olen algklassides käiva lapse ema. mõned aastad tagasi leidsin enda kõrvale kellegi kes oli väga hooliv ja armastav. minu lapsega klappis tal hästi ja mulle tegi see suurt rõõmu. Kui kolisime tema juurde siis muutus palju tema suhtumine ning nüüdesks ka läbisaamine lapsega. kui laps läks kooli hakkasid tulema üsna karmid ja suured nõudmised. Nüüd on lapse käitumine muutunud, vahel teeb laps teda mitte kuulmagi, samas kui mina lapsega räägin siis teeb ta kõik mida palun. Need nõudmised päev päevalt kasvavad ja lapses näen trotsi ning soovi teda eirata. Minu ja mehe vahelised suhted on samuti jahenenud, selles pole aga laps süüdi vaid ka mina olen hakanud saama karme nõudmisi ja ettekirjutusi kuidas midagi teha. Me oleme proovinud korduvalt oma suhet parandada aga jõuame ikka samasse punkti tagasi. Siit ka minu küsimus kas uuesti üksikemaks?

Üksikema oled sa ju niigi kui just last pole adopteeritud. Küsimus vaid selles, kas mehega üksikema või ilma meheta. Puberteet võimendab su meha ja lapsevahelisi lahkelisi, sellega pead arvestama. Kui nagunii mehega halvasti läbi saad, milles siis üldse küsimus, minge laiali.

Ainult üks küsimus: kas sul lapsest kahju ei ole?

mis mõttes kahju, kas selles mõttes et ta jääb nüüd siis ilma inimesest keda ta kutsub isaks või selles mõttes et temalt nii palju nõutakse? mõlemat pidi on asi kurb.

Jah, naiste elu on kord selline, alati peame lapse huvid seadma enda omadest ettepoole. Peame olema valmis loobumiseks ka siis, kui meile endile see ei meeldi. Aga laps peab teadma, et tal on olemas keegi, kelle juures tal on hea ja turvaline ja kes teda alati armastab ja toetab, mis ka ei juhtuks.

Selline pisiasi, et mehe suhtumisest lapsesse võid välja lugeda ka suhtumise sinusse endasse.
Sellist suhet saab parandada mitut moodi. Kui naela ja haamriga ei õnnestu, siis kleeplindist on ikka abi.
Ühesõnaga - lootusetu värk teil seal.

hakkan ka ise nii juba arvama. vahepeal oli asi juba nii et oli mul oli tunne et kui me lahku läheme pole mul kuhugi minna, vanematega sai päris korralikult riidu mindud ja sõbrannal on omal pere ning väike maja samuti puudub töökoht. õnneks on nüüd nii palju parem et vanematega sain ükskord rahulikult räägitud ning kui ikka ei klappi siis pole midagi teha ning nemad on mulle toeks juhul kui peaksin lapsega uuesti üksi jääma.

kas mehel endal ka lapsi on? kas ta soovib lapsi sinuga saada?
oled sa analüüsinud, miks ta niimoodi sinu lapsesse suhtub?

eks otsi siis omale töökoht. lapse võtadkaasa ja saad edaspidi ise hakkama...

sa ju ka nagu natukene narr kui elad mehe kaela peal oma lapsega jasul mingit sissetulekut pole, peab ju tema teid üleval... oleks veel et abielus oleksite..

kuidas ta meid siis nüüd üleval peab? kõik asjad mida me lapsega vajame ostan ma oma raha eest, ma ei ole tema käest kunagi raha küsinud, mina ei küsi ja tema ise ei paku, toiduraha teeme aga pooleks. Mehel endal lapsi pole ja vahepeal meil oli juttu lastest aga mina enam ei taha, ei tea kas asi on sisetundes või milleski muus aga ühel hetkel tundsin et ma ei taha rohkem lapsi. rääkisin sellest talle ja tema häälest ning käitumisest võis välja lugeda et ta on lausa rõõmus selle üle. Tööd otsin ma pidevalt, aga elame väikeses kohas ja ega siin see tööle saamine nii lihtne ole sest konkurents igale töökohale on ikka päris suur. Abieust võin ainult unistada, tema seda ei soovi kuna ta ei usu abieludesse.

Sõbrannasi pole, vanematega riius, mehega ei saa läbi, lapse pärisisa minema kõndinud, võõras mees keda meheks kutsud, pole sinuga ka rahul. Oleks aeg ennast käsile võtta?

üleval peab- no ise ju kirjutad 7. oktoober 2011, kl 13.49 et puudub töökoht...

tööd pole aga ostad oma raha eest mis endale ja lapsele vaja.. Kus sa raha saad ilma tööta?
küsin, sest tahaks ka

eks ta selle eest majandab siis:D

Mida kauem viivitad, seda rohkem su eneseväärikus langeb. Mitte ükski inimene ei ole seda väärt, et teine inimene tema kallal naaksuks, olgu see varaline sõltuvus kui suur siis.
Kas sinu jaoks on ka oluline, et naisel PEAB mees olema, muidu ta polegi naine?

