Alustuseks ma räägin Teile loo:

Lapse isa jäi ootamatult 2010 aastal töötuks.
Selleks ajaks oli laps pisut üle 3 aasta vana ning siiani olin kõik lapsele vajaliku 80% ulatuses ostnud oma raha eest st. meie peres polnud ühist rahakotti, kuid enamus kulusid olid omavahel jagatud,välja arvatud laps.
Peale seda kui mees töötuks jäi, leppisin kokku, et tasun kommunaalid ja toidu ning kõik lapse kulud. Tema hoolitseda jäi korterilaen ja autoliising (kuna ta oli kõrgepalgaline töötaja oli tema töötuskindlustushüvitis üsnagi kõrge).
2010 aasta lõpuks polnud mees tööd leidnud ning töötuskindlustushüvitis ka läbi saanud. Kuna meie suhted olid vahepeal väga keeruliseks läinud, otsustasime lahku kolida. Ütlesin, et seni, kuni ta töö leiab ning võlad kuststutatud saab, ma temalt elatisraha lapse jaoks ei taha. Nüüdseks on ta üle aasta tööl käinud ning maksnud mõnel kuul ka lapsele elatisraha. Talvekuudel kui kommunaalmaksed on kõrgemad, olen paaril korral ka ise toetust palunud, aga üldjoontes saan ma hästi hakkama st. arved on tasutud, söök laual, riided seljas, ka meelelahutuseks ja mänguasjadeks jääb mõistlikkuse piires ressurssi.
Paljud sõbrannad on uurinud minult palju lapse isa igakuiselt toetust maksab ning on mind hurjutanud kui olen öelnud, et ega regulaarselt ei maksagi, sest töötuks olemise ajast kogunesid siiski mõned suuremad võlad ja minu jaoks on olulisem see, et ta nendest lahti saaks. Sõbrannad on aga olnud seisukohal, et alimente tuleb kindlasti nõuda, et vastutus on ju lapse eest mõlemapoolne.
Samas on sõbrannade hulgas ka neid, kelle laste isadelt laekub igakuiselt piinliku täpsusega 150 eurot, kuid kes pole oma lapsi juba aastaid vaatamas käinud, sest vanemad pole suutnud omavahel adekvaatselt suhelda, et see võimalik oleks.

Olen mõelnud, et kas igakuine 130 eurot annaks mulle suurema hingerahu kui teadmine, et ma saan lapse isaga väga hästi läbi. Mees hoolib ja hoolitseb lapse eest, veedab temaga koos palju aega mänguplatsidel ja palliväljakutel, koos käime kinos jne. Tunnistan, et lapsega mängib mees oluliselt rohkem kui mina, sest minu peale on jäänud nö muud kohustused nagu toitmine, ravimine haiguste ajal, õhtused magamapanekud ja hommikused lasteaeda sõidud ning muud majapidamine, mida lastega peredes teha tuleb.
Saan aru, et majanduslik heaolu ja vastutus lapse eest on oluline, aga lapse arengu seisukohalt on palju olulisem see, et vanemad saaksid pingevabalt omavahel läbi ning et laps tunnetaks hoolimist ja armastatud olemist.

Sellega seoses mõtlesin algatada väikese arutelu selles osas, et kui palju on neid naisi, kes tegelikult saavad majanduslikus mõttes iseseisvalt lapse kasvatamisega hakkama, kuid on siiski meestelt alimente nõudnud ning sellega seoses suhted sootuks ära rikkunud ja hiljem seda kahetsenud.
Mida arvavad siinse foorumi külalised, kas vahel on mõistlikum unustada materiaalne toetus ning panustada hoopiski headele suhetele ning sellele, et lahkuläinud vanemad mõlemad aktiivselt lapse elus osalevad.

Igatahes kirjutage ja jagage oma kogemusi, lugusid ja mõtteid, mis antud teemaga haakuvad!

Nojah, kõik eided vist arvavad, et mees on see pump... Muud ei kuulegi siin enam, kui alimendid ja alimendid.

Head isa ja lapse vahelised suhted on kindlasti tähtsamad kui raha. Lapsele.
Raha pole veel kedagi õnnelikuks teinud ja isaarmastust see ei asenda.
Kui sina oled mõistev ja vastutulelik eksi suhtes on seda ka mees sinu ja lapse suhtes. Nende koosolemise aega ja isa lapse vahelist armastust ei anna rahaga mõõta, see aeg, suhe ja side on lapsele vundament terveks eluks.
Su sõbrannad ei näe rahatähtedest kaugemale, paljud enam ei näe. Isad ongi rahamasinateks muutunud. Ega mehed sellest ei kannata, lapsed ainult.

