Olen ainus, kes viimased kümme aastat on kõik tähtpäevad ja pühad üksi veetnud. Nüüd küll viimased aastad koos lapsega aga kuidasgi masendav on, sest sõpru siin linnas pole ja kõik kes olnud on kas oma perega, lahkunud siit riigist ja kaugemale sõita pole võimalust. Absoluutselt kõik pühad, samuti sünnipäevad üksi kodus ja ega keegi ei mäletagi, et oleks mõni tähtpäev, sama ka lapsel, kutsuda kedagi pole ja meeles ei pea ka keegi. Laps sündis, siis olime kahekesi ja ei mingeid katsikuid, õnnesoove vms. Meest ei maksa soovitada, ei taha ja ei otsi. Ja kus üldse, kui kodust välja pole saanud aastaid enam.

Kus kandis elad ja kui vana su laps on?

Tallinnas elan ja laps on aiaealine, kuid ei muuda midagi, kuna lapse juurest ei pääse nagunii kusagile. Jah nüüd tõesti käisin üle viie aasta baaris ja ostsin endale õlle ja lapsele sööki, peale mida vaadati mind nagu alkohoolikut.

Teemaalgataja kirjapilt näib esapilgul naise oma, aga viimase vastuse põhjal võiks arvata, et tegu homopaariga ..laps..baar... õll jne.

Mis selles nii halba, kui Jõulust Jõuluni kõik üks ja sama? Proovi algatuseks Naksitrallides tuntuks saanud muffitaktikat..kirjuta vahelduseks iseendale-rõõmu, kui palju!

Sa viimane saad inimeste mõnitamisest ka rõõmu?

Tahad endast viisakamat muljet jätta, siis käi lapsega kohvikus.

Iga naise elus, olgu ta üksikvanem või abielus on masendavaid perioode just siis, kui lapsed on väikesed. Aga kui laps on juba aiaealine, hakkab asi ainult lihtsamaks minema, see on 200% kindel. See tähendab ju seda, et päev päevalt on sul järjest rohkem aega ka enese jaoks.
Kui sul pole kellegi hoolde last jätta, veeda siis aega rohkem intenetis. Kui sul on vabad päevad, maga koos lapsega päeval, siis puhkad kenasti välja ja pole õhtul nii väsinud. Kui paned lapse õhtul magama, jääbki aeg iseenda jaoks. Saad segamatult lugeda head raamatut, flirtida netis, kasvõi niisama istuda ja küünalt põletada ja mõtiskleda.

Pole see nii lihtne, enda aeg siis, kuna töö on netis, siis ei taha ma seda mitte enam teha ja kodutööd on need mis siis kui laps magab. Pole seda aega endale. Laps on aias, kuid alles alustas seal, lihtsam veidi kuid olen endalaga nii läbi ja kurnatud, et ei saa sellest vahest enam aru j ei tundu kergem. Mul on mu elust nii kõrini, et hea meelega jätaks kõik, ei taha enam ja kõik. Kogu elu käib üks kalkuleerimine, arvestamine, sentid lugemine ja lisaks üksi selle kõige sees. Ei jaksa enam. Netis on paar tuttavat, kuid kes viitsib seda hala kuulata ja milleks neid koormata. Eks alati on nii, et märgatakse sind siis ki sind enam ei ole ja siis ei tea mis tal viga oli.. Nii kahjuks on.

Sa pead aru saama, et see ongi sul suletud ring, kus sa praegu oled. Sa oled lapsest väsinud, tõrjud ehk enese teadmata või teadlikult last endast eemale, seda enam laps klammerdub, seda enam see sind ärritab. Minu soovitus on ikkagi selline, lasteaiaealine saab juba kenasti ilma füüsilise abita hakkama, ta vajab aga väga palju moraalset toetust.
Katsu lapsega koos kodused tööd ära teha, söögid, koristamised,jne. Kui te elate kahekesi, polegi ju neid töid eriti palju. Väike laps lööb alati heameelega igasugustes toimetustes kaasa. Tunnusta ja kiida natukene, muud pole vajagi.
Minu soovitus jääb ikka samaks, kui laps õhtul magama läheb, peavad olema kõik kodutööd tehtud. Tööpäevadel ehk oled tõesti väsinud, aga nädalavahetusel maga koos lapsega päeval, usu mind, õhtul on enesetunne hoopis parem.
Pane laps magama ja sulle jääb 3,4 tundi aega iseenda jaoks. Ja tee siis seda, mida sa tõeliselt naudid, selle pead ise välja mõtlema.
Usu mind, see tasub katsetamist.
Aga see halamine ei tee sulle ka head, pigem masendab veel rohkem. Pigem loe mingit head raamatut, mis viib natukesekski su mõtted mujale.