Aeg oleks sul vanemate toetus vastuvõtta ja ära kolida, see ei ole normaalne ju, õnneks saad veel ise ka sellest aru.

Mis lapse saamisesse puudub, siis alateadvus selekteerib õige isakandidaadi välja, vale puhul blokeeribki igasugused mõtted lapsesaamisest.

lapsele ja endale vajaliku saan osta kuna eelnevas töökohast suutsin piisavalt säästa ja eks ta ole et toetus aitab ka hädast välja. ma ei ole naine kes arvab et tema kõrval PEAB mees olema, on tore kui on keegi aga leian et saan ka ilma meheta hakkama. Nii palju kui lapsele on eeskuju vaja selleks on meil vanaisa.

Murelik, räägi lähemalt, millised on Sinu mehe nõudmised lapsele ja Sinule või mis mõttes nad kasvanud on? Koolilapsele peavadki suuremad nõudmised olema, kui lasteaialapsele. Teisest küljest, kui asi hakkab meenutama teie elu üle kontrollimist, siis ei ole kõik päris õige. Rääkisid, et mees oli väga hooliv ja armastav ning lapsega klappis tal hästi. Ehk annab asja parandada? Tegelikult on ju kahju, kui selliselt toimivale suhtele vesi peale tõmmata, eriti kui laps teda juba isaks kutsub. Mulle tundub, et praegu on välja kujunemas situatsioon, et emme hea ja issi halb. Kas te kõik koos nõustamist olete proovinud või lugenud artikleid ja raamatuid, mis puudutavad lapsevanema ja lapse suhteid? Ma leian, et Sinu jaoks on oluline välja selgitada mehe rahulolematuse põhjus ja kui selleks on lihtsalt tunnete puudumine ja soovimatus olla Sinu ja lapsega suhtes, siis ei jää ilmselt üle muud, kui laiali minna. Teisest küljest, kui teil on lihtsalt erinevad kasvatusmeetodid/lastetuba ja võib olla erinev nägemus sellest, millised on pereliikmete rollid perekonnas ja kuidas peaks lapse arenemine välja nägema, siis ehk ei ole hilja asja parandada ja saab kompromisside abil kokku leppida selles, mis Sulle sobib ja mis talle. Ehk panete ükshaaval paika, mis võiks teisiti olla. Tema esitab enda arvamuse ja siis Sina enda oma, mis võiks teistmoodi olla ja siis teete kompromissi vastu kompromissi. See eeldab muidugi pikemat vestlust ja rahulikku mahaistumist kõigepealt teil omavahel ning hiljem, kui omavahelised kokkulepped saavutatud, tuleb need reeglid ka lapsele teatavaks teha ning kindlasti lasta tal enda poolt lisada, mis ei ole vastuvõetav ja miks - ta on juba suur laps ju ja usun, et saab piisavalt aru.

19 eurot+ üksikvanema toetus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
>
>
> Mis lapse saamis
> esse puudub, siis alateadvus selekteerib õige isak
> andidaadi välja, vale puhul blokeeribki igasugused
> mõtted lapsesaamisest.

Mulle jubedalt meeldis see kommentaar! Selles on tõetera sees. Kui isakandidaat pole õige, siis lapsesoovi naisel selle mehega ei pruugi tekkidagi.

Kas võib olla nii, et mees tunneb ennast ebamugavalt kui sa temaga lapsi ei soovi aga sina ootad küll et ta teise mehe lapse omaks võtaks? Kõik mehed ei aktsepteeri võõraste isaste järglasi.

Mina ei leia üksikema staatuses olemises mitte midagi halba. Lapse isa läks peale lapsest teada saamist minema. Ei nõudnud ma ei raha ega midagi muud. See oli minu otsus. Ja kellegi õla najal ma ka nutmas ei käinud. Lõpetasin ülikooli, leidsin töö ja elasin lapsega kahekesi kuni leidsin endale elukaaslase. Olime kolmekesi väga õnnelikud kuni juhtus raske õnnetus ja elukaaslane sai surma. Nüüd olen taas üksikema staatuses ja uuesti leppida, harjuda on ikka raske. Kuid elu kord on nii. Minu jaoks on rahu oluline kui mingi mehe nõudmised.See pärast ei taha enda ellu ka kedagi rohkem.

mis kuramuse üksikvanema toetusest siin üks kirjutaja räägib? kus ja kellele sellist asja eesti riigis makstakse? ükski üksikvanem ei ole sellest küll midagi kuulnud.

üksikvanema lapse toetus on täiesti olemas ja kui lapse sünnidokumentides ei ole märgitud lapse isa või on märgitud ema ütluse järgi siis saabi seda toetust,
oli vist 300 krooni , nüüd siis 19 eur sentidega.

see on vallasema toetus, mitte üksikvanema toetus. järelikult pole sel lapsel paberite järgi isa.

Kui ikka ei klapi, siis tuleb lahku minna. Mul läks ka esimene aia taha. Meeletu otsimise peale leidsin uue teise üksikema, vabad naised karjuvad juba eemalt - ära tule!
:)