Kas teie teataksite lapse isale lapse sünnist ja lubaksite ta last vaatama, kuigi te enam koos ei ela ega praktiliselt ei suhtle?
Lahku mindi paar kuud enne sünnitustähtaega, kui naine sai teada, et mees on petnud korduvalt eksnaisega (oma esimese lapse emaga).

Nüüd mõtlengi, kas on mõtet talle midagi lapsest teatada (sünnitustähtaeg u 2 nädala pärast) või ei peaks talle mitte midagi lapsest kunagi teatama? Et kui huvi on küsigu ise? Sest tema oli siga kes pettis ja kes ei hoolinud meist millimeetri võrra ka, kui oma eksiga voodisse läks.
Siiani mees pole eriti huvi tundnud peale lahkuminekut (et küsinud, kuidas läheb ja kuidas kõhubeebiga lood jne).

Samas veel koos elades mõtlesime lapsele nime, silitas kõhtu ja pidi andma ka oma perekonnanime lapsele jne. Kuidas on võimalik, et kui vanemad lähevad lahku siis ei huvita ka sündimata laps enam???? Miks esimene laps rohkem huvitab? Teine laps ju samamoodi 50% tema oma. Oma esimese lapse emaga (seesama eks siis kellega ta mind pettis) suhtlevad koguaeg ja seda last ta peab enda omaks. Kui keegi kuskil internetis tema käest küsib, mitu last, siis ütleb, et 1 (tean, sest olen näinud ta vestlusi). Aga meie laps????

toppima ei hakkaks, kui ise huvi tunneb, siis keelata ju ei saa. sest eeldatav sünnituse tähtaeg on talle ju teada..
ju siis tegid vale valiku lapsele isa ja meest valides, sellega tuleb leppida. on üks kontingent mehi, kel on lapsi terve ilm täis (erinevate naistega) ja ega sinu lapski talle arvatavasti viimaseks jää.

kui pole abielus, siis pead hoopis mõtlema, kas hakata isadust tuvastama või mitte. st kui lapsele isa nime sünniakti tahad (ja isalt ka alimente), siis pead arvestama, et isal on ka õigused. ja lisaks on lapsel hiljem kohustus isa ülal pidada.

Ei oska sulle kaasa tunda, järgmine kord ole asisem ja mõtle, kellega lapsi tegema hakkad!....ja kohe päris tõsiselt mõtle!

teataksin sms -iga. ja kõik. ära ette mõtle, keskendu mõnusamatele mõtetele. eks paisab mis saab. elu võib ka üllatada :) kerget sünnitust ja tervist ja rõõmu ;)

Mina ei teataks midagi. See pole sinu asi teatada, "isa" peaks ikka ise huvi tundma. Sinu asi on keskenduda oma beebile, sul on ja tuleb muidki muresid küllalt, lapse isa on neist väikseim. Ei kujuta ettegi, kui raske sul emotsionaalselt olla võib, ehkki su postitus on pigem optimistliku kõlaga. Ole tubli ja tegele enda ja oma lapse eluga. Lapse isale hakka mõtlema siis, kui ta teie ellu uuesti peaks ilmuma. Siis on sul aega otsustada, mis temaga teha.

aga mehel ju ongi hetkel vaid üks laps ja kui nad selle lapse emaga ehk mingil põhjusel riidu läksid ja nüüd leppida ja kooselu jätkata soovivad siis sina teeme alagataja ära ole kade eg sega end avahele - vb mees kahetseb et sinuga aega on veetnud...

ah et mees kahetseb.. no las ta siis kahetseb, kas see teeb olukorra kuidagi kergemaks? lapse olematuks? ei tasu siis igaühele titte teha, kui pole veel kindel, kellega koos tahetakse olla

ma teataksin isale. lapse seisukohast võttes teeksin kõik võimaliku, et laps oma isa ikka tunneks. ükskõik kuidas see mees ka minu/meie suhtes käitunud poleks. lapsele on ta isa ja selleks jääb.
see on lihtsalt minu arvamus.

