Minu mure on selline veidi kummaline, mul on mehega 2 aastane poeg. Mees käib tööl ning mina käin ülikoolis. Nüüd 2 kuud tagasi leidsime, et me pole ikka õiged inimesed koos olema ning läksime paarina lahku, elama aga jäime koos samasse majja, erinevatele korrustele. Umbes sel ajal kui otsustasime lahku minna tekkis temal uus suhe. Uus naine käib aeg-ajalt tal siin külas ning mees tal ka. Nüüd nädal tagasi avaldas mees mulle, et ta ei taha et ma ära läheksin ja et ma ikka olemas oleksin kuid ta tahab selle teise naisega ka koos olla. Ma tean, et mul endal on tunded tema vastu kuid selline olemine siin majas samal ajal kui nemad kaks toimetavad ja ühes toas elavad kisub viimsegi mõistuseraasu välja. Mul pole võimalik praegu tööle minna kuna kool on lõpetamata (aasta veel) ja laps saa lasteaeda aasta pärast, seetõttu ei saa ma ka ära kolida, et sellisest olukorrast minema saada. Ma ei teagi mida teha mingi osa loodab veel mehega kokku jääda mingi osa annab mõista, et see pole võimalik. Ma ei saa ka mehest aru..kas ta hoiab mind siis varuvariandina, et kui selle naisega midagi välja ei tule olen ma ikka olemas või talle tõesti meeldibki kaks naist korraga..siis ta ei tahaks ju ühele neist haiget teha...

Segane jutt aga mu elu on ka väga segane praegu, ehk tekib teil mõtteid?

No mehe seiskukohast, kas pole mugav kui alati on kodus keegi olemas ja samal ajal saab nõrkemiseni ringi tõmmata? Peate ikka oma asjad ära klaarima ja kas kokku jääma või eraldi elama, sellisest asjast miskit head küll välja ei tule. Huvitav on see, et kuida mees naisi sebib, "Lähme minupoole kohtume mu exiga ja teeme krõpsu?"

Jah aga mul praegu ongi tunne, et mina olen see, kes millegagi rahul pole. Selles mõttes, et mul on ju elukoht ja toit ning lapsel isa. AInult ole ja tegutse. Lihtsalt ma ei suuda ennast kokku võtta ja need halvad tunded maha raputada.

No aga ehk mees mängibki selle peale,et sul pole lapsega kuhugi minna ja kasutab seda olukorda ära?

Aga ta ei saa sellest ju midagi peale selle, et lapsega rohkem koos olla, nojah majandulikult on ka nii ökonoomsem. See, et ma koristan ja süüa teen jne..neid asju teeks samamoodi ta praegune silmarõõm ka.

Ma peaks kuidagi enda mõttemaailma muutma aga ma ei oska.

Ei pea mõttemaailma muutma, see olukord ei olegi normaalne ju. Miks sa käid süüa tegemas ja koristamas seal ülemisel korrusel, kus lapseisa oma uue naisega kokku elab?? Kardad, et tõstab su muidu alumiselt korruselt välja? Või käib ta kargab oma uue naise ära ja tulevad siis koos alla sinu juurde sööma?

Ei, mina olen üleval nemad all (kuigi see pole oluline). Neile ma otseselt süüa ei tee kui seda naist pole siis on mehe ja lapsega ühised söömised. Kui see naine on ka siis teevad nemad. Kui me oleme kahekesi (mees ja mina) siis suhtleme vabalt ja saame hästi läbi, käime koos poes jne. Kui naine on ka siin siis olen lihtsalt keegi kes ka siin elab.

Välja ta mind ei tõsta aga lõpuks mu pealekäimisel ilmselt siiski.

MINA? aga mida sa siis ise tahad? sa ju armastad seda meest? Ma olen ka selle perioodi nioorena üle elama kun naisega polnud just parim klapp. Me küll ei lahutanud ja vahelt ei võtnud. lõpuks elasime üle 16 aasta õnnelikult
koos

Ma lihtsalt ei suuda olukorda taluda kuigi majanduslikult peaks ja nii kaua kui ma siin elan on mingid lootused kogu aeg olemas ja neid kahte nähes purunevad ja tekivad ja ourunevad ja tekivad ja purunevad......

