Kuidas toimetate väikese palgaga, kui saate oma 400 euri ja sellest vaja maksud, laste asjad ja muud elamiseks vajaminevat soetada?

Kui mees saba seljas sääred teeb, siis mis õigusega sa lapsi kasvatad? Hädatapp!
(Tervitan eelmist kommentaatorit! Üleelmine pole sedagi väärt.)

MITMES nn. "mees" see sul on? On ikka järgmine juba valmis, et uut pesakonna täiendust saada?
Ükski endast lugupidav EMA ei tule SIIA küll oma südant puistama ehk siis kerjama ehk siis uut sponsorit otsima!

ei olegi ema aga tahaks teada, kuidas meie riigi üksikemad siis elavad. Mehed ei paku pinget, sest üksi niigi hea ja huvitav , miks sa selliselt mõtled.Kas oma rikutuse tasemelt?

ja selliste inimeste keskel peab veel elama, uuhh! Teada ammust ajast, et eestlase magustoit teine eestlane.

Ei pea ju nendest õelutsejatest välja tegema, rangelt võttes elada sa sellel planeedil üle 7 miljardi inimesega koos ja kindlasti enamik neist ei puutu mitte kuidagi sinuga kokku. Ela oma elu nii hästi kui oskad, kiuslikud inimesed ei puutu sinusse...elus on oluliselt suuremad probleemid ja mured, kui see, mida keegi anonüümselt arvutis või ka päriselus sinust arvab. Kui on head suhted pere ja lähedastega, on juba väga hästi ja tasubki nende inimestega kokku hoida. Meie ühiskonnas kahjuks on see päris tavaline, et just "isad" lasevad pere juurest jalga, eks iga naine ja tulevane ema peab sellega arvestama, et kõige mustema stsenaariumi juures tuleb lapsed ise üles kasvatada ja nii palju tasubki lapsi saada, kui oled suuteline seda üksi tegema (lapsi üles kasvatama). 400 euroga on päris üksi üsna võimatu hakkama saada, kui veel lapsed ka vaja üles kasvatada. Kui võimalik, tuleks töötasu katsuda suurendada, teist tööd otsida, ega siin mingit võluvitsa ei ole olukorra parandamiseks kahjuks.

ERelmise kirjutises on tõetera sees. Kahjuks kibe tõetera neile üksikvanematele, kes väljaspool abielu tundmatuga lapse saavad.
Naised raiugu endale peakolusse: kui teed lapse, siis pead olema kindel, et suudad vajadusel ta üksi üles kasvatada.Ja seda eriti siis, kui mees abieluettepanekut pole teinud. See viimane on ju selge märk, et mees sinust ei hooli. Ning kui palk väike, siis ei ole ju kohustuslik lapsi teha, kuni olukord pole paranenud.

Oot, aga kui seaduslik abikaasa sääred teeb ja naisel tuleb last üksi kasvatama hakata, kas siis on kuidagi lihtsam või? Või et kui seni on abikaasaga koos kenasti rahaliselt hakkama saadud, siis tuleb abikaasale öelda, et enne ma sinuga lapsi tegema ei hakka, kui teenin üksi samapalju, kui me praegu kahepeale kokku teenime?

Miks mehed ei taha abielluda? Miks nad eelistavad vallalisena naisi karata ja räägivad armastusest, millele "paber midagi juurde ei anna"? Eks ikka sellepärast, et nad ei taha vastutada. Ei tibi ega ka tulevaste laste eest.
Kui mees juba kord naisega abiellub, siis on ta valmis vastutust võtma ja seda maailma ees tunnistama ning üldreeglina aitab ta ka lapsi kasvatada. Isegi kui peaks lahku mindama. Kui just ei abiellutud teismelisena uisapäisa teineteist tundma õppimata - aga siin on ju naisel oma sõna öelda. Ka abielluda ei maksa tundmatuga.

Abiellumine ei anna garantiid, et mees vanaduseni su kõrval püsib ja lapsi aitab kasvatada. Tuletan tagasihoidlikult meelde, et pooled abielud lahutatakse. Moel või teisel osutub lahutus paremaks variandiks kui näiteks litutava või joodikuks muutunud abielumehe kõrval "vait olla ja edasi teenida". Lõpptulemusena ei oma üldse tähtsust, kas oldi abielus või mitte, loeb lapse bioloogiline isadus ja selle kaudu määratakse ka elatis.

Miks lp. teema autor räägib 400 eurost, ma ei tea. Järelikult tuleb leida võimalus sissetulekuid suurendada kui miinimumpalk ja elatis. Lapse kõrvalt on raske muidugi tööd vahetada ja variante leida, aga kui väga tahta, siis pakkuda läbi neti kasvõi kodukoristust, osalist lapsehoidu koos enda lapsega vm. Enne muidugi tuleb ikka vaeva ka näha, mitte ohkida, et 400 ja siia ma suren...

