Olen nüüd jõudnud tõdemuseni, et lapse isaga ei ole meil enam midagi.Minu poolt veel on aga mees lihtale ei räägi probleemist, sain alles teada ka et kohtub minu seljataga teisega jne.
Laps alles 1.2 aastane ja emapalk on lõppemas. Elame veel mehe korteris (lapse isa komandeeringus), kuna mõtlesin et kui emapalk otsa saab siis pole mul ju millestki elada. Otsustasin et olen seni veel mehe katuse all kuni tööle saan, kuid see kõik on nii õudne. Mõjub laastavalt see kuidas ta tuleb ja läheb nii nagu tahab, ütlemata kuhu jne. Olen lihtsalt harjunud ja kuna enam midagi ei ole siis kooselu on täielik jaburus. Hing valutab. Tahaks joosta minema, olemas korter, kuid kuidas edasi? Ainult lapsetoetusest ju kommunaale ei maksa ja süüa ei osta. Täielik tupikseis, mõtlen igapäev sellele ja meel juba nii nüri. Leiaks ainult mooduse kuidas kiirelt tööle saada, laps ju vaja ka kuhugi panna ja lasteaedadest pole mõtet rääkida. Täitsa õudne. Kas keegi ostab midagi soovitada, kuidas edasi minna? Kas jääda ikka praegusesse kohta elama või nui neljaks minema minna. Olen öelnud korduvalt mehele et olen minemas, kuid tema ei pea seda millekski. Ei räägi sel teemal. Olen lihtsalt juba masenduses ja ei leia väljapääsu.

Kõigepealt rahune maha. Sa ei ole ainus, kelle mehel titekisast kõrini on saanud ja siis kõrvalhüppeid harrastab. Statistika järgi harrastab sik-sakke naise raseduse lõppstaadiumil ja kuni lapse paariaastaseks saamiseni isegi kuni 80% isadest. See pole küll sulle mingiks lohutuseks ahastuse ajal aga ehk teadmine, et sa pole ainus, annab vähekenegi tuge hakatuseks. Mõni mees teeb ühe kõrvalehüppe ja tunneb piinlikkust, mõni saagib ilma igasuguse südametunnistuseta pikema peroodi ja mõni isend ei saagi enam pidama. Eks teadasaamine paneb kokkuvarisema kõik aga lihtsalt peab asjast üle olema, sest sind on lapsele vaja. Sellepärast katsu ennast kätte võtta. Mine keera kraan lahti ja lase toasoojal veel kohe tükk aega kätele voolata, vesi rahustab. Paljud isased muideks teevad oma nn kohustuslikud tuurid ära ja naasevad pererüppe tagasi, sest lapsesaamine lõi rööpast oma reaalsusega täiesti välja. Teooria on üks aga kui majas on reaalselt pidev piima ja pissihais ning alatasa röökiv olend, siis meeste närvid ei pea paraku eriti vastu ja põgenetakse lihtsalt kodust minema igal võimalikul momendil. Ringi uidates satub paljudele lohutuseks mõni teine emane, kel sellist tülikat vidinat parasjagu pole ja siis on kärmelt hingesugulus tekkima kellega iganes. Tihtilugu polegi tegemist millegi väga sügava ja tõsisega ning mõne aja möödudes lohistatakse ennast ikkagi koju. Kui jätkub jõudu ja andestamist, siis väga paljudel sujub edaspidi elu päris hästi. Kui selline mõte sulle kohe üldse ei istu, siis tuleb kainemalt asjale ligineda ja läbi kaaluda kõik võimalikud variandid, mis sind rahuldaksid. Põhiline, et sa ei mõtleks pidevalt selle petmisteema peale, sest mis olnud see olnud ja pingsa mõttetegevuse läbi seda olematuks naguniigi teha ei ole võimalik.
Sinu jutust jääb arusaamatuks, kas sa oled lapse isaga registreeritud või mitte ja kas lapse isa on sind lahkukolimise puhul nõus toetama?
Õuduse asemel proovi mõelda nii, et kui sa elad selle mehe korteris ja tema maksab maksud, siis on sinul ja lapsel siiski materiaalne eelis, kui mitte muus osas, siis vähemalt olemekulutustest oled sa seal elades prii. Mõtle ka nii, et see ei ole sinu laps üksi, sina sünnitasid ja see aeg ei teeni ükski naine, mehe kohus ongi oma peret üleval pidada ja seda isegi sel juhul, kui ta parasjagu üleaisa lööb. Katsu kannatada siiski ära see aeg, kuniks tööle saad ja lapse sõime. Sest praegu tuhatnelja välja kolides võid sa kõigest ilma jääda, näiteks kui mees osutub nii mühakaks, et sinu minnes toob kohe omale teise tibina koju, siis võib mürki võtta, et ta ka mingeid rahalisi annetusi sulle tegema ei hakka. Mina soovitaks sul niikauaks paigale jääda, kui vaid kannatab. Ära mõtle niiaplju endale ja oma hullule seisule, praegu sa oled ema ja pead ennekõike mõtlema lapse heaolule. Kui on ikka mingigi tugi, siis võtagi seda praegust olukorda karmivõitu toena. Väärikus ja armastus jäta lihtsalt kõrvale, sest palja suure vanemate vastastikuse armastusega ei kasva ükski laps. Vaata, kuidas olukord kujuneb aga niikaua, kui sind minema ei aeta, pole veel kõige hullem. Üksinda, ilma rahata ja töökohata ei pea sa ka oma korterit kuigi kaua, välja kolida jõuad sa iga kell aga parem juba siis, kui oma elujärje oled niikaugele saanud, et ise suudad oma lapsele midagi pakkuda.

Ole tugev, elu ongi karm ja valus aga ise ei tohi seda oma mõtetega veel valusamaks teha!

Jo, oled vaevaks võtnud pika kirjaga mind natuke nõustada:) tänan väga, vahest on vaja võhivõõra nõu. Tänan sind ja katsun edaspidi ikka pea püsti edasi minna:)