Olime mehega koos 4 aastat.olime 2 aastat koos olnud ,kui kokku kolisime.Mingiaeg jäin rasedaks...rasedus polnud planeeritud ,kuid olime selle üle väga õnnelikud.Laps sündis ja kõik läks ikka hästi edasi . armastasime teineteist veel rohkem kui eales varem, rääkisime isegi abielust kuna see oli mehe soov ning ega ma ka vastu polnud.Mees tegi meile ilusaid tuleviku plaane.Mina isiklikult pole suurte plaanide tegija ,kuid läksin tema mõtetega kaasa kuna mu soov oli temaga koos olla.armastus tema vastu oli meeletu.oli ka tülisi ,kuid mitte midagi lahendamatut.saime oma probleemid korda ja liikusime eluga edasi.Üks nädalavahetus tekkis aga meil suurem tüli mille käigus otsustasime lahku minna ...kuna mees arvas et ta ikkagi ei taha omale pere ja soovib omaette olla.Ta ei läinud kodust kuskile vaid viskas mu kõrvale voodisse pikali ja siis hakkasid vabandused tulema ja palus ,et sooviksin ikkagi kokku jääda ja pere on maailmas kõige kallim.kõik sai korda kuni järgmise hommikuni.Hommikuks oli ta hoopis teine inimene, mossitas ja õiendas ja kiskus tühjast tüli.läks kodust lõpuks minema ja tagasi tulles teatas et meie vahel pole midagi ja tema ei tunne minu vastu midagi ja tahab lahku minna.ütles mulle kõiksugu inetusi ja lõi ukse mu ninaall kinni.kadus ja enam tagasi ei tulnud.Kuna ta töötab eesti teises otsas ja sõidab iga reede koju ja tagasi ning tal seal ka elamine siis oma nägu ta enam siia ei näidanud.Kui üritasin rääkida siis sain aint sõimata jne.Väga inetu ja pikk lahkuminek oli.
Nüüd jõuan siis mureni ka ...meie lahkuminekust on möödas 5 kuud , selle ajajooksul on ta vaid korra last vaatamas käinud.väidetavalt hoolib ja armastab meie poega,kuid tegudega seda enam ei näita.Kõik võimalikud süüdistused tulevad minu pihta ja olen nii emotsionaalselt maha tehtud tema poolt ,et ma ei enam ei jaksa.Olen meie pojale hea ning armastav ema olnud.Temale olin hea naine ,tegin ka vigu kuid mitte midagi sellist millega selle kõik nüüd ära olen teeninud.Ta sõimab ja süüdistab ning armukadetseb mis mina teen ja kus mina käin.Terve meie koosoldud aja on ta kahtlustanud et ma petan teda ja nüüd süüdistab mind kõiges.Ma olen talle nii truu olnud kui üldse see võimalik on ning pole suhelnud ühegi meesterahvaga peale tema isa ning oma nõoga.Ma kuulen päevast päeva süüdistusi ,miks mina paha olen ja mis mina valesti teen.Mina olen süüdi selles ,et tema oma pojaga koos ei saa olla.Ma pole kunagi keelanud tal siia tulla ja veeta aega oma lapsega.Ühesõnaga mina olen kõigis tema vigades süüdi , nüüd olen süüdi ka selles et ta jooma hakkas.Eile käis kodus ja viis kõik oma asjad ära ja rääkis ilusat juttu küll me kunagi hästi läbi jälle saame.
ma ei jõua enam neid süüdistusi kuulata , olen üritanud temaga mõistlikult vestelda ja ta on ka mõistev olnud.Saame kõik räägitud ja lubab last vaatama tulla ja tahab minuga läbisaada , kuid siis käib tal jälle mingi kiiks ja muutub ja õiendab.Ma ei soovi teda enam tagasi ning näen et sellest enam asja ei tule , sest tema käitumine nendel viimastel kuudel on jube.Poleks elusees uskunud ,et tema suust selliseid sõnu kuulen ja mind niimoodi laimab.Tean ,et tal on tekkinud uus silmarõõm kellega aega veedab.
Igatahes andke nõu ,kas keegi on veel sarnases olukorras olnud nagu mina ja mis oleks kõige targem tegu minu poolt mis teha saaksin.Ma olen üritanud igatimoodi temaga suhelda ,kuid ikka jään mina süüdi.Isegi kui eemale hoian ja ei suhtle siis lõpuks leiab põhjuse minuga suhelda ja siis tahab lapse jaoks olla olemas ja lubab tulla kuid ei pea seda lubadust.lõppematu nõiaring ja ma ei näegi enam sellel lõppu ,kuid ma ei jaksa enam ja ma ei oska kuidagi olla enam ega midagi öelda et talle see sobiks.Kõik mis mina teen on paha ja vale.