Ma ei tea, miks mehed abielluda ei taha. Minu eks tahtis küll minuga abielluda ja paar aastat pärast abiellumist tahtis väga last ka saada, ja veel hiljem tahtis lahutust ka. Ei sunni see abielu kedagi elu lõpuni suhtesse ja ei garanteeri lapsele tervet perekonda. Aga näe, isegi kui oled lapse sünnitanud abielus olles ja suurest armastusest ja elu peaks käru keerama, siis Delfi foorumi kanad kaagutavad ikka, et järelikult ikka abiellusid ja said lapse võõraga ja ikka oled ise süüdi.

Kuidas kujutada ette elu, kus ema käib kolme kohaga tööl ja laps hoopis vanavanemate kasvatada, sest ema peab raha teenime ja lapse jaoks enam aega pole ja ei tule.Selline loba , et laps murtetsetakse siis, kui elu heal järjel ja palk ok.Mis saab aga sel juhul ,kui enne ehk oligi nii aga peale lapsehoolduspuhkust töökoht näiteks koondatakse või üldse kaob jne.Tänapäeva elus on kindel ainult maksud ja surm aga muud küll mitte. Mehed on suuremalt jaolt suure raha teenijad siis võivad oma lapsi ise kasvatada.

No aga mille siis küsimus - las mees võtabki lapse endale kasvatada! Ja ema las maksab elatisraha - ikka suurtes summades, nagu meestelt nõutakse.

Enne kaota eestist ligi 30% palgalõhe, mis on naiste kahjuks, siis võimalik. Lisaks enamikel juhtudel mees ei taha lapsi igapäevaselt aastakümneteks "kaelapeale", tal on ikka vaja ennast teostada ja ennast leida või enda keskea kriisi üksi (s.t. uute naistega ja ilma lasteta) põdeda.

Meie riigi meestel eriti see keskeakriis tunda ja nemad tahavad ainult kodus käia ja mitte elada ja perekonda mängida.

Elu on kool. Meil kõigil on erinev kogemustepagas (eelmistest eludest), kui siia ilma sünnime. Mõni inimene on nii tark, et näeb juba 20-aastasena teisi inimesi niivõrd hästi läbi, et "vale" otsa ei komista ja temaga lapsi ei tee, ega kokku ei koli. Teisel inimesel pole sellist oskust inimesi läbi näha : elukogemust pole. Mõni inimene on väga osav näiteks joonistamises, aga teine võib õppida ja püüda, palju tahab, tema kritseldused ei kannata kriitikat. See joonistamisoskus on elukogemus eelmistest eludest ja selle nn vana rasva peal on tal selles elus hea liugu lasta (kasvõi näiteks töötadagi illustraatorina). Samamoodi on nii mõnigi elukogemus suhete valdkonnas mõnel juba kogetud, teisel on selle koha pealt aga tükk tühja maad. Mul endal oli ka. Ja ma ei kurda. Olen väga tänulik ja õnnelik. Hea, et niigi läks.
Vastates konkreetselt sinu püstitatud küsimusele, siis kahe lapsega üksikemana saab 400 euroga hakkama küll (sealjuures laste isadelt alimente saamata, küsimata). Elan väikelinnas, kus pole töökohti valida, hoolimata sellest, et mul on kõrgharidus ja aastaid töökogemust. Siin lihtsalt pole uusi vabu töökohti. Aga mul on siin oma vana töö, kus saan täpselt 400 netona kätte. Mul on siin välja kujunenud oma turvavõrgustik : vajadusel on inimesed, kes aitavad, kui suurem laps jääb koolis haigeks või ei saa huviringi või sealt koju vms või kui väiksem vajab hoidmist jne. Vahemaad on nii väikesed, et autot me ei vaja. Suurem käib ise kooli-trenni-koju jne. Lasteaiamaks, huviringid, teater, kino jms on üliodavad võrreldes Tartu või Tallinnaga. Riideid saame kaltsukatest ning peretuttavatelt. Toidu kasvatame põhiliselt suvel ise vanaema juures maal. Leiba küpsetan ise. Piima, juustu, võid saame vanaemalt. Kokkuvõttes : me saame hästi hakkama. Kolida meil kindlasti ei tasuks. Me kaotaks kõvasti rahas ka juhul, kui neto sissetulek tõuseks ca 300 euri (mis oleks lagi arvestades palgalõhet naiste ja meeste vahel ning minu vanust ja erialast kõrgharidust). Tähtis ei ole ju see, mida keegi teine sinust arvab, või mida sa kannad, kus meelt lahutad, kui kallist juustu sööd jne. Tähtis on et sa iseendaga sõbraks saad, end väärtustad ja austad : siis saad igas olukorras igasuguste vahenditega hakkama ja oled oma lapsele/lastele parim ema, kes neil olla saaks. Depressioon süveneb enesehaletsusest, tegevusetusest, hirmust tuleviku ees, aga väheneb ja kaob üldse ära, kui hakkad tegutsema. Aeglaselt, aga järjekindlalt. Üks päev korraga. Alustades kasvõi kord nädalas 30 minutilisest sörkjooksust või 10-minutilisest joogast igal hommikul, kui lapsed veel magavad.
Ole hoitud!