Kaheaastasega koos kodutöid,no ei ole võimalik. Pigem näeb sedamoodi, et mina koristan, tema tuulab segamini ja meil on siin muid koduseid töid, sest majapidamine pole ainult laps ja mina. Ei ole nii lihtne kui paistab. Majapidamised on erinevad ja kodutööd ei lõppe siin vist iialgi. Rohkem on vaid kohustused ja kohustused. On ahjuküte ja pesemisvõimalust pole, mis tekitab kohe portsu tööd juurde, koristama vist võiksingi seda pinda jäädagi, söögitegemine jne. Nädala sees lähen õhtul koos lapsega, sest ei jaksa ja nädalavahetus üritan nii palju kui jõuan ta uneaeg ära teha.
Lapse uneaeg on ainus kus saan vajalikke toimetusi teha. Võin lugeda aga sellest sisust ei jõua midagi kohale, sest nii üleväsinud kõigest.

Ma saan aru, et sa oled väga pessimistlikult meelestatud, aga usu mind, see on võimalik. Mina jäin üksi ja olin 3 väikese lapsega ja see süsteem aitas mind väga.
Mis tähendab, et seda pinda võiksidki koristama jääda! Anna andeks, aga see on küll naeruväärne. Kaheaastane laps saab toa ainult siis pahupidi pöörata, kui talle see võimalus antakse. Pane kõik mänguasjad kasti kapi otsa, anna talle sealt jaopärast kätte. Lööd kaks kärbest ühe hoobiga, on koristada vähem ja lapsel on ka iga kord nagu uus mänguasi. Alumised kapid pane kinni, nii et laps neid avada ei saa. Korista tuba nii ära, et mitte miski ei vedele. Mida siin veel koristada on, kui õhtul koos natuke mänguasju.
Söögitegemise ajaks pane laps joonistama köögilaua äärde, või anna plastiliin või mis iganes, valikuid on tegelikult palju. Ja põhiline, korista koos lapsega kõik pärast tegevust ära. Algul on temast rohkem tüli, aga aja jooksul ta ju õpib.
Kõige raskem ongi võtta end kätte ja teha selle kõigega algust, aga ma luban, et see on seda väärt.

Mainisn juba et majapidamine on suurem, kui vaid laps ja tõesti mul on nii kõrini oma elust, et enam ei taha seda. Kui psühholoog ütleb et sa oled nii üleväsinud aga lahendust pole, sest iga päev on samasugune. Koristada on siin rohkem kui ettekujutad ja ei hakka siin ükshaaval oma elu lahkama. Kodus on rohkem tööd kui tööl kui aus olla. Mul on kõrini sellest lapsest ja elust, tahan rahu, vähemalt korrakski ja oma aega, seda pole ja vist ei tule ka. Isegi lapse puudutused on juba tülgastavad, sest jälle ta tuleb ja jälle ta puudutav ja suur osa on ka sellel, et ei puhka ka öösel, kuna kitsas voodi ja laps samas. Mujale panna pole võimalust ja ruumi selleks pole, samuti rahaliselt ei ole võimalik osta uut korralikku voodit kuhu mahuksime mõlemad. Hetkel on selline 1,5 inimese voodi, millest mul vaid serv ja pole see ka uuem enam. Rohkem ei lahka siin oma elust, kuid ei ole võimalik midaig siin muuta, olen püüdnud vist kõike mida psühholoog soovitanud, lisaks oli mul üsna raske sünnitusjärgne depressioon ja nüüd on vaid väsimus, üksindus ja niisama depressioon ja mida kauem elan oma elu neli seina ja üksi, seda hullemaks vist läheb. Vajan enda ellu inimesi, mitte elukorraldust ja seega mul on elust kõrini ja seda ilma naljata.

Magavale kassile hiir suhu ei jookse nagu tead. Ma ei tahaks sellist sõpra endale, kes vaid halab kui jube tema elu on. Sa kirjutad nagu su elus pole mitte midagi positiivset. Aga on, ise sa seda ei näe muidugi. Laps ongi. Sina näed vaid toa segi keerajat ja vastikut tüütut tegelast. Mis sa temast siis said, ma ei saa aru.

Ma olen ka üksikema. Mul on sõbrad olemas, mitu tuttavat. Ma ei hala ega kiru oma elu neile. Leain alati midagi positiivsest ka halvas kogemuses.
Arvad et sul oleks täiesti üksi parem? Arva uuesti.

See ongi vahe, et mul pole kedagi ja pole juba palju aastaid. Vahest oled nii läbi endaga, et ei jaksa enam ja nüüd on see hetk käes,. Eriti kus tuge pole ja kedagi ei huvita kuidas elad ja kas elad. Pole mõtet inimest süüdistada negatiivsuses kui eluisu on otsas.