Ära tee temast välja. Küllap ujub ise lõpuks ikkagi kohale. Aga kahju sinust ja lapsest :(

Aga ei poole sõnagagi probleemist, ainult tagajärgedest käib jutt.

Need tagajärjed ongi minu probleem.tema käitumine peale lahkuminekut ja lõputu süüdistus.ma ei oska sellega kuidagi enam toime tulla . tema süüdistamine ajab nii endastvälja et ma ei oska enam kuidagi käituda.

Ja olen teinud juba nii , et ei tee temast välja ja siis ta ujubki jälle välja või helistab ,et tänitada mu kallal mis ma valesti olen teinud või miks ja kus mina käin ja mida mina teen.Täielik kontrollifriik ,aga kui mina küsin millal ta lapse juurde tuleb ,siis saan õiendada miks ma uurin ja kaob jälle pildilt.

Mis seal ikka - asjade järjekord oli vale ja sellest ka kogu häda. Ei maksa hakata sünnitama last, kui meest veel põhjalikult ei tunta ja kuni mees ei olegi näidanud üles oma soovi ühiseks tulevikuks (loe: abiellumiseks). Enne abiellu, siis ela mõni aastake ja selle järel saad ka aru, kas mehike sobib perekonnainimeseks ja isaks või veel mitte. Ja kui ikka ei sobi, siis ei ole tarvis sellisega last teha.
Ei tagantjärele ole enam midagi teha. Ainult et ehk ollakse järgmisel ringil targemad. Või siis mitte.....

Tundsin oma mees juba aastaid enne meie suhet ja kooselu.mitte üksi asi ei viidand sellele et temast tuleb halb isa ja elukaaslasena oli ta samuti super.ta tegeles oma venna lastega suurima rõõmuga , hoidis neid kui oli vaja ..kui nad väiksed olid siis vahetas neil mähkmeid ja käis jalutamas.ma poleks uskunud et enda laps võib talle nii mõjuda.ometigi oli ta lapsele väga hea isa kui koos olime ja mulle hea mees.lihtsalt päeva pealt muutus ja sellest on imestuses kõik meie sõprusringkond.ta ei suhtle mitte kellegagi enam ja nüüd on tal uued sõbrad kellega suhtleb.ignoreerib oma suguvõsa ja sõpru ja meid.
Me võime inimest aastaid tunda ,aga mitte kunagi ei tea milline isa ta tegelt on kui tal endal lapsi veel ei ole.alles siis kui laps sünnib saame teada kui hea isa võib mehest saada.
Ma ei kahetse midagi , ei meie kooselu ega lapse saamist .muidugi olen järgmine kord targem ja õpin ka oma vigadest , ega minagi ideaalne pole ju.
mul on imearmas laps ja olen selle üle väga õnnelik.

Siis oli sinus viga. Kui naine milleski väga ebameeldivaks läks hoiab mees lapsest ka kõrvale.

