uurin maad, mida tähendab, endaga kaasa toob, teab keegi?

n on liiast...

Ainuhooldus tähendab, et üks vanem saab õiguse otsustada lapse igapäevase elukorralduse üle (st. kus lasteaias käib, kus koolis käib, reisimine jne.). Kui hooldusõigus on jagamata, siis mõningatel juhtudel on vaja mõlema vanema nõusolekut, et nt. lapsega välismaale reisida.

see käib ikka meeste kohta, emad ei vaja ju meeste luba kui tahavad last teise kooli panna või välismaale kolida.

Ofelia eksib, emad vajavad eriluba. Ja isa ei pea ainuhooldusega nõustuma. Võib- olla tuleb aeg kus ta tahab lapsega suhelda ja otsuseid vastu võtta. Kuigi meestel see rohkem kiusuajamine emadele.

ofelia seisukoht näitab ikka veel Eestis valitsevat "matriarhaati". Millal küll tuleb see aeg, kui jõutakse arusaamisele et lapse isal on ka õigus oma last puudutavates otsustes kaasa rääkida. Olgu ta siis kui tahes halb mees. Ta on ju ikkagi isa.
Soomes näiteks saab ema või isa ainuhoolduse ainult väga äärmisel juhul, st. siis kui teine vanem on psüühhiliselt ebastabiilne (vägivaldne) või alkoholist. Muudel juhtudel ema ainuhooldust ei saa, ükskõik kui palju ta seda ka sooviks või ükskõik kui palju ta laste isa ka vihkaks. Siin seatakse laste huvid esikohale.

eestis on samuti nii. siin nõuandjad on stagnaajas kinni või oma maailmapildis kuidas kõik võiks olla. kui isa on teada ja ta lapsele ohtu ei kujuta siis ei saa keegi midagi muuta. ja oht tähendab reaalset tõestatud ohtu mitte muti mulinat.

aga miks eestis siis nii palju laps elab ainult emaga? kas küsimus on selles et naised ei taha anda meestel lapsi kasvatada (stagna-aegne igand) või selles et mehed on nii machod et ei viitsi? miks ei võiks laps elada ühe nädala emaga ja ühe isaga? see süsteem on skandinaaviamaades väga levinud. ja hiljuti kuulsin et rootsis olevat uut mudelit proovima hakatud: lapsed elavad ühes kohas (ehk "kodus") kus siis vanemad neid kordamööda iga teine nädal hoidmas käivad!

siin on naistel selle jutu peale suu vett täis, sest see mida nemad ei taha on just võrdsust antud küsimuses.
isadel on just nii palju õigusi, kui emad neile annavad.
kui ei anna, pole üldse.
muidugi, mõned võitlevad enda eest ja saavad oma õiguse, kuid siis sõimatakse neid kõige hullemate sõnadega. nojah, sõimatakse muidugi igal teisel juhul ka.

ei ole vaja emade ja isade õiguse eest võidelda vaid LASTE õiguste eest. nemad ei suuda veel enda eest seista. mis ema see küll on kes võtab lapselt õiguse oma isaga kohtuda...

nende emade arusaam on, et nemad otsustavad mis lapsele vajalik ja hea. isaga kohtumine aga seda pole, see on üldine suhtumine.

mees, pole mõtet siin oma isiklikku kibedust välja elada ja üldistada kõigi inimeste peale. ma ei tea, mis värk on soomes, kuid see külaliselu pole küll kindlasti lapse huvides. tegelikult on lapse huvides ikka see, kui elab koos ühe kindla inimesega, olgu see siis isa või ema ja see inimene ka omab ainuhooldusõigust, ehk ei pea kõigeks nõusolekut küsima kelleltki, kes elab mujal ja teist elu. see on lihtsalt loomulik, kahjuks võtavad eraldielavad vanemad seda isikliku solvanguna ja kahjuks on suhted eestis inimeste vahel üldse nii halvad, et ei saada kokkuleppele lapsega kohtumistes inimlikul moel. kui kaasatakse kohus asja lahendama, ei tee see ammugi midagi head, rikub ära viimsedki suhted, aga see pole enam kindlasti laste huvides.

olen ammu mõelnud, et puudu on selline üksikvanemate ühing, mis aitab inimest kaitsta justnimelt riigiaparaadi julma sekkumise eest ja lepitada ning lahendada suhteid lapse huvides. perekonnaseadust kasutatakse liiga sageli valel eesmärgil. enamasti on need varasuhted, mida laste kaudu püütakse lahendada. alustades elatiseteemalistest vaidlustest ja lõpetades kaklustega kunagise ühise kodu jagamise teemal. kannatavad kõik, nii vanemad kui lapsed. süüdi ei ole siin tegelikult inimesed ise, kuna elu eestis on inimõigustega vastuolus. sisuliselt pole ausa tööga võimalik ülal pidada kodu ja peret. see ajab inimesed tülli. seadused on aga koostatud teistest kõrgemal seisva huvigrupi huvides, kellele on isegi kasulik, kui riigis inimesed omavahel kohtus kaklevad, üksteist hävitavad ja maksavad suuri lõive ja õigusabitasusid neile, kes end lihtrahva arvelt hästi tunnevad. eestis on lihtsam olla suli ja pätt, kui aus inimene, viimase õiguste kaitse pole tagatud, kuid sulid leiavad seadustest lugematuid võimalusi. selline riigiaparaat pole pädev otsustamaks nii delikaatse küsimuse üle nagu lapse suhtlemine oma vanematega. ennekõike on siin tegemist lapse hingeeluga, kuid juriidikas ja kohtusüsteemispuudub oskus kaasata pädevat psühholoogiat nii, et kaitsta laste tegelikke huve.