Ma ei teagi mida teha, osaliselt võiks teatada (nagu miizu ja n39) ütlevad. Samas õigus on ka raske-l, et ei peaks midagi etatama, tundku ise huvi.

to tohoh
ei sega mina kuskile vahele. kas see kui lpase sünnist teatan on nende elule vahele segamine? see eks "segas" end ka koguaeg meie ellu vahele kui meie koos elasime. IGA PÄEV oli vaja lapse kohta midagi öelda. Mina hetkel küll hoian eemale, üldse ei suhtle ega ole vaja midagi seletada kui ise mees ei küsi.

Ei saadaks sms-i. Ära topi ennast teise perekonna ellu ! Meest ei huvita naine, kes oli nii loll et abielumehega last hakkas tegema. Kes selle abielupaari lahku ajas, sina? Loll jutt suhu tagasi /pettis mind oma eksnaisega/ kui siin keegi kedagi pettis, siis mees oma naist ja lapse ema mingi lolli tibiga, kes oli mehele vahepalaks kui oma naisega riidu läks.
Sina petsid seda esimest naist heameelega ega küsinud mis nende laps asjast arvab ja saad nüüd täpselt selle, mille välja teenisid !
Ei ole sellistest kahju. Sms i saada siis kui oled otsustanud et ei saa hakkama ja lapse isale kasvatada annad. Kasvab vähemalt perekonnas ja sinul seda talle pakkuda pole.Eeskuju sinust kui naisest tal ei ole ja su mõtte ja kõneviisi arvestades on üks õnnetu ilmas vähem kui ta ära annad.

viimast postitust ära pane tähele.
see, MILLAL sa isale teatad lapse sünnist ei olegi nii oluline. teed seda siis kui tunned et aeg on õige. oma elukogemusele tuginedes jään aga ikka oma arvamuse juurde- mõtle asja lapse seisukohast ja hoia lapse isaga ikka sidet.

Sünnita rahulikult ära ja kui tibuga kenasti kodus oled, siis võid teatada, kui Sul selleks ajaks on niisugune soov tekkinud. Siis on tema otsustada, kas ja mil määral last omaks peab. Ja omakorda Sinu otsustada, kas saad ise hakkama või pead isadust tuvastama hakkama? Kas tahad, et lapsel oleks poolvend/-õde või kasvavad nad võõraina?
Aga praegu keskendu sünnitusele ja ole tubli, peaasi et lapsega kõik hästi on.

Mina ei annaks märku, et hiljem tal meie elus sõnaõigust poleks. Selge et meest ei huvita ja lapse sünd ei muuda seda fakti. Sellisest hoiaks kaugemale. Mitte uhkuse pärast vaid tulevikule mõeldes. Ju ta teab millal laps sündima peaks siis on näha kas võtab ise ühendust. Pere teist ei saa, enda ja lapse turvalisuse ja rahu nimel saadaks sms-i et see pole selle mehe oma ja püüaks eluga edasi minna. Maksad valusat kooliraha oma mõtlematu lapsesaamise eest ja teinekord valid paremini.

Novot temal on selline põhimõte, et kui midagi on, siis ma võtaks ju ise ju ühendust. Kunagi koos olles küsisin, et miks sa ei küsinud kui eemal olime, et kuidas lapsega jne. Siis ütles, et sa oleksid ju ise öelnud kui kõik korras pole. Kuna midagi ei öelnud, järelikult kõik ok.

Pere meist kindlasti ei saa jah, seda ma enam ei loodagi, sest ma ei usaldaks teda enam. Aga pole võimalik olla suhtes, kus pole usaldust.

