Minu lapse isa peab millegipärast normaalseks nõuda, et lapsega koos olemiseks peab tal olema võimalus meie juures ööbida. Kuna elame lapse isaga erinevates linnades, siis oleks tema meelest mõtetu tal edasi-tagasi sõites aega ja raha kulutada. Minu pähe aga selline asi mahu. Lapse isa on ta küll, kuid kui oleme juba lahku läinud, siis ühes väikses korteris koos ööbimine on minu jaoks mitte ainult kummaline vaid ka äärimiselt ebameeldisv. Kuidas teised ereldi linnades elavad vanemad on lapse ja isa omavahelise kohtumise korraldanud? Kas exi oma koju ööbima lubamine on normaalne?

minu laste isa elas/ elab ka väga kaugel ja kuigi uuel perel on siinkandis tuttavad keda nad sageli külastavad siis ongi nii, et isa käiblasteg akohtumas vaid mõnikümmend min. istub autos ja ajab lasteg aläbi akna juttu. uus pere kaasas. Vahel palutakse juua, vett või siis uue pere lapselaps tahab pissile- siis käib selle lapse ema omalapsega meie majas pissil.
mes ise tuppa ei tule ja üksinda ta k akunagi ei tule meile lapsi vatama

mul on sama seis. kuna distants on suur, siis lapse isa julmalt trügib sisse. nagu oleks tal see õigus
näen selles julma sissetungi.. aga kui suhted on paigas ja korras, siis miks mitte?

Meil ei ole probleemi. Vahemaa ei ole ka just suur - 30km. Üle nädala reedel võtab lapsed, sõidab enda juurde ja pühapäeval toob tagasi. Kuigi ma elan meie kunagises ühises kodus, siis küsib alati isegi wc luba :P

Kahjuks meie omavahelised suhted ei ole väga korras... Tema juurde ka last saata ei saa, kuna tal puudub privaatne pind (elab kellegagi koos). Ja ega väikesele lapsele võõras kohas ilma emata ööbimine meeldiv ka poleks.

ei ole tal mingit õigust nõuda enda sisse laskmist ega ööbimiskohta, selleks on võõrastemajad jmt kohad olemas. Lapsega võib ju ka kusagil söögikohas veits aega veeta või pargis.
Kui vägisi sisse trügib siis kutsud politsei kohale.

Pakkusin ise ka välja, et ööbigu siis hostelis, aga siis olevat jälle rahakulu. Ja isegi pargis ja söögikohas aja viitmine ei kõlba talle - olevat väsitav ja alandav. Ma olen nii väsinud nendest nõudmistest, samas ei saa ka isa lapse elust välja lülitada. Mingid kontaktid peavad neil säilima. Väidetavalt ebamugava kohtumiskorra pärast ähvardatakse juba, et ei ilmuta isegi siis kohale, kui ise lapsega tema elukohajärgsesse linna sõidan. Seni olemegi kohtumisi nii korraldanud, et viin ise lapse kohale ja isal jäävad vabad käed temaga tegutsemiseks (kinos, söögikohas, mänguplatsidel, mängutubades jne). Nüüdseks on kõik need kohad isa jaoks väsitavaks muutunud, tahab kuskil tubastes tingimustes olla ja seetõttu nõuabki minu juurde tulekut.

Tundub, et tal endal ei ole mingit soovi lapsega tegeleda.
Kuidas on lapsega pargis mängimine alandav? Praegu hakkavad ilmad minema ilusamaks, peaks ju olema hea väljas olla.
Vabandust, kuid hetkel jääb mulje küll ilmelikust mehest.

eks mees peab elama seal kus ta elukoha aadress kirjas on elanike registris. Kui talle ei sobi, tõesti mehe probleem.

mis mõte on sellise mehega lapsel suhelda, et samasuguseks muutuda.
Kuidas küll sellistega lapsi tehakse, vot seda on raske mõista.
Kui naiste nõudmisi partnerile lugeda, siis oi oi oi,
kes küll julgeb nendega suhelda, aga hilisemaid nutulaule lugedes, siis jälle arusaamatu, kus see mõtlemine asub?

Ega kunagi ei tea ette, milliseks lapsevanemaks keegi kujuneb. Mehena või naisena võime olla toredad inimesed, kuid milliseks kujuneb suhe ja isa suhtumine tulevasse lapsesse pole kunagi kindlalt ette määratav. Mees ei ütle ju ette, et teamst hoolimatu isa saab, ehk ei tea ta seda isegi. Asjad lihtsalt kujunevad nii. Üks isa hakkab oma lapsi kohe armastama, teine jääb egoistiks elu lõpuni. Ka see isa lubas, et hoolitseb oma tulevas lapse eest kindlasti, kuid paraku lubaduseks see vaid jäigi...

isa peab ikka ise orgunnima seda, kus ja mismoodi oma lapsega kokku saada. miks peaks ta sinu koju tungima? jabur lihtsalt. minuga selline asi küll läbi ei läheks.

sellepärast ei tohigi lapsevanemad erilinnadesse või maakondadesse kolida, peab olema võimalus lapsega ikka omas kodus olla.

