Ise üksikema ei ole, seega ei kujuta ette, kuidas rahaliselt välja tulete?
Kuna elamiskulud võtavad suurima osa sissetulekutest siis muretsen selle pärast. Kuidas jõuab maksta üüri/korterilaenu (mis on ühe inimese palgast maksta pea võimatu ju) või elate vanemate kodus või lapse ise ostis teile elamise (eesti mehest ei taha ka seda väga uskuda)?
Kuna üksikvanemaid on statistika järgi nii palju, siis praeguse majandusolukorra ajal peaks ju olema ka kuulda teravalt sellest probleemist. Aga pole üldse kuulda, et keegi tänavale oleks jäänud pärast lahutust või muude rahaprobleemide tõttu. Kas tõesti sotsiaalabi nii heal tasemel, et pakub kohe pinda? Ei taha nagu uskuda.

Minul joppas ja leidsin elamispinna, kus pean maksma ainult kommunaalkulusid. Kuna tegu ahiküttega korteriga, siis suuri küttekulusid ei ole. Maksud kokku alla 500. Lisaks veel õppelaen ja ühtteist veel. Pluss muidugi toit ja lasteaia maks ning autokulutused. Tulen ausalt öeldes ots-otsaga kokku ja lapse isa ei toeta absoluutselt. Raske on rahaliselt, aga ma ei virise- hing puhkab praegu ja see on tähtsam :)

Mees-üksikvanemana on ilmselt kergem hakkama saada (ok, kuniks head tööd on, aga loodan et on). Poiss ja tütar mõlemad minuga. Pole nagu väga hullu, kuigi laste ema ei toeta. Asi on ikka sissetulekus kinni ilmselt.
Kusjuures ma ei tee nalja... olengi 2 lapsega issi :)

minul üsna kurb siis hetkel, kaotasin töö. selle kuu sain veel hakkama, mis edasi saab, ei tea. korter on laenuga ostetud.

Kui ikka töökoht olemas on (parem, kui miinimnumpalgaga), siis saab hakkama. Elan oma korteris, kommunaalid 1000- ringis ning ühe lapse eest hoolitsemisega saan küll kenasti hakkama. Kui oleks kaks last, siis räägiks ehk teist juttu. Aga üldiselt usun küll, et laps pigem motiveerib veelgi tublim olema ja pingutama. Mina olen igatahes oma valikutega rahul:)

Aga kas sul siis töötukindlustust pole võimalik taotleda? Ja on olemas veel toimetulekutoetused jne. Hakka kindlasti kohe tegutsema, ei jäeta neid lastega peresid midagi täiesti hätta.

Mul on kindel, mitte just kõige väiksem sissetulek ja rahaliselt saame kenasti hakkama. Vahel pigem oleks emotsionaalset tuge vaja või vähemalt kedagi, kes tilkuvat kraani minust paremini oskaks parandada :)

Huvitav jah et, ikka veel elus ja terved!!
Loomulikult oleme me elus ja terved, lapsed teavad kust ja kuidas raha tuleb. Reaalne mõtlemine ja kokkhoid on ellu jätnud.
Välisreise ja puhkust seal me endile lubada ei saa loomulikult. Vanemena kasvatan kahte last ja eks oma riiete ja jalatsite pealt tuleb ikka kokkuhida kui vähegi veel terve ja mitte eriti pleekinud läheb mantel viiendat talve ja saapad kolmandat.
Lastele ma pean uued riided saama, need susserdise ju kasvavad. Kuid jah nagu ma ütlesin on meie peres mõistmine ja teine teise hoidmine peamine. Ainus toetus on 300.- ei muud pole me taotlenud ega ka vist taotle.

Tegelikult ongi just eriti masendav see, et korterilaenuga korteriomanikud jäävad toimetulekutoetuste saajate ringist välja - see toimetulekutoetus ise on nii vana toetus, et kui seda kirja pandi, ei olnud veel kodulaenu ja kodulaenajate probleemi olemaski. Nii kahju, et need vaesed inimesed nüüd süsteemi hammasrataste vahele jäävad.
Selgituseks.
Kui üürikorteri puhul makstakse kogu üür kinni, siis korterilaenu sul keegi kinni ei maksa. Veel hullem - kui ema-isa või keegi teine lähedane maksab su eest laenu raskel ajal, et sa kodu ei kaotaks, loetakse see su sissetulekute hulka ja sa jääd ilma isegi sellest tuhandest kroonist söögirahast.
Seega ainus võimalus oleks jääda võlgu pangale (isegi kui õnnestub võtta maksepuhkus, peab intresse iga kuu ikka maksma) ja lootma, et leiad enne töö, kui pank su korteri maha müüb - sest enamus juhtudel jääb peale müüki võlg ikka üles:( Õudukas lihtsalt.

leidsin töö!!! palk on pool varasemast aga hea seegi. ei tea veel kuidas järgmise osamakse tasun aga äkki mõtlen midagi välja.edasi saan juba hakkama :)
kaunist sügist kõigile!

hea meel su pärast! palju õnne!

mina kolisin ema juurde, õnneks on meie läbisaamine super, ja ta ei taha ka üksi olla.
Nii et see on ainuke võimakus ellu jääda, minu palk 6000.- kätte, koos ema palgaga 6000.- tuleme vaevu ots-otsaga kokku. Kui peaks üksi olema- ei kujuta ette, juba kommunaalid,arved ligi 3000, siis veel trenn, lasteaiamaks, bensiin...