Meil läks küll peale ametlike alimentide peale panemist viimanegi suhtlemine metsa ja sellest ajast pole ka last vaatamas käinud.Ma olen 1000 korda kahetsenud, etei mõelnud hoolikamalt ja arvasin, et lapsele on asju vaja ja raha napib,aga isa kaotasime vist igaveseks

algajana sai ikka käia kohtus esindajana ja nõustun - keerab suhted tuksi küll. Seega soovitan - räägi mehega, mitte oma sõbrannadega - laps saab vanemaks, hakkab olema rohkem isaga , siis on ka isa ülalpidamisel jne.

Ei tunne ühtegi lõhkiläinud peret kus asju läbi kohtu aetakse. Isad toetavad, suhtlevad, aitavad, võtavad lapsi reisidele kaasa ja käivad sünnoipäevadel. Ei tasu sõbrannade soovitusel suhteid teravaks ajada kui on võimalik omavahel inimlikult toime tulla.

Sinu olukorras naisi on väga palju.
mina soovitaks mehega sõbralikult ja südamlikult rääkida ning paluda tal teha otsekorraldus, et iga kuu laekub sulle nt 100 eur. See summa on väiksem kui ametlikud alimendid ja peaks mehele vastuvõetavam olema. Ütle, et sa ei tule muidu toime. Riidu ei tohi minna.
Üks halb asi mida paljud emad teevad, on see et ei küsi mehelt lapse jaoks raha. Need naised ei saa aru, et laps kasvab, lapse vajadused kasvavad. Teismeline tarbib nagu täiskasvanu ja vaat, et veel rohkemgi.
Isegi kui praegu lapsega kahekesi toime tulete, oleks õiglane, et mees annab regulaarselt raha lapse jaoks.
Kui teil üle jääb, oleks mõistlik raha kõrvale panna.
Sa ei tea kunagi mis olukord on 5-10 aasta pärast on.
Soovid ju sinagi lapsele head haridust, ilusat kodu, reise, moodsaid riided, mobiili, arvutit jne võimaldada.
Sellel võiksid kõik naised varakult mõtlema hakata juba siis kui laps sünnib. Eesti on täis virelevaid üksikemasid. Mõtle sellele.

ära pane tähele mis siin foorumis mõni m*** arvab, et naiste poolt käib meestelt raha "väljapumpamine". Ära lase sellistel luuseritel endas süütunnet tekitada.
Sellised m***id ei sa kunagi aru mis on vastutamine ja lapse kasvatamine.

kui seadusega on nii ette nähtud, siis miks peaks mehele kinkima selle väikese raha? Hea suhe ju ka arveid ei maksa. Lähed panka ja ütled, mul head suhted exiga, järsku kustutaks mõne laenu ära või?
ja kui sul kohe seda raha vaja pole, korja tuleviku jaoks.
mees peab ära õppima, et tasuta kasvavaid lapsi pole ilmas olemas.

Tegelikult minul probleemi pole. Arutelu huvitab mind ennekõike aga seetõttu, et ka meedia kajastab alati ainult elatisraha probleeme,kohtulahendeid ja muud. Tundub nagu lapsed oleksid saanud maksevahendiks. Kui laps hakkas 2 aastaseks saama ning plaanisin tööle minna, saime mõlemad mehega aru, et lapse toonase tervise tõttu pole see lihtsalt võimalik. Aasta aega tasus siis mees nii minu kui lapse kulud. Imelik ju kui tema selle aja eest minult raha nõuaks? Jah, ma usun, et omavaheline suhtlemine ja läbisaamine ning mõistmine on kordades olulisem erinevatest seadusepügalatest.Ma tean, et kui ma hätta jään, siis on tema samamoodi mõistev nagu minagi.Lihtsalt tahtsin avada arutelu ja kuulda teiste kogemusi ja arvamusi. Ja sõbrannad on vaatamata sellele ikkagi head ja toredad, oluline on see, mida ise oluliseks pead. Ahjaa, ja lapse eest vastutamine on ennekõike midagi muud kui raha :)

sinu vastutus on lapsele haridus võimaldada, söök lauale ja turvaline kodu. Huvitav kuidas seda ilma rahata võimalik korraldada oleks? mis mehe poolt pakutud "heldusesse" puutub, kui olid lapsega kodune ja laps 2-ne, siis seaduse kohaselt on mees abivajavat naist ja last kohustatud ülal pidama lapse 3-nda eluaasta lõpuni. Nii et ta täitis on kohust, mitte ei näidanud üles erilist heldust.