Minu mehel oli see komme ka. Ma läksin siis lihtsalt kodust ära. Muidu ta eeldas, et lebab diivanil vms ja mina valmistan sööki jne jne. Ei tule kõne allagi. Kui kohale tuli, küsisin esimesel korral, et kas tütrel ika võti vajadusel on (laps oli 7). Siis panin riidesse, teatasin, et tulen kell 21.00, sest siis peagi lapsel uneaeg ja isal tuleb selleks ajaks ka lahkuma sättida. See, et tal pole motelliraha, vat see pole küll minu asi. Üks kord ta ka viitas rahapuudusele ja siis ma läksin ööseks sõbranna juurde ja tütar kutsus siis paar sõpra küll, isa pidas nendega pidzhaamapidu. Vaene vennike :-)) Noh, kui ta niiväga oma last armastab, elab üle.
Tahab isa lapsega aega veeta - veetku. Mida mina seal juures siis pean olema. No muidugi, mehel ju meeldiv soojas toas konutada, lapse söögi-pesu-distsiplineerimise-mängimise jaoks oleksin mina ju kohe seal juures olemas. Tema saaks siis olla isa "üleni valges".
Ei-ei. Tuleb last vaatama, siis vaadaku lapse järele igas mõttes. Panen külmkappi ühtteist valmis lapsele. Võti on. Isa tahab temaga kuskile minna - mingu. Lapsel on mu mobiilinumber muidugi.
Nii kestis see meil ligi kaks aastat kaks korda kuus. Siis hakkas ex aru saama ja nüüd tuleb, toob mingit näksimist, söövad lapsega, vaatavad mingeid kooliasju ja pilte meie korteris ja siis lähevad programmile - muuseumisse, teatrisse, parki, restorani, mere äärde, poodi vms. Kui on talv ja külm, tulevad vahepeal läbi sooja ja põrutavad edasi. Nii nagu üks isa peabki lapsega tegelema. Õhtul lapsele põsemusi ja ta-daa. Ma pole isegi küsinud, kus ta ööbib. Ju hotellis. Ega ta üle kahe päeva ka meie linnas kunagi ole.

ka eestis peaks olema keeld elada lapse vanematel erinevates linnades, sest see võib saada takistuseks lastega suhtlemisel, antud juhul just nii ongi.
ega siin ju tegelikult ühtki head väljapääsu olegi, peale selle, et see kes lahkus ernevasse linna, koligu tagasi.

Ja äkki võtaks mehe ka veel tagasi? See mees on tegelikult nii süüdimatu ja taktitundetu, et samas linnas elades astuks täiesti suvalisetel aegadel mu kodust läbi - vabadusel, et laps on ju minu juures ja tal on selleks õigus.
Tegelikult on tõesti nii, et kui isa ikka tahaks väga oma last näha, siis lepiks ta ükskõik mis võimalustega. Kui hakatakse kohti mugavuse järgi valima, siis pole asi enam õige. Seda enam, et koosolemise kordi oleks vaid kord - paar kuus ja paar päeva korraga. Kui ta ei suuda seda aega lapsega ise sisustada ja korraldada, siis on see ikka tõesti tema enda viitsimatus.

Ei saa leppida ükskõik mis võimalustega, inimeste ressursid on piiratud ja kui teisest linnast sõidad kohale, ütleme, et ka autot pole, siis saad hetkeks kohvikus kokku ja pead juba tagasi sõitma. Kas see on suhtlemine? Kui auto ka on, siis mõtle mida see sõitmine juba maksab?
Ei ole normaalne kui eks ja laps üldse peavad sinu juures kohtuma, sest exidega on alati pingelised suhted ja laps tunnetab seda.
Ega ma pakugi lahendust ja ma ka usun, et ta ei peaks sinu juures ööbima ja üldse lapsega kuskil mujal aega veetma, kuid ma ju ei tea ka tema võimalusi, äkki tõesti tal ei ole teist võimalust.