maksad 250 üüri ja lisaks kommunaalid, siis tuleb veel palgast puudu, et isegi veel muud maksud tasutud saaks.No jah, mõni võib öelda, et ilma rahata saab kah elada.Kui pole veel inimesel vanemaid, kus miskit kasvatada ja mingit meiereid ei saa oma kodus tavaliselt ise luua.Vaata eelmine, kui näiteks ise tegutsed aga lapsed ei suuda sinu plaanidega kaasa tulla ja on lihtsalt tukunuiad, siis on masendus ülikiire tulema.

KUI on tugivõrgustik. Aga kui ei ole? Tugivõrk tähendab sisuliselt seda, et keegi teine teeb sinu töö ära oma elu arvelt. See pole hakkamasaamine, vaid see on teiste armust elamine.

olin töötu, kasvatasin ja koolitasin 5 last. Kuidas? küsite...
Sain kov-lt toimetulekutoetust.
2 last käisid tasulistes ringides, kuna tulemused edukad siis nad olid ringi tasust vabastatud - kõik olid kes võistlustel häid tulemusi said.
1 laps käis muusikakoolis ja lasterikaste perede ühingu kaudu tasuti tema muusikakooli eest, kuna oli koolis tubli.
koolitoit oli lastel tasuta
kov aegajalt andis ka erakorralist toetust.
lapsed said ka lasterahad mida sel ajal ei loetud sissetulekuks
ISE harisin koduaeda, kõik vajalikud aed ja juurviljad kasvatasime ise, pidasime ka 3 kana - jätkus oma tarbeks.
Lisaks käisin abiks tuttavatel talunikel ja sealt sain lisasissetulekut, küttepuud, liha ja lihatooted, piim, kohupiim, või.

Tänaseks lapsed täisealised ja kõik tööinimesed ja nüüd naabrid, kes enne eemale hoidsid imestavad, et sul kohe õu autosid täis, et igal lapsel auto kohe...

Eestist enamik elab linnades, korterites ja oma aeda pole, rääkimata kanapidamisest. Tuleb hakkama saada sellega, mis poest antakse. Sinu elu muidugi lihtne polnud kui terve oma elu kombineerunud ja nuputanud, kuidas hakkama saada. Miks nii palju lapsi vaesusesse, kus laste isa oli?

totutajale Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Eestist enamik elab linnades, korterites ja oma ae
> da pole, rääkimata kanapidamisest. Tuleb hakkama s
> aada sellega, mis poest antakse. Sinu elu muidugi
> lihtne polnud kui terve oma elu kombineerunud ja n
> uputanud, kuidas hakkama saada. Miks nii palju lap
> si vaesusesse, kus laste isa oli?


Elukohaks linn ja kanu pidasime salaja.
Laste isa prioriteedid lihtsalt muutusid. Kui varem soovis ta suurt peret ja palju lapsi siis Eesti vabariigi saabudes seadis iseenda heaolu ja elu esikohale. piirid olid ju valla ja võimalus reisida. reisimiseks oli aga raha vaja ja nii ei jätkunudki lastele.
loomulikult leidsin ka ise mõne aja pärast tasuva töö ja siis tuli sissetulek suurem kui toimetulekutoetus. Lapsed kasvasid ja ka leidsid endale sissetulekud. 4 poega töötavad IT alal, tütar õpib arstiks

totutajal 5 last ja nendega kergem elada ja toime tulla , kui ühega. Arvesta juba lastetoetused kokku ja siis veel saab igatmasti toiduabi jne.Peale selle suurperedele üritused, ekskursioonid.Paljulapselised on alati paremini ära elanud.

ekskursioone ja laagreid pakuti jah suurperedele, kuid need olid meie jaoks siiiski liiga kallid. ühe lapse nädalase laagri eest saanuks tervle perele 2 nädalat toitu osta. Samuti polnud võimalik suurperede üritustel käia sest see eeldas oma trantspordi olemasolu. Need üritused olid mõeldud jõukamatele siiski.

Toetused olid jh alates kolmandast lapsest suuremad.