Teen teadlikult selle teema üksikvanemarubriiki ja mitte õigusabi foorumisse, kuna käärid meie õigussüsteemi ja reaalse elu tegelikkuse vahel on kahjuks liiga suured.

Nimelt soovin jagada kogemusi inimestega, kellel on reaalselt õnnestunud leida ka juriidiliselt vastuoludevaba lahendus olukorrale, kus eraldielav vanem on muudel motiividel (reeglina on need varalised) asunud kuritarvitama oma vanemaõigusi.

Meie perekonnaseaduse järgi on ka lahuselavatel vanematel ühesugune hooldusõigus ja -kohustus oma lapse suhtes. Tegelikkuses aga kannab ju enamuse kohustustest ikka see vanem, kes ka last päriselt kasvatab, seda isegi juhul, kui eraldielav vanem ei hoidu elatisest ja on korrektne, siiski, igapäevane elu nõuab kohustusi 24/7, tingituna lapse vajadustest, mis pole alati ette planeeritavad ja eemalolu jätab võimaluse valida, millal kohustusi kanda võetakse.

See jätab võimaluse eraldielavale oma õigustega manipuleerida ja sageli kättemaksuks muuta endise elukaaslase elu põrguks, kuid see pole kunagi lapse huvides.

Küsin, milliseid kogemusi on taolisse oukorda sattunud üksikvanematel oma lapse heaolu kaitsmisel teise poole distsiplineerimisega, kas on kasvõi kohtu kaudu õnnestunud teise vanema õiguste piiramine selliselt, et ahistamist ja omavoli vältida ja seada lapsega suhtlemiseks selged piirid ja kui, siis mida selleks peaks taotlema, kas lähenemiskeeldu või hooldusõiguse määramist üksnes last reaalselt hooldavale vanemale ning eraldielava vanemaga kindlate kohtumisaegade paika panemist?

et seaduslikult on võimalus esitada kohtule avaldus ainuhooldusõiguse ning lapsega suhtlemiskorra määramiseks. aga ... reaalne elu näitab, et määruste tegemine ja nende täitmine võivad olla kaks eri asja, meie riigis. kui teine vanem ON seadusekuulekas, mittemanipuleeriv jm head omadused lisaks, siis pole probleemi, teistsugusel juhul on inimeste leidlikkus oma soovide-plaanide läbisurumisel uskumatu

ongi just kohemus sellise manipulaatoriga, kellega küll on kohtumisajad määrusega paika pandud, kuid palju sellest just abi ei ole. topib oma nina kõigisse lapsega seotud asutuste tegemistesse, et mind mustata, sõlmib lepinguid ümber ja lihase vanemana ei saa ka nõuda üheltki asutuselt isegi mitte seda, et nad minult enne küsiks, kui laseks tal millelegi alla kirjutada. ühesõnaga leiab kõik viisid, et elu keeruliseks teha. mõtlen samuti ainuhooldusõiguse nõudmisele, kuid kas meie kohus aktsepteerib tõendeid, kus otseselt pole lapse elu ohtu seatud, on kõigest häiritud, on kahtlane. samas selline pidev häirimine mõjub nii lapse iseloomule kui ka närvikavale.

Aga mida te naised siis tahate, et isa ainult kannaks raha õigetel päevadel üle ja ülejäänust pühkigu suu puhtaks? Oma raha eest peab vastu ka saama ja kontrollima, kas see jõuab õigesse kohta, s.t. lapsele.
Ülekannet tahate te küll ja samas siis ka ainukontrolli selle üle. Ei lähe läbi!

Sa, huvitav, pole ikka asjale üldse pihta saanud. Loe postitus veel kord läbi, ehk aitab.

vähe sellest et mees teemast pole aru saanud ja ilmselt undab ainult oma kitsa mätta teemal, ei saa ta aru ka põhilistest asjadest elus üldse, nimelt et LAPS EI OLE KAUP!

