Teema siis ajendatud kommentaaridest, kus öeldakse, et üksikvanema ( enamasti siis ema) laps kindlasti kannatab oma elus koledasti, et tal teist vanemat ei ole. Või arvab, et ta ema on valelik l.ts ( üks arvamus teemast "abielumehelt laps").
Kas siin on ka üksikvanemate lapsi, kes ütleksid, mida nemad oma elust arvavad. Kas nad on selle pärast kannatama pidanud, et kasvasid üksikvanema lapsena?

Mina siis ise olen küll sündinud korralikust abielust, kuid kogu oma lapsepõlve kannatasin selle pärast, et mul on isa. Oleksin tahtnud kasvada vaid emaga. Isa on korralik mees, aga lihtsalt ei sallinud mind ja eelistas mu nooremat õde selgelt minule. Ja igaks juhuks, et kellegil midagi ilkuda poleks - mina olen 100% oma isa tütar, mitte "käopoeg".

Peded on au sees ja üksikvanema laps ehk siis omaenda ema või isa laps peab muretsema?

"Liza Lambethist"

Pool oma lapsepõlvest kasvasin emaga. Ema-isa lahutasid kui olin kuskil 10 aastane ning ma ei saa küll öelda, et ma kuidagi kannatanud oleks või midagi puudu oleks olnud. Sain isaga ka edaspidi väga hästi läbi ja meie suhted on siiani head. Sama on emaga- ema ei teind kunagi isa maha, ei halvustanud teda ega keeranud mind tema vastu üles.
Võin täie tõsidusega öelda, et ei ole sellepärast kannatanud, mu lapsepõlv on olnud ilus :)

Soomlased ei häbene homo presidendiks valida.

Kivinenud arusaamad..

Minu abikaasa vanemad lahutasid, kui ta oli umbes kümnene. Oma lapsepõlvest mäletas ta pidevaid tülisid ja nääklusi, edasi tuli rahaline kitsikus, aga rahu.
Olukordi on ju väga palju, ollakse üksikvanem tõesti pärast lahutust või põhimõtte pärast (last tahan, aga meest mitte) ja suhtumine ilmselt on ka sellest sõltuv.

minaj amu vennad, õde kannatasime küll seepärast, et isa mujale elama läks
kannatasime seepärast, et isa elas vaid 3 km eemal teises külas
isal oli uus pere ja seal peres olid ka lapsed sellel naisel enne.
selle uue pere lapsed olid meist vanemad ja narrisid meid pidevalt koolis ja määrisid ja lõhkusid meie asju
ja iga päev pidime viima kooli sellele poisile 2 rubla
vahel ema andis taskuraha, vahel korjasime koju minnes tee äärest pudeleid ja vahetasim epoes rahaks, et sellele poisile anda - kui meeei andnud siis ta kiusas
Mu norem õde oli 7a ja tema pidi sabeli selle poisi jalanõude taldu keelega lakkuma

õpetajale rääkisime siis õpetaja ütles, et se on teie vanemate vaheline asi

Isa sõitis vahel meist mööda kui koolibussi ootasime ja siis me pugesime põõsa taha peitu, et ta meid ei näeks- muidu oleks se eis auus laps meid jälle mõnitanud ja kiusanud kui ta oleks näinud või teised temael rääkinud.


Ki me sealt ära kolisime, et rahu saada ja normaalselt elada siis samal ajal juhtus isa uues peres ka midgai ja nad läksid lahku ja isa leidis uue naise ja siis hakkas see uus naine omakorda rääkima habu jutte meie emast, et need lapsed ei olegi mehe omad, et meie isad on kõik erinevad ja mingid joodikud või juhutöölised.

Meil ei olnud kodus alati toitu ja pidime ootama kui ema tuli töölt ja midagi tegi.
Isa meile raha ei andnud ega andnud ka emale.
Viimanti sisi nägimegi isa 16 aastat tagasi. No televiisoris ja ajakirjanduses oleme ted aikka näinud ja facebookis vahel ka oleme vaadanud tema kontot

Kõik sõltub lapsevanematest. Intelligentsed lapsevanemad kindlustavad oma lastele normaalse lapsepõlve - elagu nad siis ise lahus või koos. Kui aga vanematel arukest napib, siis kannatavad lapsed igal juhul selle all. Kahjuks satuvadki vallasema seisusesse just need viimased.