Ei taha egoistlik olla ,kuid ei näe et asi minus oleks olnud et kõrvale hoiab.Päeval mil ta teatas ,et tahab lahku minna ütlesin talle kohe ,et paneme kõik vajalikud asjad paika.Elatusraha küsimused ning vara jagamise.ütles ,et midagi pole enam rääkida ja läks minema ja tema ei hooli mis edasi saab.Ja iga mu küsimus oli talle liiast ning vihastas kui julgesin midagi küsida.Ka materiaalselt ei ole ta olemas.Ma elan puhtalt oma palgast ning maksan kõik arved.Kui olen toetust palunud siis õiendab ,et mis ma teen selle rahaga.Oma ainukese sõbra kellega ta veel suhtleb ,keda ta ei ignoreeri, on ta mu järgi nuhkima pannud ja uurib igast allikast kust vähegi võimalik kus ma käin ja kellega suhtlen.olen mõnel korral väljas käinud ja ta oli nendest teadlik ja "juhuslikult" oli tema just seal kuhu mina läksin.Kõikidest tallinna söögikohtadest sattus ta just nendesse samal ajal kus mina.Korra käisime sõbrannadega ka ööklubis ja saabus ka siis sinna ja neiu käevangus.
Pikk ja keeruline jutt ,mis toimunud on ,kuid tõesti ma ei näe et ma oleks nii ebameeldiv olnud temaga.Kõik meie sõbrad ütlevad mulle ,et ma ei tohiks ennast süüdistada ja tema käitumine on igasugused piirid ületanud.Nad on kõik ju kuulnud kui mu eks mees helistab ja lihtsalt sõimab mind.Kuidas ta käitunud on minuga .Ma tõesti ei arva ,et ma olen kõike hästi teinud , kuid sellist käitumist ei ole ma ka ära teeninud.Ja tema sõimamine on juba liiast ja minu närvid ei pea enam vastu.Ma ei saa oma elu enam normaalselt elada.Igakord kui telefon heliseb siis jooksevad külmavärinad ülekere ja tekib hirm kas olen jälle midagi tema arvates valesti teinud.viimastel nädalatel on iga nädalavahetuse eel mulle helistanud ja küsinud mis ma teen ja ütleb et ma pean nv-l kodus olema sest ta tahab meie juurde tulla.Aga siis ei tule, veab alt ja kaob jälle kuniks jälle otsustab vaatama tulla.Kui ma küsin et miks sa annad lubadusi mida sa ei suuda kanda siis kukub õiendama miks ma tema elu elan.
seal on veel igast olukordi ja roppusi ja inetusi mis ta öelnud on , aga kui aus olla siis ei taha sellele enam mõeldagi.

Raske aeg teile kõigile sulle, mehele ja lapsele. Lahkuminek ongi raske. Ma soovitan, et püüa hästi rahulikuks jääda, ära ennast lapse peal välja ela, ära mehega suhtlust algata, lase ajal mööda minna. Kui rahaga väga raske ei ole, siis ära hetkel vast elatisraha ka küsi, vahetult pärast lahkuminekut kipuvad mehed selle peale raevu minema. Kui aasta aega lahkuminekust möödas ja rahalist toetust lapsele ei tule, siis muidugi on vaja juba kohtusse pöörduda.
Ma arvan, et mees läbib mingit isiklikku kriisi ja suunab sellega seotud segaduse sinule. Sellest annab märku, et ta ei käi enam oma endiste sõpradega läbi, vaid ehitab uut elu mujal. Samuti arvan seda seetõttu, et ta lühikese aja jooksul ütles sulle kord nii, kord naa - see näitab, et ta peas ja südames pole selgust.
Mina naisena usun küll, et sa ei pruukinudki midagi teha teistmoodi kui varem, mehel on omad teemad ja asjad, kõik ei ole ju naisega seotud.
Kui sina oled valmis lahku minema, siis ole lihtsalt kannatlik. Varem või hiljem tekib mehel uus naine ja siis ta jätab sinu ellu segamise järele. Praegu paistab nii olevat, et ta justkui sind ise ei taha enam, aga ei taha ka, et sul oleks uus elu ilma temata... See läheb lõpuks mööda.
Mul on elus ka raskusi olnud ja mina olen tuge saanud sellest, et olen käinud psühholoogi juures ning kirjutanud ja saanud vastuseid www.sinamina.ee portaalis. Ega sealt mingit otsest retsepti ei tule, aga kuidagi rahulikum hakkas. Sain aru, et ei ole mina esimene ega jää viimaseks, kelle mees uutele jahimaadele läheb. Ja elu läheb edasi.