ja mida emad tahavad? et nende laste isad oleks normaalsed ja vastutusvõimelised! ükski ema ei nõua isegi elatist mitte isalt, kes oma laste eest sama palju vastutust võtab kui ema: tunneb huvi, kas toit laual, riided olemas, tervis hoitud, jõuab trenni jne - veel vähem siis seab piiranguid kohtumisteks isale KES ON LAPSE KASVATAMISEL ABIKS LOOMULIKUL MOEL, NII NAGU ÜKS ISA PEAB OLEMA! ja kui isa seda on, siis ei jäägi ta ilma oma rollist. kui aga tahab vastutusest vabaks, kuid oma õigusi kasutada vaid siis, kui temal selleks aega üle jääb, on ta vaid kommionu ja ei peaks nõudma midagi rohkemat. elatise maksmine ei kata iial kõike vajalikku puudujääki - mees, kuitahes suur summa su rahast ei kompenseeri lapsele isa, kelleks sina ei suutnud hakata: nimelt vastutussuuteliseks.

Mis te kaagutate, meest tuleb valida siis sellise,kellega rahule jäädakse. Valesid valikuid tehtud siis jääb üle ainult ja ainult ennast süüdistada.

sa huvitav tahad ikka õite kergesti vastutusest pääseda - ei lähe läbi! kui mehega rahul ei olda, saab ta selles ikka vaid ennast süüdistada;)

- siis saab ta selles vaid iseennast süüdistada!

ja miks ta selles PEAKS ennast süüdistama? kelleks sa ennast pead, eelkõneleja, kas oled mingi uue seaduse autor, mis sätestab, et üksikvanemaks olemine on kuritegu? kui teemast aru ei saa, ei maksa mökitada. nimelt see, kui sa oma naise juurest jalga lased, laste eest vastutust ei võta ja kibestunult oma rumalusele nüüd naist süüdlaseks tembeldada üritad, siis ei vabasta see sind oma kohustustest enne, kui sind on arstlikult tunnistatud võimetuks, kuid siis kaotad ka õigused ja viibid edasi isolatsioonis, vähemalt ei sega teisi.

arstlikult võimetuks (vast siiski töövõimetuks) tunnistamine ei võta ära mingeid õiguseid, vastupidi, annab neid juurde. siis peavad ju teised teda üleval pidama hakkama ja teatud juhtudel isegi eks abikaasa.

et sinu arvates käivad seewaldi kliendid ka valimas ja puha? :))))

Saan huvitava jutust täiesti aru.
Loomulikult on laps ka pärast lahutust mõlema vanema oma ja kahjuks ei saa ema mitte kuidagi nõuda, et last puudutavaid otsuseid teeks tema ainuisikuliselt. See, et laps elab emaga, oli ju ka ema enda valik. Ju ikka ema tahtis, et laps tema juures elaks. Egas laps saagi korraga kahe vanema juures elada.
Kui lapsele isa juba valiti, siis nüüd tuleb leppida sellega, et see ema poolt valitu osaleb lapse kasvatamises. Ja ei usu, et siin ka kohtust ema endale õigusi juurde saaks. Isa käitumist ei saa kuidagi kvalifitseerida kui lapsevaenulikku. Lihtsalt lapsik ema arvab, et isa tuleks nüüd karistada selle eest, et ta enam lapse emaga koos ei ela ja seda tuleks teha lapse kaudu.
Oma tegude eest tuleks vastutada. Isa valik lapsele oli ju ka ema tegu.

lisaks huvitavale
14. oktoober 2010, kl 17.54

ja mida emad tahavad? et nende laste isad oleks normaalsed ja vastutusvõimelised!

Kas oled lasteaiast või? Kes selle normaalse ja vastutusvõimelise isa siis peaks valima? Riik peaks määrama või? Pole tarvis esimese tundmatuga voodisse ronida, kui ei tea temast midagi.

Pole mingit põhjust nõuda, et naine peaks olema selgeltnägija - teadma juba ette, et ühel hetkel osutub mees, tema lapse isa, kes endast loonud tubli kuvandi, vastutusvõimetuks petiseks. Kuid hetkel, kui see ilmneb, ei osutu südlaseks mitte naine vaid mees, Sellest õppige nüüd aru saama!

Sa kriips õpi aru saama, et suhete lõhki minekus on alati kaks poolt!
Sinu suhtumisest ja süüdlase otsimise vajadusest võib järeldada, et sul on veel palju õppida.

See teema huvitab mind väga. Kui ainult oleks asjalikke kommentaare mitte targutamisi ja süüdistamisi.

Kannatajaks ikka igal juhul lapsed.