Viimasele ( 11.35): kas lapse elu sellest muutub, kui ta üles kasvatanud ( kasvatav) vanem on a) vallasvanem, b)lahutatud vanem, c) lesestunud vanem, d) inimene, kelle kaaslane lihtsalt on jalga lasknud, e) kunstlikku viljastamist kasutanud (üksik)vanem, f) spermadoonorit kasutanud (üksik)vanem ?
Minu arvates üksikvanema laps on ta siis ikka. Vahe tuleb sisse vaid seal, kus üks vanem on lahutanud kuid hoiab siiski normaalseid suhteid teise poolega, s.h lastega.
Ma ei paneks ühte patta vallasemasid ja arunappust. Valdav osa neist vallasemadest ise teavad täpselt, kes nende laste isad on, lihtsalt paberites see nimi ei kajastu. Ja spermadoonorite puhul vist jah, ei tea ka ema, kes on lapse isa.

minu väike viga on ehk see et oleme voolinud lapsele "liiga ilusa elu" lahku minnes ütlesin ma lause ..oleme mõlemad täiskasvanud inimesed ja armastame oma last...ja tegin ettepaneku omavahelistest probleemnidest mööda vaadata ja teha kõik nii et lapsel oleks hea...laps teab siiani, et emme, issi armastavad teda vaatamata kõigele....ma elan uue kaaslasega ja teises linnas....isa võib igakell tulla kui tahab ja ma ise viin last kui ta soovi avaldab....alimente ei küsi...lootuses et mõlemad annavad panuse...kui laps on temaga ostab ta talle vajaliku..kui minuga siis ju mina...laps armastab ja hoiab algusest saati mu uut elukaaslast nii väga...et ühel päeval tegi laps ettepaneku et äkki võiks issi ka meie juurde kolida....leiame talle siia uue töö ja...üritasime vaikselt selgitada, et emmel saab ja on vaid üks mees korraga...sellepeale klammerdati suu...ja öeldi et emmel on kaks meest issi ja....nii et minuarust kaunis lahendus on siis hetkel siinmaal..lapse lilleline elu...on siiski üks suur sasipundar...kahju..aga egas täiskasvanud ka ju lõpuks ei tea mis on parim.....mina tean et parim on see et laps on õnnelik....sest siin kodus on rahu..keegi ei tülitse ja issi ju on ka alati olemas...nii et tehke õigeid valikuid...enda südame järgi...

Olen 30+ üksikema laps. Isa lahkus meie elust kui olin umbes pooleteist aastane ja ei mäleta temast midagi. Esimene kontakt isaga oli kusagil keskkooliajal.

1 kord elus tundsin, et midagi oli nagu puudu kui põhikooli alguses ühele sõbrannale isa kogu aeg reisidelt kingitusi tõi. Siis oleks ka sellist isa tahtnud (uitmõte käis korra peast läbi, mäletan) :)

Üldiselt oli mul tore lapsepõlv, mingeid halbu asju nagu ei mäletagi. Olime vaesepoolsed kuni põhikooli lõpuni, siis ema alustas ettevõtlusega. Mingi hetk tekkis ka võõrasisa aga (õnneks, kuna ta ei meeldinud mulle ja nad kippusid emaga verbaalselt kaklema) läksid nad emaga peale mõnd aastat lahku.

Ainuke asi, mida täna arvan, on et ma ei ole saanud eeskuju mehe-naisevahelistest suhetest ja seega võibolla on siin üks oluline põhjus, miks täna vallaline olen ikka veel...

Raske elu üksikvanemal

Raske jah. Raskem kui vanasti, siis olid inimesed võrdsemad. Nüüd klassivahed ja kapitalismus,hoopis teised tingimused. Ei taha neile keegi raha laenata, tasuta tööjõudu pole enam olemas, keegi ei taha neile vesekestele vallasemadele kingitusi, annetusi teha. Uut meest ei saa otsima minna sest sõbrannad ei taha last hoida... Miks ometi sellele enne lapsetegemist ei mõelda???