To: vastutus, mulle tundub, et Sa oled eriti pahane millegi peale. Mu lapsel on söök laual, turvaline kodu, haridusest ei jää ta kindlasti ka ilma. Aga ma ei tahtnud üldse enda lapsest ja endast rääkida, vaid ootasin rohkem teiste kogemusi ja lugusid, kuid ma arvan, et minu ootused olid liiga kõrged. Nii, et laske aur välja ja arutage, kuidas mina ja mu mees oma suhted peaksime sättima, kes kellele raha millal maksma ja millised on meie lapse vajadused heale elule ning kuidas selliste vastutustundetute vanemate puhul tema edasine käekäik üldse kulgema hakkab.

no meil isa lastega ei suhelnud, raha ka ei andnud õtles vaid et pole teil emidagi vaja, tehke tööd ja elage ise oma elu. Lastetoetustest poole küsis -võttis mees ka endale, et ikkagi tema lapsed ka.
Olen muidugi vanem inimene ja sel ajal tulid need sõbrakäe pakid suurtele peredele - mulle toodi ka see pakk, aga kui mees sellest teada sai tuli ja poole paki sisu viis endale. no seal olid küpsised, kommid, jahu, makaronid, suhkur jms.- ega tal puudu olnud aga ikkagi välismaa värk. Ja siis toodi jõuluks hanesid või kalkuneid, ka sellest jõulupraest sai mees oma osa.

kui elatist kohtus küsisin siis võitsin niipalju, et oli võimalik saada toimetulekutoetust. mees loomulikult ei maksnud.
Kui laps sai 18 täis ja ise kohtus elatist küsis sisi sai isalt sõimukirja

Jooksed peaga vastu müüri. Kirjutad et saad hakkama mees toetab ja hoiab last ning teie vahel valitsevad inimlikud suhted. Kisakoor karjub: alimendid peale, mees vastutama, kohtusse. Kurb on seda lugeda ja nendest kirjatükkidest võib aru saada et ongi alamtüüp naisi kes teisiti oma asju ajada ei oska. Jääb selgusetuks miks nad nende sigameestega lapsed tegid või miks neil endil üldse lapsi vaja oli. Et kohut käia ja alimente nõuda? Väärtushinnangud on paigast ära. Sina oled õigel teel ja lõppude lõpuks on tähtsam et isa tuleb aitab külmetada saanud last hoida, toob apteegist rohud kätte ja annab sulle võimaluse ennast tuulutamas käia kui see rahakopikas mis arvele laekub. Kui üldse laekub.

sageli just seepärast lahku minnaksegi kuna selgub, et mees pole lastele korralik isa, ei hoia, ei toeta jne.

selliselt mehelt ei ole k avabatahtliku elatise maksmist loota ja vaevalt et kohtuga midagi liikuma hakkab.

Ju on teema alagataja sõbrannadel endil selliste meestega tegemist ja nad ei suud aru saada, et saab ke teisiti.

ise ka lahku läinud ja mehel ejäi võimalus et käib lapsi külastamas siis ka toob ise lastele midagi, annab taskuraha, suhtleb nendega. Lapsed siis noorim 3a ja vanim 13a. Tänaseks lapsed vastavalt 19a ja 29a
ja mis te arvate, mitu kord anad oma isa on näinud peale lahku minekut?

ei ainsatki korda!

asi ongi selles, et elatisrahasid hakataksegi nõudma siis kui suhte don juba halvad - et kui ei saa muud sisi saaks vähemalt lapse jaoks raha ja seeläbi võimalusi lapsele rohkemnat pakkuda

kui teemaalgataja mees on veel vaba st pole abielus, ja pole ka lisalapsi, siis ehk teemaalagatja nagu ootab ja loodab, et kui ta on hästi kena ja hea, nii lõpmata hea, tuleb mees ka tagasi?
tundub et see nagu selle lõpmatu headuse taga, et oleks nagu lisanaine oma lapse isale.
no kui see õnn selline ongi, siis olgu nii. Igaühele oma.

kui mehe st lapse isa vanaks saades lapsele igakuised vanadekodu arved hakkavad saabuma, pole vist piisav põhjendus, et oh olen töötu ja momendil raha pole maksta isa hooldamise arveid. naised oma egoismis ei kaitse oma lapsi piisavalt.