Arvatavasti olete noor inimene.Palun ärge laske end mehe poolt mõnitada. Kas see on siis teie arvates normaalne,et tal on kaks naist? Pakkuge mehele välja mõte,et kuidas talle meeldiks,kui teil oleks kodus uus mees ja endine mees käiks ka mööda seinaääri kodutöid tegemas. Mehel on muidugi lahe elu,kui teda kaks naist imetlevad ja teenindavad. Pidage endast lugu ja otsige võimalusi,et sellest alandavast olukorrast nii hästi kui võimalik, välja tulla. Jõudu!

ma umbes tean mis oloukord sul seal on...Mina elasin mehega koos aasta kui jäin rasedax,otsustasin lapse synnistda.kuu enne lapse syndi sain teada et tal teine suhe...yhes6naga tema jättis mu maha..elasime mehe korteris.kui aga kysisin mehelt et millal ta tahab et korter vaba oleks,vastas mees mulle et:"sa ei pea kuhugi kolima,mis on k6ige naljakam,et see olevat ju minu kodu kaa....teda ennast pole eriti kodus,kodus käib ainult vahest pesu vahetamas ja pesemas ja puhtaid riideid v6tmas,sis kui ongi m6ne öö kodus magab ta ikka minuga samas toeas ja lusa samas voodis,kuigi selline lähedus meil puudub,magame seljad vastamisi.kuigi korteris on teine tuba ja seal on ka diivan kus ta v6iks magada.ikka peab minuga samasse voodisse ronima.kummaline on ka veel see et üks tutvusportaal kus oleme paarina koos,seal oleme ikka veel nagu paar,tema ka pole seda maha v6tnud ja seal on meil ka koos tehtud reisi pilt ja see tema portaali lehel ka yleval,seal on ka pilt uue naisega yleval....Mina nagu ausalt ei m6ista,mis siin toimub....

Ma loen siin foorumis postitusi ja kommentaare ning minu jaoks on see täielik üllatus, et nii paljud naised elavad sellist elu nagu teema algataja kirjutab. Ma saan aru, et raske on suhet lõpetada ja eriti veel kui on laps, kuid nii palju on siin lugusid, kuidas elatakse praktiliselt ühe katuse all oma mehe ja tema uue naisega. Kuidas selline olukord üldse tekkida saab, mina ei laseks endale kunagi nii teha, miks te naised oma õiguste eest ei võitle ja meestele ultimaatume ei tee? Või vähemalt mehel võiks nii palju aru olla, et kuni sina ja laps olete seal siis ta sinna oma naisi ei vea, see on ju kui elementaarne viisakus. Kas siis nii palju lugupidamist ei ole, mis mehed need on sellised? Minu jaoks täiesti müstika. Muidugi see on ka tänapäeva ühiskonna viga, et nii kergekäeliselt minnakse perekonnast lahku ja mõeldaks hetke emotsioonide ajendil, mitte sellele, et lapsel oleks üks pere. See on kurb.

enam millegi üle. Lapsed mängivad kodu, arulagedad ja vastutustundetud.
Kannatajaks on ju teie endi poolt vorbitud laps, ta ei ole mingi mängukann. Kui laps kasvab sellises keskkonnas, kus pole austust ega armastust, no mida siis hiljem temalt tahate.
Ma ei mõista "naisi" kel puudub eneseuhkus, kes roomab mingi mehe pärast aga sellele ei mõtle, et tegelikult peaks ema mõtlema eelkõige oma lapse heaolu peale.

10 punkti sulle!
Kuidas seda kõike küll lastele pähe taguda, et lapsetegu ja peremängimine ei ole nende jaoks. Kui ikka mõistus veel lapse tasemel, siis tegeldagugi lapsikute asjadega.
Rikuvad oma elu ära - hea küll, oma asi. Aga milles on süüdi nende laps, kelle elu juba algusest peale tuksi keeratakse?
Tegin lapse, siis selgus, et mees pole õige. Aga ma ikka loodan, et suhe saab korda jne... Ära keelata tuleks see teimeliste lapsetegemine! Kahju neist lastest, ausõna!