kahjuks pole mul ema, kelle juurde kolida. arved.... jah arved tahavad maksmist... pole veel välja mõelnud, mis saab järgmisel kuul...

ma olen vist väga suur erand - olen ema, kes kasvatab kaht poega ja kes ostis (väga suure pangalaenu abil) perele maja. nii suur laen, et haigeks ka ei tohi jääda, kuid igatsus oma kodu järele oli suurem hirmust võlavangla ees :)

Olen ühe poja üksikema. Kaelas hirmsuur korterilaen+ muud maksud. Iga kuiselt jääb puudu ca 4000 kr. Teen juhutöid aegajalt. Põhitöö kõrvalt ega väga aega ei jää. Praegu sõlmisin korteriühistuga lumelükkamis lepingu. Hea seegi aga 7 päeva nädalas on kohustus juures sest kella 7-ks hommikul peavad teed puhtad olema. Loodame et väga hullu talve ei tule. Toetavat perekonda ei ole- ema on seisukohal, et ise oled sa selle jama endale tekitanud. Noh mis seal ikka- küllap tal õigus. Söögi peale kulub kahepeale max 1200 kr/kuus. Ega suurt selle eest midagi ei saa aga hinge hoiab sees. Hetkel olen haigena tööl sest kodus olemine on juba luxus mis tuleb omast taskust maksta. Eks nii elan edasi.
Siis kui korter sai ostetud siis oli mul palk pea 3x suurem praegusest.

unustage need ternnid ja autod ja muu sellinne

Kasvatan üksi poega. Lapse isalt toetust ei saa. Hetkel töötu ja sissetulek kuus töötuskindlustushüvitis 4500.- kr ja lapseraha 600.- kr. Sellest läheb eluasemelaenuks 3500.- kr ja õppelaenuks 1000.- kr. Lisaks kommunaalmaksud, telefon, lapse trenn. Väikest lisa üritan teenida käsitööga- koon, heegeldan. Kuid ikka olen pidevalt miinuses. Kuskilt kokku hoida ka enam ei oska, autot pole, ühtegi väikelaenu, liisingut pole, riided ostan kõik vaid kasutatud riiete poest, söögipoolist ostan peamiselt sooduskampaaniate ajal. Sügisel käisin ka kõvasti metsas seenel, marjul:)
Aga eks igale mõõnale peab järgnema ka tõus. Kuidagi tuleb lihtsalt seni hakkama saada.

Jõudu teile! Tublid olete!

Kuule, Samuti hädas, lapse isalt tuleb sel juhul kohtu kaudu lapsele elatist nõuda. Mis see siis olgu, isaks saama on kõva mees, aga isaks olema ei kõlba. Vii kohe esmaspäeval hagiavaldus kohtusse sisse, blanketi leiad siit: http://tarkmeestaskus.just.ee/elatislapsele. Isegi kui võtab aega pisut, siis lõpuks hakkab isa havi käsul ikka toetama. Vähim summa on pool miinimumpalka, kui ära tõestad, millised on kulutused lapsele, võid ka sutike rohkem küsida.

köik ei ole kerjama loodud, on sellest nii raske aru saada? Kuidas ma lapsele seletan, et pidin isaga KOHUT käima selle rahanatukese pärast mis me lisa saime?
Ema ja isa kohtus omavahel kemplemas paari tuhande krooni pärast...lihtsam on natuke kokku hoida.

kui paar tuhat krooni oleks ikkagi umbes kolmandik kogu üksikvanema sissetulekust, siis kempled küll. Eriti kui sul on ÕIGUS seda saada. Kui sina, teadmiseks, teenid kuus näiteks 20 000 krooni kätte, siis kas sul oleks parem tunne kokku hoida, et jumala eest ei peaks lapsele üht-teist veel seletama, ja igakuiselt ära öelda näiteks 8000 kroonist, millele on sul täielik õigus?

Kui mees maksab 8000 krooni, pole sa kerjus ega lõplikult ''eks''. Ükski mees ei maksa lihtsalt heast südamest lapsele nii palju, siin on muud tagamõtted. Teema oli tavalisest elatisest, mitte 8000 kroonist.
Ja õigusest rääkides... valin rahus magamise ja teadmise, et mu laps on minu oma, otsused mis teeme, on meie otsused ja mitte üks mees ei oma õigust siia vahele tulla ega midagi nõuda. Või passida kas tema raha sihtotstarbekalt kulutatakse.
Kokkusaamisi täna ja enda ülalpidamist homme kui ta vana tudike on.
Hingerahu maksab rohkem.

Hingerahu on tõesti kõige tähtsam, pole ka isalt alimente nõudma hakanud, sest isa väga rahul sellega, et kui raha ei pea maksma, ei tungi ka meie ellu. Väga nõme tegelikult, kuidas varem hoolivat issit mängis, aga kui raha enam ei raatsinud anda, kadus vabatahtlikult ära. Isegi ei ole helistanud ega küsinud, kuidas lapsel läheb, kuigi selle eest poleks keegi temalt midagi vastu tahnud. Kui ikka isa ise ei hooli lapsest, pole mõtet last talle vastumeelseks kohustuseks sundida. Parem kasvatada last armastusega väiksemate vahenditega kui väljapressitud summadega. Õnneks päris miinimumpalgast me ei pea elama ja saame normaalselt hakkama, aga kui juba elementaarsete vajaduste pealt peaks kokku hoidma, siis ehk käituks teisiti ja võtaks tõesti kohtutee jalge alla.