Ma ka üksik ega ma siis selle pärast siis kohe paele kaela ei pane, see on minu ennda viga et ma pole kedagi leidnud, ega siis selle pärast elu seisma ei jää, elu läheb edasi. võta vabalt. mul enndal ka vahest eluisu otsas. küll sa leiad, ära nuta. head uut aastat sulle

kas te omavahel kokku ei taha saada, võiks ju.
Ega see ei kohusta, aga võib leida nii mõndagi huvitavat.
Aga üksi on tõesti paha, ja inimene ei ole üksi olema loodud, vähemalt häid tuttavaid peaks piisavalt olema.
Aga selleks, peab ennast liigutama.
Kui see soov olemas on, siis võib teemat jätkata.

ÄKKI KOHTUME!Mul ka kaks lasteaiaealist.

Depressioonis inimene ise tõrjub alateadvuslikult endast kõik eemale. Tean omastkäest, kuna raske depressiooni all kannatanud. Mingi hetk hakkasin ise oma elu teise pilguga hindama ja kõigele mõtlema teistmoodi. Hakkas kergem ja sõbrad tulid tagasi. Ja njh.. Kasvatan ka mina üksi oma last juba palju aastaid. Tütar väike oli, kolisin lagunevasse maamajja - üksi oma tütrekesega. Sain hakkama siis ja saan ka nüüd. Kuigi jah vahepeal tuleb masendus peale ja enam ei jõua :) Aga vähehaaval läheb kergemaks, kui enda mõttemaailma hakata ikka tõsiselt muutma..Ja museas eelkommenteerijatele - tänapäeva baarides võivad käia emad oma lastega päevasel ajal. Ja mitte keegi ei keela mul juua õlut, kui ma seda tahan ja mulle see meeldib. See pole kellegi asi kommenteerida, mida üks naine joob või kus. Põhiline, et laua alla pole joonud ja last hooletusse ei jäta. Üks joodud õlle ei tee kedagi joodikuks.

Ei saa hästi su probleemist arugi.
Majapidamine suurem, kui paistab, tööd on kuhjaga ... aga ei ole ruumi, kuhu panna omaette vooditki? Kes siis veel seal majapidamises elab?

üksi olida peaksid vaatama endasse, põhjus on ju ikkagi neis, mitte teistes.

No mida sa põed seal kodus olles? Pole võimalik, et 24/7 oled koristamise ja lapsega hõivatud ning absoluutselt aega pole. Sul on asi lihtsalt pealehakkamises, lihtsalt oled masendunud ja ei viitsi...
Krt, ei hakka ju siit keegi su elu huvitavaks tegema kui ise selle poole ei pürgi.

jube on lugeda,kuidas üks ema ütleb,et tal on oma lapsest kõrini ja lapse puudutused on tülgastavad:(Aga teinud siis aborti ja olnud üksi!Olen ka oma poega üksi kasvatanud,aga selliseid tundeid pole veel oma lapse vastu tundnud,et ta on üleliigne!Sa peaksid oma ravi väga tõsiselt käsile võtma,muidu võib loota sinust kõige hullemat!

Lugesin ja hakkas nii mure sinu ja su lapsukese pärast. Tahaks sind aidata kuidagi Mul on kuue kuune poja, võiksime koos jalutamas käia näiteks. Jäta oma telefoni nr. või e-maili aadress

hakka elama ja lõpeta soigumine. su jutt on ebaadekvaatne. inimene võib alati vahel väljas käia. see on rumal jutt, et aastaid kodus peab istuma. üksikuid inimesi on palju.

Mismoodi Sa, teemaalgataja, siis lapse said, kui juba aastaid kodust pole väljas käinud, kedagi pole näinud, kedagi pole olnud?

et üks inimene nii saamatu võib olla. Naine ja ei suuda 2 aastase lapsega oma elu-olu ära korraldada. Mul oli tädil 11 last, elamine oli alati korras, söök tehtud ja ta käis igapäev ka tööl. Lapsed saatis hommikul kooli, lasteaeda ja ise läks tööle. See selleks.
Mis suurest majapidamisest ja meeletutest kodutöödest sa siin jahud, kui sul on üks magamis voodi lapsega kahe peale?
Nii kurjaks ajab selline mõttetu halamine. See on sinu elu, hakka elama ja õpi elust rõõmu tundma.
Aga eelkõige peaksid sa oma hinge vaatama, sa oled kibestunud sinu enda elus tehtud vigade pärast.
Usu, sinu väike laps ongi sinu päikesekiir ja rõõmuallikas. ÕPI ARMASTAMA JA HOOLIMA!

vot nüüd tuli täditütar lagedale,
küll tulevad ka sinu tehtud vead lagedale, ära mitte unistagi, et oled eksimatu.

Teemasse, võta vahest aega maha, elu ongi selline jõhker värk, kui teda väga tõsiselt võtta.
Pole hullu, läheb üle. Ja suhtle omasugustega, aga ärge hädaldage, otsige meeldivat, kas või seebikatest.