ja lohutav. Ja ära arva, et see ei aita. Kui inimene oma südame avab Jumalale, siis see aitab. Usklikud inimesed ei ole säästetud haigustest või üksindusest või ka vaesusest, ent nad loodavad üle oma jõu.

Näiteks soovitan proovida kasutada palveid. Panen siia lingi. Pange tähele nende palvete positiivsust. Samas aitavad need palved sisse minna oma isiklike palvete juurde - loed palvet ja siis tuleb meelde isiklik asi ja Püha Vaim ise aitab sul vormida oma mure ja kurbuse palveks. Ja nii sa räägid enda seest selle välja, loed positiivset ja armastavat palvet ja see mõjub sulle juba alateadvuses hästi, see puhastab vaikselt negatiivsusest, mille nõiaringi on mõtted kinni jäänud, see ei toimu ehk prauhti ja ei jää kestma igaveseks, aga see toimib tasapisi ja nõuab järjepidevust.

Võtame kasvõi palve enne sööki:
Kõikide silmad ootavad Sind, Issand,
ja Sina annad neile nende roa omal ajal;
Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.
Siis tuleb Meie Isa palve
Issand Jumal, taevane Isa, õnnista meid ja neid Sinu ande, mida me Sinu heldusest vastu võtame,
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

Pärast sööki jälle palve, aga lugege ise sellelt lingilt.

Kiitmine, tänamine, lootmine jne jne. Igasugune palve mõjub inimesele alateadvuse kaudu positiivselt. See alateadvus ja sinu enda tahtlik teadvus aitavad sind ka siis kui sul pole ainsatki inimest. Õigupoolest on kristlik praktika just selline, et inimene ootaks ennekõike abi Jumalalt, loodaks tema peale. Kui see abi tuleb läbi inimeste, siis on see ometi tulnud Jumala käest. Seepärast on sellised õppetunnid, kus meil pole ainsagi inimese peale võimalik toetuda ega loota, kõige rikastavamad, sest need lähendavad inimest Jumalale. Jumal muutub reaalseks ja inimene hakkab Teda tunnetama, Tema lähedust, Tema armastust.
Teisiti ei oleks see üldse võimalikki. Ei saa õppida tundma kedagi läbi teiste inimeste, Jumalat ammugi mitte.

Olgu need palved siin toeks paljudele, kes on eluraskustes ja tunnevad üksindust. Jumal on Teile lähemal kui neile, kes sellist kurbust ja igatsust ei tunne, kes selliste asjade peale isegi ei mõtle.

http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/106-kristliku-kiriku-palveid-idast-ja-laanest

Mitte ükski inimene, ka mitte mees või laps või psühholoog või sõbranna, ei suuda asendada inimesele Jumalat. Te mõistate seda alles siis kui te olete kord kogenud Püha Vaimu ja seda armastust ja lohutust, mis Tema läbi tuleb.

Kas sa soovid kedagi, kellega suhelda või aeg-ajalt koos olla. Olen ka üksik ja kaotamas usku leida meest oma ellu. On olemas ka lapsed, aga see ei võta ära kohutavat üksindusetunnet. Kui soovid, jäta kontakt, suhtleme.

Laos kasvab kiiremini kui sa arvad. Märkamatult, kuigi seda sa praegu ei usu, on käes aeg, mil laps on juba teismeline ja sa võid rahulikult väljaspool kodu aega veeta. Siis veel paar aastakest ja ta võib juba ka öösels üksi jääda.
Põhiline on see, et ära enam lapsi juurde sünnita...isegi kui mingi meesterahva leiad. Kui sa juba oled selline kurvameelne, siis teine laps sind õnnelikumaks ei tee.

ma annaks politseisse kõik need usulevitajad.
Häbi võiks olla lollusi levitada.

kirjutajal soovitaks arsti poole pöörduda see on depressioon.

need usulevitajad on kui kaarnakari hädasolijast kasu lõikamas.. alatud inimesed.

kes seda jumalat siis nagu isklikult näinud on ja keda nagu paluma peaks?

viimasele

Mul on sust kahju, et sinus on nii palju viha ja vihkamist. Lihtasalt usu pärast. Aga meil on usuvabadus ja kedagi usust rääkimise eest ei tohi diskrimineerida, pole ilus ka uupi sõimata. Mõtle parem, millest sul on südames usklike ja kirikute vastu nii suur vihkamine ja viha, mis on selle põhjuseks.

Mina ei meelita kedagi kuhugile kirikusse või luba imesid või tee ajupesu, vaid ma räägid ausast ja siirast südamest ainult seda, mida ma kindlalt ise oma elukogemuse ja usukogemuste varal olen õppinud, milliseid sügavaid tarkusi mõistma hakanud. See oli siiras ja aus abipakkumine, ajendatud hoolivusest ja sellest, et ma ise olen kannatanud ja sellepärast äratab teine kannataja minus kaastunnet. Miks sa mind selle eest sõimad ja vihkad? Ja muideks ma olen oma tarkuse leidnud just läbi kannatuste, kui inimene ei korda pidevalt oma vigu, siis kannatused viimaks lakkavad ja inimene saab targemaks - kõlbab õpetama ka teisi. Aga see teadmine tuleb alles aastate pärast.

Psühhiaatri juurde või psühholoogi juurde võib alati minna, see ei välista palveid ja usku. Ka ei ole palved ja usk kohustuslik kellelegi, vaid ma pakun seda välja neile, kes seda vastu võtta soovivad. Kuulata võib ka Arvo Pärdi muusikat, mis on loodud justnimelt palvetele, samasugustele nagu ma siia üles panin.
Olge õnnistatud!

ja mis jumalat siis kummardama? ma tahak väga selle jumalaga kohtuda, olgu mis karva tahes.

hea on ikka kogu iseenda elusitt jumala kaela veeretada. vähemalt ei pea ise sittagi tegema, sa usk lootus ja armastus.

imestma paneb, et inimesel puudub häbi valetada. et inimesel puudub kaastunne inimest õigesse kohta, õige spetsialisti juurde juhendada, et inimesel pole häbi loausloll olla.

vahel ongi lootusetuse tunne. aga siis vaatad oma last ja saad aru, et tema pärast võiks veelkord proovida ja hambad ristis edasi rügada. kui sa ise usud, et tulevad paremad ajad ja natukenegi üritad pingutada, siis läheb paremaks. on lihtsalt vaja kokku kraapida viimased jõuvarud ja edasi liikuda. kasvõi teosammul, aga liikuda. kui oled mustas masenduses, siis hullemaks enam minna ei saa. kui sealt august välja tuled, hakkab kõik edenema. oma lapse pärast tuleb pingutada - sa oled tal ju ainuke ! ta loodab sinu peale, sa oled tema üks ja ainus maailm. ära teda reeda. usu mind, see pingutus tasub ennast ära. aastate pärast saad selle kõik tuhande-kordselt tagasi. aga mis on aastad - ainult hetk...

Aga selgita kuidas või kellelt ta selle tuhandekordselt tagasi saab. Mida see tähendab? Mille eest ta midagi tagasi saab?

Kui sa valisid üksikema s(t)aatuse, kas sa siis ei võinud mõelda, kui kurb saab selline elu tegelikult olema?! Paljud naised tahavad mehelt väevõimuga last, aga mis edasi saab, kui raske saab olema, see neid sel hetkel ei huvita, naine tahab last ja punkt.
Nüüd tuleb käia oma valitud teed. Halamine on mõttetu.

Ikka oma lastelt ja lastelastelt.