Normaalne oleks see, et mees maksab nö elatisraha vabatahtlikult omal algatusel ilma mingi kohtu või naise kiunumiseta. Ja mina naisena teeks kõik (ehk siis suhtleks mehega), et see nii toimima hakkaks, mitte ei tormaks esimesel võimalusel kohtusse.

millal on esimene võimalus?

isa lahkus pere juurest siis kui laps oli 1 aastane. lapsi ei toetanud.
kui laps sai 18a täis siis andis isale teada, et ta on nüüd 18a saanud ja õpib edasi, et isa saab teda toetada raha pangakontole kandes. ja konto nr.
kuna poole aasta jooksul vataamata veel teiselegi kirjale lapsele mingit raha ei laekunud esita slaps hagi kohtusse

Ja siis isa lajatas, et kas kohus on tõesti see viimane tee mida käia..

Need saamatud kes lastele isa ei osanud valida või seaduse abita omavaheliste suhetega hakkama ei saa, te olete rumalad! Lühinägelikud ja rumalad. Teid oleks vaja maksma panna selle eest et lolli peaga sünnitasite ja kohtupinki kulutate.
Mitte ükski vabandus või mehe süüdistamine ei lähe arvesse kahju küll.

kuidas naised üksi lapsi saavad, tahaks teada. Vabandus või mitte, laps tuleb üles kasvatada: võrdselt mõlema vanema poolt.

vaata, ma olen nii vana naine ja selleaegse kasvause järgi oli ikka mees perepea kes otsustas ja määras.

Ja hea naine oli see, kellel oli kodu korras, lapsed söönud ja puhtad mehe riided korras ja kuulas mehe sõna, arvestas mehega.
Ja ikka mees oli sel ajal see kes naise võttis, mitte naine ei läinud meest otsima.

Lihtsalt selline oli kasvatus ja kombed tol ajal.

tänapäeval pole häid naisi ega häid mehi, sest igasugune kooselu on muutunud võimuvõitluse ja üksteise alandamise ideoloogia tõttu mõttetuks.

Siis pead küll keskajast olema või sündisid teises ühiskonnas. Isegi minu vanaema oskas mehele koha kätte näidata kui vaja.

koera koht on kuudis, kus on mehe koht?

Siit oleks võinud asjalik ja mõtlemapanev teema välja kooruda ja ikka keeratakse palaganiks. Kahju et üksikemaks saavad naised neid foorumeid ei loe, tagantjärgi ainult õigustatakse ennast ja süüdistatakse meest. Aga see ei tee tehtud lollust olematuks ja laps on vaja kuidagi üles kasvatada.

ma leian, et kui kooselus mees käitub isekalt ja on lapse ja naise suhtes ülekohtune ja minnakse lahku.

ja kui mees saab aru, et ta on teinud valesti ja mida ta on teinud valesti siis tal lihtsalt on piinlik naise, lapsega suhelda või üldse mingit teemat arendada, kokku puutuda.

siis ongi õigem, et kumbki läheb oma teed ja asi jääb nii nagu jääb sel hetkel
kui laps saab suureks siis on isal ja lapsel võimalus alustada puhtalt lehelt.
sellisel juhul on võimalik, et isal ja lapsel tekib uus suhe.

kui sa lapse isaga nii superhästi läbi saad, oled nii mõistev ning kõik on tore, miks siis ikkagi lahku mindi. kirjutad veel, et isa käib juba ammu tööl. kui ta nii hea isa oleks, siis annaks ta ise lapse jaoks raha ilma küsimatagi ning tunneks huvi ka majandusliku poole vastu. kui aga lapse jaoks raha küsimise peale suhted halvaks keeraksid on midagi ikka kõvasti viltu.

normaalne oleks ju nii, et elatusraha laekub korrapäraselt ja igakuuliselt ja head suhted pealekauba. Raha ei pidavat ju tunnetele ei juurde andma ega vähemaks võtma, niisiis võiks selle raha ju ilma küsimata lapse kasvatamiseks anda.
Teemaalgataja loodab mehega ka muud suhted taastada, kui ta niiii lõpmata hea ja alandlik ja muidu tore on.