Tere!

Vaadates postidusi siin ja teiste saitide foorumites saame üldmulje: naised kasvatavad üksi last/lapsi, mehed on aga sead(kes rohkemal, kes vähemal määral), kes on pere maha jätnud.
(Ise kuulun ka nende üksikemade hulka.)

Siit tekkis küsimus, kas meil Eestis leidub ka selliseid üksikisasid keda naine on maha jätnud?

Eks ikka leidub :)

ise olen ka üksikisa, aga naine ei jätnud mind maha, vaid ma viskasin ta välja.
aga see ei muuda asja, mehed on niikuinii ju alati kõiges süüdi ja loomu poolest sead.

Ei ole alati ju mehed süüdi ja ei tahaks uskuda, et kõik mehed sead on.
Millega siis sinu naine väljaviskamise ära teenis ja kuidas on tema suhted lapsega?

Ikka on. Oleme kõik inimesed ja nii nagu mehed jätavad pere maha, teevad seda ka naised.

Olen ise üks selline mees ja täna on heameel, et naine minema läks. Eks tol hetkel oli sellest raske aru saada, aga paljudest asjadest saamegi alles hiljem aru.

Üksikisana ei tee mu elu raskeks lapse kasvatamine vaid lapse ema, kes vahel avastab, et laps võiks ikka temaga elada, ning töötleb teda nii kuis jaksab. Kahju, sest sellest ei võida keegi ja kaotajaks jääb ainult laps.

Küll kohe. Andsin valida, mina või armuke? Kolis minema. Paar aastat hiljem viskas see uus (välismaalane) ta välja. Nüüd otsib uut sponsori, kelle juures elada või meelitada lapsed enda juurde ja mult elatisraha välja pressida, sest kuuldavasti ei tule enam materiaalselt toime.
Samamoodi jätsid kolmel tuttavad naised pere ja hüppasid uue mehe kaissu. Üks saab lastega ilusti läbi, teine hakkas kohtuga lapsi välja pressima, kuna lasteisa sai hea palga peale ja nüüd oleks kasulik naisel ise lapsi uue mehega kasvatada korraliku elatusraha eest. Kolmanda tuttava naine on klubides eduka mehe otsingul, kuna mu tuttav kaotas masuga oma ärid ja ta ei suutnud kitsikusega harjuda.

Igaühel on oma stoori.
Mina astusin kodunt minema exi tungival soovil, mis oli kinnitatud väikese põlvehoobiga :) (kujunduslikult öeldes). Siis juhtus nii, et lapsed tulid minu juurde.
Elu on kirjum kui kapsad.

Ma olen nii siga, et ükski naine pole mind tahtnud.
Kuid vahel olen mõelnud, et võtaks mõne mehe sea tembu enda kanda ja hakkaks mõne üksikemaga tema last koos kasvatama... Arvan, et kõik võidaks sellest ja kaotajaid pole.

Mis sa siis enam ootad, võta ja hakka.

Arvad, et see nii lihtne on vallasemade poolt. Nad on pärisisa äraminemisest usalduse meestesse kaotanud, et selle pärast kannatavad ka süüta mehed.

ega see mees niisama minema jalutanud, alati on lahkuminekul kaks osapoolt. suutmatus koos eksisteerida, teineteisega arvestada ja mitte ainult enda tahtmist läbi suruda, on ikka mõlemapoolne.