minu 9 aastane tütar ütles mulle teel koolist koju, et ta tahab, et meil oleks peres kasuisa. Olin jahmunud. olen lahutatud ca 5 aastat ja lapsel on oma isaga väga head suhted: veedab koolivaheajast enamuse tema juures ja ega mina ka oma eksiga vaenujalal ole.
kui paari kuu eest esimene kord tüdruk ütles, et ma võiks uue mehe leida, tegi see mulle nalja. aga nüüd ütles laps kohe tõsimeeli, et ta tahab et tal oleks kasuisa, keegi kes oleks iga päev meie juures ja et oleks ikka perekonna moodi. mind lõi see pahviks. olen nii palju kuulnud sellest kuidas lapsed ei taha uut partnerit perekonda lubada, saboteerivad jne. see soov lapse suust tundus lausa ebaloogiline.
samas lapse välja ütlemise järel hakkasin arutlema, et äkki peaks tõesti mõtlema kellegile võimaluse andmisest? siiani olen meessõbrad oma kodust ja lapsest eemal hoidnud ja väga diskreetselt käitunud. mul puudub usk nn "puzzleperede" heasse toimimisse.

Tüüpiliselt arvatakse jah, et laps ei taha nö uut vanemat. Aga tean omast kogemusest, et tahtsin samamoodi, et vanemad leiaksid uue armastuse. Eks see lõpuks sõltub sellest inimesest ka, ega laps igaühega ei lepi.

Laps võib ju rääkida ja unistada. Saboteerimine tuleb hiljem, siis kui mees juba majapidamisse võetud. Lapsesuu ikka lapsesuu. See mida sina pead oma meessõpradele ''võimaluse andmiseks'' jäägu su enda illusiooniks. Karm reaalsus on, et kui tõsimeeli statsionaarset suhet tahad, kaovad su sõbrad lapsega naise juurest.

Laps ei pruugi teada, mida ta tahab. Momendil kõlab see imeliselt. Lapsed ju ikka kujutavad ette, et kasuissi vaid mängib ja hüpitab. Kui reaalsus kohale jõuab siis need tunded võivad imekiirelt ringi pöörata. Kasuissi kah kamandab ja käsib kausi tühjaks süüa ja vahel ka riidleb äkki. Mida siis teed? Laps ilmselt alustab väga tugevat klammerdumist emme seelikusabasse ja enda päris isale kittumist, mis toob kaasa päris isa pahameele.. Mõtle ette ja hoolega..

Muide minu 9a tütar on ka viimasel ajal sama juttu hakanud rääkima, olen mehest lahus 3 aastat, ja see oli mullegi ootamatu, kuid samas positiivne, et kui peaks nii minema, siis ei midagi hirmsat laste poolt. Mehekandidaate mul ei ole, st see oli lapsel puhas teooria.

to "Mix" ja "sama"
aitäh :) tundub, et saate minust aru.
Ma ei usu, et laps ei anna endale aru sellest, et kasuisa on sama nagu päris isa: ikka kasvatab ja kamadab (loodetavasti). Usun,et kui lapse enda poolne soov ja valmisolek on tekkinud siis on laps valmis ka muutusteks ja kohanemiseks ning selle nimel tööd tegema. Uus inimene pole lapsele peale surutud vaid meie mõlema poolt oodatud.
Reaalsus on muidugi see, et sellise sobiva inimese leidmine on oluliselt keerulisem, sest ta peab suutma meeldida nüüd juba kahele naisele (mulle ja lapsele) mitte ainul ühele. Järelikult peab väga tubli inimene olema. Siiani olen postiivseid kogemusi saanud. Mõlemad mehed kellega olen suhelnud on olnud valmis lapsega tegelema ja teda kaasama, mina olen paaniliselt last ja meest lahus hoidnud sest sest arvasin, et laps ei taha kedagi teist emme kõrval näha.
Esimesega selle pärast suhe aasta möödudes lõppes, et mees tundis, kuna ma teda lapsega kohtuda ei lase ja teda oma pere asjadesse ei kaasa, siis ma järelikult teda tõsiselt ei võta ja läks. Mina aga kartsin, et äkki laps pole veel valmis, siis oli ainult aasta lahutusest möödas ju.