Mõtlengi, et kas lapsel oleks vaja "pühapäevaisa" või mitte? Sest KUI temast keegi lapsele saab siis vaid selline pühapäevaisa, kes kuus korra või harvemgi ühenust võtab. Aga sellist isa vist ei ole vaja.
Aga samas äkki muudan meelt ja kui kohe peale sündi või sünnitama minnes midagi ei teata, siis oleks kuu aega hiljem ka imelik öelda, et laps sündinud. Siis ta mõtleks, et kus enne olid ja miks enne midagi ei öelnud....
Keeruline.

Kohe on sul hoopis tähtsamaid muresid kas mehele teatada või ei. Jääb mulje nagu oleks see sinu otsustada et mehest pühapäevaisa saab. . Ei ole, näib et sinu arvamused ja tahtmised seda meest ei mõjuta. Nii et sul viimane aeg teistpidi mõtlema hakata. Üks võimalus siiski on et laps talle korda läheb ja side tekiks. Proovi ta endale sünnitusele tugiisikuks saada kui endale sisuliselt võõra inimese välja kannatad. See emotsioon võib mehes midagi liigutada kui üldse.

mehel on sinust poogen ja sinu syndimata lapsest ka, kooselu ajal oli ju juba..muidu eksiga ei kepiks. naiivitar oled, mis muud.

to pillekas
tõenäoliselt on see nii jah.
sama võib öelda ka eksi ja nende lapse kohta - kuna jättis nad maha ja hakkas minuga koos elama, järelikult oli tal ka neist poogen. Ju on kõigist poogen.

sinul ju oli yksk]ik tema lapsest kui tollelt isa 'ra v]tsid ja nyyd pead oma supi ise 'ra
s[[ma..........lapsest on kahju,j'lle yks isata orb....

Ei tea kuda ma VÕTSIN? Et kohe läksin neile koju ja vedasin mehe minema? Mees ikka ise otsis teisi naisi ja oli minuga tutvudes eksiga lahus ega suhelnud üldse.

Mõnes mõttes sarnane olukord läbi elatud - "isa" hakkas lolli mängima, kui lapseootele jäin. Olen üsna palju tagantjärgi olukorda analüüsinud ja mõitnud, et meestele on ülimalt tüüpiline viimastel kuudel raseda naise kõrvalt teisi naisi "panna". See on lihtsalt nii loomalik ja ürgne käitumine nende poolt, sest naine ei pakuraseduse viimastel kuudel ega ka mõnda aega peale lapse sündi mehele füüsilist huvi (või on olukord vastupidine). Mehed ei ole nagu naised laste suhtes vaimustuses. On muidugi paare, kes on aastad lapsi oodanud ja kellel on sügav vaimne side - sellisel juhul jääb suhe ehk ka hiljem kokku, kuid suhe mis on ainult füüsilisest meeldivusest kiiresti lapsevanemateks saamiseni kulmineerunud on ettearvamatu lõpuga. Loodan, et vähemalt ise oled lapse saamiseks valmis ning oled piisavalt tubli ka üksikvanema rollis. Ise olen küll väga hästi hakkama saanud. Jõudu!

Luba naerda seda lõiku-Mees ikka ise otsis teisi naisi ja oli minuga tutvudes eksiga lahus ega suhelnud üldse- seda räägivad ju kõik mehed, kas sa naiivne ja/või loll et nii lihtsat asja ei tea!!! Kui kiirelt see lapsetegu käima läks ja kaua mees sinuga enne koos elas?
Sellepärast ongi nii palju üksikemasid et kiirustatakse ja rumalusest viimast võimalust mehelesaamiseks ära püütakse kasutada selleks teise pere isa krabades.

No seda mina muidugi kindlaks ei teinud, KUI KAUA JA KUI TÕSISELT ta ikka eksist lahus on. Kui mees seda mulle ütleb ja kuude kaupa kodus ei käi, siis ju nii on. Muide, mäletan, et suhte alguses kahtlesingi selles ja nende lahkumineku põhjuse tõsiduses - ja kuidas vihastati minu peale. Miks ma ei usu, miks ma kahtlen? Kui tema on juba nii öeldnud, siis nii ka on. Ei tahtnud tülli minna ja uskusin.