Palun püsi teemas. Me ei räägi siin sinutaoliste poolt äraleierdatud juttu l.tsidest vallasemadest ( sest nagu ma aru saan, ei ole sinu arvates ühtegi muud põhjust miks naine või mees üksi last kasvatab).

mina ei olnud õnnelik, kuna ema ussitas endiselt isa vastu. Jube raske on lapsel , kui ema sedasi käitub -kui isa juurest tulin - siis ema (vahest koos sõbrannadega) uurisid alatri, mis ja kuidas isa juures oli,olid sellised iroonilised. oleksin isa juurde elama läinud, aga neil oli väga väike elamine.
emaga suhlten nüüd vähem, kui isaga ja isa uue naisega

minu vanemad läksid lahku siis kui olin aastane, vend oli 5 aastane. Ema kolis isa juurest ära, mis täpselt oli seda me ei tea.
Räägitakse, et emal olnud teine mees kellega pidid koos elama hakkama aga see mees siiiski mõtles ringi.

Ema kasvatas meid üksinda ja ema suguvõsas oldi seda meelt, et polegi vaja isaga suhelda, et lapsed veel väikesed ja unustavad ära üldse tema olemasolu.
Emal oli kohtu kaudu saadud isalt kätte alimendid siis 1/3 isa palgast. Tol ajal oli miinimumpal 50 rubla, alimente sai ema aga 210 rubla. Meie naabritädi ei saanud palkagi nii palju.
Ema käis ka ise tööl ja meie saime lasteaias ja koolis tasuta toitu kuna meil polnud isa. Mäletan, et olin lapsena sageli üksinda kodus kuna vend käis koolis ja ema läks vara tööle siis ta ei hakanud mind enam lasteaeda viimaja koju selleks tagasi tulema.

Kui olin 3 aastane siis nägin ka oma isa.

ema oli meile ikka rääkinud, et nüüd läheme onu issi juurde ja vaatame mis vanaema teeb.

Miks nüüd emale issi meelde tulion väga lihtne, Isa oli leidnud endale uue kaasa ja nad ootasid beebit.
Ema jättismeid isa juurdeja ise läks koju tagasi.
saime olla terve suve koos isaga ja tema tädiga.

Meie ema seisis hea selleeest, et nüüd kui isalon uus pere, et meie saaksime oma osad ilusti kätte. Et meie ei jääks tahaplaanile.
Ema oskas asju ajada. Kui ta nt midagi tahtis siis ta pikemat aega ei suhelnud ega käinud meiega isa juures ja kui isa teatas, et tuleb siis läksime lihtsalt kusagile külla kodust ära.

Isa ja ta uus naine elasid mal ja pidasid loomi ja emale oli see kõik teada.
MEma tahtis osta autot ja pressisiisalt välja 8 000 rubla, selle eest sai ta osta meile uhiuue auto. Mõni aeg hiljem kui algas see erastamnine siisoli emal võimalus osta maja ja ka sell emaja raha sai ema isalt - kõik se elisaks alimentidele.

Kui vend sai 18a siis ta õppis kutsekoolis ja ema saatis venna isa juurde, et tema on juba kasvatanud venna täiselaiseksw, edasikasvatagu nüüd isa. Kui sain mina 18a j akeska lõpetasin, siis sõitis ema saksamaale külla sõbrannale ja laenas isalt raha 15 000 krooni. Mina hakkasin kutsekas käima peale keskat ja kõikmu kooli kulud kattis isa.

olgu öeldud, et selleks ajaks oli isa uuest naisest lahus, sest seal maja soli vaesus, se enaine oli loll, tem aei võidelnud enda laste eest.
Mäletan, et mull eoli vaja põhikooli lõpetamiseks raha ja isa uues peres olijust sündidnud laps ja isa andis selle sünnitoetuse, mis riik andis kõik mulle kooli lõpetamise puhul.

Ja olles juba piisavalt suur ja taibukas, võtsidki sünnitoetuse vastu?

aga kuiminuisa annab mulle raha lõpetamise puhul siis mind see ei huvitanud kuidas raha saadud.

Ja ega käbi kännust kaugele kukkuda ei saa...