kui eraldielav vanem on halb, ebaaus ja vastutustundetu, jääb ta küll vanemaks, kuid õigus suhelda, läheneda ja otsustada peaks siiski olema sellel, kes vastutab, samuti lapsel endal, mitte aga sulil. kuid neid on palju, nii emade kui isade seas.

perekonnaseadus ja selle täitmise tagamise süsteem vajab muutmist, et kaoks igasugune võimalus seaduse ja kohtute abil kasutada lapsi ning oma vanemaõigusi valedel eesmärkidel, olgu neiks siis kättemaks endisele elukaaslasele või oma varandusliku seisu suurendamine, lapsed vajavad juba väga kriitilisel moel kaitset riigiaparaadi ja täiskasvanute ebapädeva sekkumise eest.

ma arvan, et peaks olema mingi vahendaja, vastav asjatundja, psühhoterapeut, inimene või institutsioon kelle abiga saavad vanemad kokkuleppele ja kui see tõesti ei õnnestu, alles siis võtab kohus asja käsitleda.
sest tegelikult isiklikus kättemaksu ja ärapanemise tuhinas üritatakse iga hinna eest oma tahtmist saada ja laste huvid on vaid ettekääne, mida enda huvides kasutada.

naine, sinu jutt on suhteliselt veenev. aga mis puudutab ainuhooldusõigust siis sellega ma nõus ikkagi ei ole. selle mööndamine ainult teisele vanemale võib mitmetel põhjustel tuua kaasa probleeme hiljem lapsele ja lapsest eraldi elavale vanemale (isale). ainuhooldusõiguse saanud vanemal on väga suured õigused, tal on näiteks võimalik laps välismaale elama viia ilma selleks teise vanema nõusolekut küsimata ja seega sisuliselt laps teisest vanemast täielikult lahutada.

soomest veel niipalju et kui vanemad hooldusõigusest omavahel kokkulepet ei saavuta siis minnakse asjaga perenõuandlasse kus võib käia 3-5 korda (tasuta) ja seal paari sotsiaaltöötaja juuresolekul lahendada asja. laste huvid seatakse esikohale- ja lapsed saab üldjuhul see vanem enda juurde elama kellele kuulub endine kodu ja kes suudab materiaalselt paremini turvata laste elu (eeldusel muidugi et ta ise ja lapsed seda soovivad). näiteks kui isa suudab üleval pidada hiigelsuurt maja ja ema peab väiksesse üürikorterisse kolima, siis soovitatakse lapsed isale jätta. kui lahendust ei saavutata siis läheb asi politseisse ja kui see ka ei õnnestu siis kohtusse.

Kui aga isa ei huvitu üldse lastest ja nimetab veel neid halvasti kui lapsed julgevad helistada.

sel juhul ju isa loobub lastest, siis vaidlust ei tekki, vägisi ka kaela ei määrita ja kui mõlemad vanemad loobuvad, siis läheb kasvõi lastekodusse ega laps ülalpidamise ja kasvatuseta ei jää.

to aet
siis ju lihtne- lapsed emale. aga mis siis kui mõlemad tahavad lapsi endale? kui isa võitleb oma õiguste eest ja saab 50% hooldusõiguse. kui paljud emadest oleks nõus oma lapsi nägema vaid iga teine nädal?

Lapse isa elab välismaal, lapsega suhtleb siis kui viitsib, elatusraha ei maksa regulaarselt, kõik seoses lapse isaga on kaootiline. Kas olen isekas kui tahan kindlustundeks võtta ära lapse isalt hooldusõiguse, aga samas tulevikus ei takistaks nende suhtlemist ja läbisaamist, aga lihtsalt et vältida seda, et ühel heal päeval tuleb ja võtab ta minult ära ja viib teise riiki, sest seadused ju muutuvad ja elu muutub...

Mis see hooldusõiguse äravõtmine sinu juhtumi puhul sulle annab või mida sellega tagad? Otsustusõigus säilib isal ikkagi ja lapse kohustused kui täisealine, isa suhtes tal ka. Mida te panete neid lapsi isa nimele kui pärast nutate.

ei ole nii. kui isalt hooldusõigus evatakse ja ainuhoolduse saab ema siis isal ei ole enam lapse suhtes mingit otsustusõigust.
to lily: niikaua kui teil on ühine hooldusõigus, ei saa lapse isa ilma sinu loata last välisriiki viia.

ma ka ei saa aru sellest süsteemist ,et ema ei saa ainuhooldust,möku mees on ammu välismaale tõmmanud ,elab seal juba uut pere elu,lapsest teeb välja kui tuju tuleb ,milleks mulle see,ja vot nüüd kui mina lapsega välismaale minna tahan ,parema elu peale siis see möku ei anna luba last väljamaale viia,no mis kuradi seadused need on?