Ehk on lapsel natukene igav sinuga kahekesi elada ja isa juures lõbusam. Siis ta arvabki, et kui teid oleks kolm, oleks lõbusam.
Kui sa nüüd leiadki endale sõbra, võid ju proovida mingi aja möödudes teda lapsega kokku viia, küllap siis vaatad, kuidas kujuneb.

Laps on ka inimene. Eks temagi tahab, et oleks perekond ja ema ja isa, olgu siis pealgi uus aga vähemalt oma. Poolik pere on ikka poolik. Laps nimetab asju nende õigete nimedega lihtsalt.

Mul on 6 aastane laps. Pikemat aega käib juba 1 joru..., et peaksin ikka uuesti abielluma, et siis oleks meil kõik koos lõbusam.
Mõistan teda igati ja saan aru temast, minuga pole eriti põnev, teen tööd tihti ka kodus ja kui ei tee tööd siis teen igapäevaseid kohustusi kodu ees, seega tal minuga on igav ju.
Kuid mul hoopis teine mure, ma ei taha endale kedagi enam. Ja talle seda selgitada on üsna keeruline, niigi käskis issil vabandust paluda mulle haiget tegemise pärast.
Kuidas seda talle selgitada? Või peaks ikkagi nö. lapse heaolu huvides kellegiga soojemad suhted looma?

oh, Happy, ma saan sinust nii hästi aru!!
mina ei julge ka suhteid kuskile areneda lasta, ei taha enam haiget saada. nüüd mõtlen,e t mida teha, ei taha lapse elu rikkuda pooliku perega nii, et tal polegi võimalust kogeda tervikpere mudelit.

loe lilledest ometi läbi: su tütrel on kõrini, et sa ringi litutad, ta tahab, et saaks sinust eeskuju võtta normaalsete suhete osas (=abielu)

Lapse pärast ei minda lahku ega hakata kokku elama. Mehe-naise omavaheline suhe on määärav. Lapsele võid lemmiklooma võtta kui tal igav on. Sellest tõuseb väikem tüli kui mingist võõrast onust. Ega kasuisa pole jõuluvana, kes ainult kommi toob ja luuletusi kuulab. Seda laps ei oska ette mõelda, et pool tähelepanust, mida ta üksikema lapsena harjunud jagamatult endale saama, võidakse veel kellegile jagama hakata. See ajab lapsed väga tigedaks, eks siis kuuled juttu et meil oli kahekesi parem, saada ta minema. Ja tütre emal on veelgi raskem, mõne aasta pärast on variant, et kasuisa ei meeldi ja tüdruk käitub temaga väga vastikult või kui meeldib, hakkab sinuga ''konkureerima'' kasuisa tähelepanu pärast.

njaaga nõus - Ega kasuisa pole jõuluvana, kes ainult kommi toob ja luuletusi kuulab. Seda laps ei oska ette mõelda, et pool tähelepanust, mida ta üksikema lapsena harjunud jagamatult endale saama, võidakse veel kellegile jagama hakata.

ise pead valmis olema, et tuleb hakata lapse eest meest kaitsma. kui on macho -vend, siis lapse poolse tralli peale sammub minema, tossikese jätad ise maha, kuna kahekesi lapsega trambite ta jalge alla ja luuser pole ahvatlev.

Huvitav et poisid küll kasuema ei taha?

algusest peale oleme lapsega kahekesi olnud.7 aastane poeg ka pidevalt räägib,et tahaks endale isa ja väikest venda.Samas on aga nii,et kui mul mõni tutvus ka tekib,siis selliseks põgusaks tutvuseks ta jääbki kuna poeg hakkab üsna ruttu oma iseloomu ja armukadedust välja näitama.Niikaua kuni tegeldakse temaga ja tehakse poisteasju..rallimängud,jalgpall vms...on kõik hästi ja meesterahvas heas nimekirjas.kui aga selline tutvumine ja lõbutsemise periood läbi ja ehk mõni keelamine meesterahva poolt tuleb,siis on kõik kohe paha.''mis õigusega ta mind keelab,ega ta mu isa pole'' on tavaliselt need sõnad.Et jah,raske see kaaslase leidmine meil üksikemadel.

tere neiu aga tutvume ma ise olen kuigi üksikisa kirjutame meilil margokolu@hot.ee