jah, saan sinust aru. üksi olla pole kerge sellises momendis, kuna pere luuakse ju koos....
Tahan sulle vaid seda õelda, et tegelikult ei ole sa ju ka päris üksi, sinus on keegi kes kasvab sinus ja kes ootab igat sinu puudutust ja silitust. Ma arvan, et lapsed juba suht koht vara tunnetavad enda ümber toimuvat ja paljud emad isegi laulavad neile.
See, et su kõrval pole kedagi, kes su kätt hoiaks on teine teema, kuid ma võin sulle käsi südamel öelda, et olen ka ennast, kui mehena tundnud palju üksikuna, kuigi olen olnud suhtes ja naine on olnud rase, erinevus oli meie vahel nii suur, et see periood oli minu jaoks väga raske. samas olen ise sümpaatne ja mat kindlustatud, kuid ei pidanud esmaseks füüsilist kontakti vaid pigem kedagi, kes vaataks mull otsa ja naerataks enda silmadega, milledest tuleb soojust ja armastust.
Raske on leida enda kõrvale seda inimest, kes toetaks, mõistaks ja lihtsalt oleks olemas sulle. Ära ole ka kurb, sest sul ju tegelikult pole selleks põhjust. Sa mõtle enda lapsepõlvele ja meenuta neid ilusaid hetki mida sa sooviksid ka enda lapsele kinkida. Aga kuidas suudad sa seda kõike talle teha murtud ja ebakindla südamega.
Mina isiklikult võiks võtta endale raseda naise, kui ma temasse armuks ja armastaksin teda tõeliselt koos kogu tema väärtustega!
Hoia ennast kullake ja ära unusta enda lapsele tasa pai teha!
Sulle kullake ei anta rohkem kanda kui sa seda ei suuda!
Ole tubli ja ole enda lähedaste juures, kes sinust hoolivad ja neid kindlasti on sul!