Viimane võimalus mehelesaamiseks - sellest oli küll asi kaugel:D

Ise olen lapsesaamiseks 100% valmis ja kasvatan ta üksi üles. Olen elus juba kõike läbi elanud ja paremat aega lapsesaamiseks poleks olnudki.

Kui lapsesaamine Sulle praegu rõõmu valmistab ja oled nii kindel, et saad üksi hakkama, siis saada see mees pikalt. Ära ütle talle midagi, sünnituse juurde aga ära kindlasti kutsu. See ei ole ilus vaatepilt, hingeliigutust pakub see ainult suure hingega mehele. Sellist "pühapäevaisa" pole tõesti vaja. Kunagi ei tea, mis saatusel Su jaoks veel aruks on. Ehk leiad veel sobiva kaaslase, kes "pühapäevaisa" asemel tubli kasuisa on. Ole tubli!

tead,et exi juures on .Ehk keegi kolmas juba silmapiiril.Kui ta sinuga exi pettis,hakkaks ka sind petma.Kahju ,et laps sellise isa sai ,parem on temast eemale hoida.Ega ta kauaks oma exi juurdegi jää.Hakkab tagasi trügima,kui su keha õiged vormid tagasi saab.Ju siis ex vahepeal end sünnitusest vormi ajanud.

mis" mehi" siin ilmas elab, püha müristus. sellised tuleks kastreerida ju,et rohkem süüdimatult ei sigiks, sest oma järglaste ülalpidamiseks on neil ainult püksinööp, seegi pidevalt ripakil ja kõigile saadaval.
Naistest eriti kahju ei ole, teadsid ju kellega lapse teevad. Natuke kahju on esimeset naisest, see võib-olla natuke kiirustas...aga kõik järgmised on lihtsalt sinisilmsed...
Lastest on meeletult kahju, mul on imetore isa ja veel toredam vanaisa, pered kõik kenasti koos ja see on hea tunne. Praegustest moodsatet kärgperedest ei saa üldse aru, aga kui kõik selles õnnelikud on, siis miks mitte....
Üksikemadele ikkagi jõudu, olge tublid, sest teil tuleb ju olla isa ja ema eest korraga, ma ei kujutaks ettegi...

Teadlikult üksikemaks saada on elu valikutest kõige viimane. Jääb mulje nagu naine üldse ei mõtle mis teda ees ootab, mida tal lapsele pakkuda on ja on liiga rumal et enda süüd näha vale valiku tegemisel.

olin juba selles vanuses, et tegin teadliku otsuse laps saada ja üksi kasvatada.Olin selleks valmistunud, olin kindlustatud elukohaga, töökohaga, oli pangaarvel kenake kopikas, et ka lapsepuhkusel olles poleks pidanud koonerdama ja oli ka võimalus lapsele saada lasteaias koht kui aeg sealmaal..
Kuid siis leidsinkaslase kes oli igati seda meelt et meist pere saaks, ja et olek soma laps ja et oleks veelgi lapsi.
Kuiinimene nii räägib ja soovib ja kuna ka mul oli põhimõtteliselt samad unistused olnud siis nii otsustasimegi ja meist sai nn perekond
Saime lapse, teise ja kolmanda. Laste ajal käisin tööl lapsed kaasas ja sünnitama läksinotse töölt ja 2 kuu pärast olin tööl tagasi.- ei sellist elu ma polnud küll ette kujutanud. Müüsime ka minu korteri, lisasime minu säästud ja ostsime maamaja.
nüüd olen üksikema kolme lapsega, elan üürikas ja kasvatan lapsi üksinda, meie maamaja jäi mehele...