Nojah, temal meie juurde sõitmine on sama kulukas kui minul tema juurde:) Aga ega ma selle eest tänu pole saanud, kui ise lapse tema juurde viin - ei hakatakse hoopis vinguma, et meil pole ju linna peal lapsega kuskil olla.
Kui mina olen endale sealses linnas mingi ajutise peatuspaiga tuttavate juures saanud (ise lepin kokku ja korraldan, ei nõua lapse isa käest, et muretse meile ööbimiskoht), siis tahab lausa sinna trügida.
Linnas olevat kohe nii väsitav lapsega koos olla. Isegi kui seal on kümneid võimalusi aja veetmiseks - tasuta mänguväljakutest, jalutuskäikudest kinoni välja. Ma ei ole nõudnud, et ta kindlasti last hirmkallitesse kohtadesse viib. Aga igatahes kui ma ise lapsega koos teise linna lähen, siis ikka pakun talle kino- ja kohvikuvõimalust. Seda imelikum tundub mulle "isa" virisev ja koonerdav suhtumine. Kusjuures ega ta meile noramaalseid elatisrahasid ka ei maksa, riigi poolt ettenähtud miinimumist võime ainult unistada, hea kui mõnikümmend eurotki kuus kätte saame.
Töökoht on inimesel olemas ja mitte miinimumpalgaga.

mina viinka ise last lapse isa juurde. Laps praegu veel 6 aastaneja üksinda ei reisi.
Meil on see reisimine päris kulukas.
- ettevalmistuseks on siis kinkide ostmine lapse noorematele poolõdedele ja nende emale ja mehe vanematele... õnneks ei midagi suurt, piisab ka pisemast ja odavamast asjast kui on midagi huvitavat.
- bussipiletid
- ööbimiskoht mulle ja lapsele, peatume ühes külalistemajas tuba 20 eur ööpäev

jõuame kohale tavaliselt laupäeva hommikul, seame end sisse, lapse isa tuleb peal eseda kui oleme lapsega lõunat söönud ca 13 - 14 paiku ja võtab lapse, käib temaga oma kodus ja oma vanemate juures.
Toob lapse tagasi kusagil 18-19 paiku, sööme lapsega õhtust. Järgmisel päeval kas läheb isa lapsega kinno koos oma tütardega siis loomulikult ka või kusagile mujale või lihtsalt on oma vanemate juures.
Õhtul sõidame koju tagasi.

Elatist mees ei maksa, aga me saam ehakkama ja ka isa juures käies on lapsel raha, et kui tahab jäätist või ostab ise kinopileti. Isa kulutusi ei tee.
Selline kokkulepe on tehtud, et kui soovin, et laps temaga suhtleks siis elatise jutud jäävad ära.

Nojah, siis pole ma vähemalt ainuke, kellel nii süüdimatu eks on. Kss see teadmine nüüd minu enesetunnet paremaks teeb, see on iseasi, pigem masendab. Sellised siis need "isad" on, isegi kinno ei saa oma last viidud ilma et lapsel raha endal olemas oleks. Ise olen neile vahel popkorni kinno kaasa ostnud, sest "isa" ei raatsi seda kulutust enda kanda võtta, aga piletitega on ikka vahel hakkama saadud.
Igatahes kui laps enam ise isaga kohtumisest huvitatud ei ole, siis on see meesterahvas minu poolt igaveseks unustatud, olgu me tema jaoks kasvõi ainukesed lähedased kellelt vajaduse korral abi paluda. Meie ei võlgne talle küll midagi.

Mul on nii süüdimatu eks, et ei lubanud isegi lapsega kohtuda ja enda juurde võtta. Nõudis, et mina veedaksin aega lapsega tema juures ja tema järelvalve all.

Õnneks kohus arvas teisiti ja nüüd ma ei pea enam eksi juures lapsega aega veetma, vaid võtan oma lapse ja lähen ära mitmeks päevaks vastavalt graafikule ja toon ta tagasi siis kui on tagasi toomise aeg.

Suhtlema selle süüdimatu inimesega ei pea.

Osadel naistel on ikka veel selline sovjetlik arusaam, et lapsed on emade eraomand. Isa roll on justkui ainult maksta. No õnneks ma sellise suhtumisega ei leppinud ja andsin asja kohtusse.

Ega ikka ei ole nii, et emad otsustavad 100% kõige üle, ja kui on selline süüdimatu arusaam kogemata tekkinud, siis kohus aitab seda arusaama muuta.

Kohus võib sulle muidugi õiguse anda laps emast mitmeks päevaks lahutada. Kuid kui hästi see lapse psüühikale mõjub? Väiksena võib lapse jaoks mitu päeva ilma emata võõrasse keskkonda viiduna väga šokeeriv olla. Eriti kui sellele on eelnenud periood, kus vanemad juba ammu lahus elavad ja laps isast uba võõrdunud. Kumma huvides sa kohtusse pöördudes käitusid, kas lapse või enda uhkuse tagaajamise? Muidugi on laps mõlema vanema oma, kuid ilmselge on ka see, et lapsed lihtsalt on emadesse rohkem kiindunud ja vajavad väikelapseeas neid enam.

Kui ema lapsekülge klammerdub ja isaga kohtuda ei lase, siis pole isal ja lapsel võimalustki üksteisega harjuda. Tühi jutt, et väikelapsed emadesse rohkem kiindunud on! Mõned on isadega palju rahulikumad ja rõõmsamad.