Ta on väga kena 30.aastane naine - üksikema. Tal on imearmas poeg, kes kunagi ei saa teada oma isast, sest tal polegi seda. Mees ei tahtnud poega ja seda kaunist naist, sest tema jaoks olid tähtsamad teised teed ja inimesed.

Kõik on seal kodus olemas, kuid pole meest, keda kallistada, kellega juttu rääkida, keda hoida, oodata ja usaldada.

"Kui haiglast koju tulime, ei oodanud meid ees keegi, vaid tühi kodu!" .Kurb oli lugeda seda teksti selle noore naise märkmetest, kuhu ta paneb kirja oma poja elulugu...

Kurb ja kahju, et mehed ei hooli. Väike poiss tahaks isa kallistusi, kuid mehed ei taha võõra lapsega naisi. MIKS?

Igal naisel on oma lugu. Kuulake neid, enne kui hukka mõistate! Ja see imearmas poiss pole süüdi, et tal pole kedagi, kellele kord ISSI öelda.

Pealkiri on nagu päris imelik....

Mul ei oleks küll selle vastu midagi kui naisel on ka laps olemas. Võid talle minu kontakti edasi anda!

See, et mees ei taha lapsega naist on vabandus, et öelda naisele - sa ei meeldi mulle. Kui mehele naine istub, siis pole tal ka lapse vastu midagi... see on minu kogemus.

pealkiri on veits pedofiilia hõnguline. väg imelik vormistus.
Loomulikult pole laps milleski süüdi. aga kas mehel pole enam tänapäev mingit õigust otsustada? Miks on alati naine see nn "kannataja" ja mees see "ärakasutaja", kes jääb süüdi, kui üheöö- või lühiajalisest suhtest tuleb laps. Kas naisel pole suud peas,et EI öelda või kaitsevahendit nõuda. Kui otsustakse laps ühepoolselt alles jätta, siis ülejäänu eest vastutagu ka see otsustaja. Kui mees lapsest kuulda ei taha,siis pole mõtet talle ka teda peale suruda. Eks kahetseb kunagi hiljem ise, kui vana ja mõistust EHK rohkem peas ning laps enam midagi temast ise kuulda ei taha.
Aga jah, eks igaühel on oma lugu ja see tuleb kõigepealt ära kuulata.