üksikema Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Saime lapse, teise ja kolmanda. Last
> e ajal käisin tööl lapsed kaasas ja sünnitama läks
> inotse töölt ja 2 kuu pärast olin tööl tagasi.- e
> i sellist elu ma polnud küll ette kujutanud. Müüsi
> me ka minu korteri, lisasime minu säästud ja ostsi
> me maamaja.
> nüüd olen üksikema kolme lapsega,
> elan üürikas ja kasvatan lapsi üksinda, meie maa
> maja jäi mehele...


Paistab, et olid lihtsalt "ullike". Kuidas saab jääda sinu säästudest, sinu korteri müügist jne raha eest ostetud maamaja mehele? Sinu raha, siis sinu maja ja see tuleb lepingusse sisse kirjutada. Kuidas saab nii sinisilmne olla?
Saan aru, et armumise ajal ollakse veidi "peast põrunud", isegi ju olin :D. Kuid hiljem ju saad aru, et miski siin elus pole igavene ja oma vara kellegi teise minele kirjutades võid sellest ühel heal päeval ilma jääda. Ja oma teoga jätsid veel ka oma lapsi virelema.
Enda viga, mis muud siin öelda.

Nii siin elus ju on, et kindel (heal juhul) saab olla vaid iseendale. Kõik muud suhted võivad olla petlikud ja ohtlikud.

Lapsed jms ei hoia kahte inimest koos, kui armastus "kaob". Ja siis on lahkuminek paratamatu ning muidugi siis hakatakse vara pärast jagelema (ja seda teevad nii mehed kui naised, enamasti siiski naised).

Siiski soovin sulle edu ja et lastest kasvaksid toredad (mitte sinisilmsed :) ) kodanikud, kes sinu vigadest õpivad ning elavad paremini!

jah eelkirjutaja sul on õigus, kuid olid sellised asjaolud, et sel ajal kui ma just olin läinud sünnitama oli kiiresti vaja maamaja ost korraldada ja kuna ei osanud midagi kahtlustada siis andsinmehele oma pangakaarti ja paroolid, etta saaks ostu vormistada ja rahad üle kanda. Kuna mees ostis oma tuttavalt siis ju see oleks käinud mehe au pihta, kui oleks ostnud minu nimele.. nii see läks.. aga tühja sellest, lapsed juba suureks kasvatatud ka

Teemaalgatajale..
Tead olen ise samas olukorras praegu.Kui mehega kokku kolisime,oli kõik ilus ja kena,olime kihlatud ja plaanisime tõesti abielluda,leerikool ja kiriklikud pulmad jne...Muidugi plaanides olid ka lapsed.K6ik oli tore ja hea,uskusin t6esti et mu mees armastab mind.Siis kui jäin rasedaks,oli ka veel k6ik hästi.Nyyd aga kuu enne lapse sündi teatas ta mulle: et tal on teine suhe,See lõi mu rivist välja,olin solvunud ja pahur ja ma ei m6istnud kuidas saab nii kallis inimene,nii käituda...ma ei mõistnud kuidas ma sellise supi sees olen.Tahab tulla lapse sünni juurde,mina tahan ka et ta tuleks ja näeks seda k6ike.Ta on ju lapse isa ja ma tahan anda talle võimaluse olla selle juures,kuigi minu sees on suur kurbus-aga ta on siiski lapse isa.Eks sis aeg näitab mis saab, Olen ehk rumal aga sisimas ootan ju teda ikka enda ja lapse ellu.Aga see näib vist m6tetu,ta on kodus v6ibolla nädalas ainult yhe öö,healjuhul paar ööd.See on paregu keeruline olukord. M6tlen et laps on nagu suur suur kink mulle,ta on ju jõud mille nimel pingutada ja eluga edasi minna.Kuigi ega ma hästi ei mõista,kuidas mees niimoodi saab.aga vahet poelgi ju,mehed lähevad ja tulevad aga lapsed jäävad...