tal juba on uus silmarõõm.Alguses arvasin et lihtsalt lihtne romaan ,aga nüüd kuulsin et naine pidi poole kohaga juba tema korteris elama.
Elatusraha küsimuse pean temaga koheselt lahendama kuna mul on viimased kuud emapalk ning last lasteaeda ei saa ,et tööle minna :(

Ma olen lahkuminekuga leppinud ja hoiangi temast eemale.Viimastel kuudel pole talle kordagi helistanud ega ise kontakti otsinud.
olen vägagi rahulikuks muutunud ja elu on joonepeale saanud , olen harjunud üksi olema ja naudin iga päeva oma lapsega.Kuid just nüüd kui olen rahu leidnud ,siis on hakand tema mu elu kontrollima veel rohkem kui varem ja kardangi et rikub jälle kõik.Pidevalt ta leiab midagi mille kallal nokkida.
aga eks näis mis saab , kõige etem ongi omaette hoida ja elada iseendale ja meie pojale :)

saan aru, et olite abielus.

esita hagi kohtusse nii enda kui ka lapse nimel. Miinimumelatis lapsele on 145 eur ja kuna olete abielus siis saad ka endal eelatist küsid akuni lapse 3 aastaseks saamisenei, sest lapse eest hoolitsemise tõttu pole sul ju võimalik tööle minna.

Lisaks võid sama hagiga ise paluda kohtul panna paika lapsega suhtlemise kord, et et ei tekiks probleeme lapsega suhtlemisel. Paku ise välja mingi ölahendus mis aegadel mees võiks lapsega suhelda kohtuda ja kus kohtumised võksid toimuda - ise soovitan et paku välja mingi neutraalne pind. või siis mehe uus elukoht, et mees ise viib lapse kaasa ja toob tagasi kui kohtub tema juures,

elatist saad küsida tagantjärele kuni 1 aasta, seega võid küsida alates sellest ajast kui mees lahkus ja enam teile ülalpidamist ei andnud.

Kui küsid elatist miinimumsummas siis ei pea ka mingeid kulusid tõestama hakkama.


soovitan ka et mis puutub sinu enda käitumisse siis väikese lapse emana poleks nüüd küll vaja mööda ööklubisid joosta ega baarides jms käia.
Sul on laps, ole talle hea ema,käi lapsega jalutamas, käi beebikoolis, tutvud seal teistei emadega kel samavanad lapsed.
koo ja heegelda lapsele ja ka endale, õpi õmblema kui ei oska.

ja kui soovid vaheldust ja leiad lapsehoidja siis mine käi kinos või teatris.

vabanda, aga arusaamisega on sul kehvasti, millest järeldus, et nad abielus on? suhteliselt selge sõnaga on öeldud, et ei ole. ja kuna nüüd on laps siis ema unustagu igasugune elu ära, hakaku kuduma ja heegeldama ja õppigu õmblema? veel midagi? suru ennast maha, ela ainult lapsele, ära oma äranägemise järgi lõõgastu, ehk siis lõpuks plahvatad ka.

eelmisele


palun vabandust jah ei märganud et abielus ei olda, aga see ei muuda asja. Perekonnaseaduses on kirjas, et ka lapse ema tuleb ülal pidada kuni lapse 3a saamiseni kui tal pole võimalik tööle minna lapse eest hoolitsemise tõttu.

Mis puutub soovitustesse lapse emale siis need on ikka selleks puhuks, et juhul kui asi kohtusse läheb siis mees ei saaks kusagilt kinni hakata, et näe naine lapsest ei hooli jms.

Kõige targem oleks ta lihtsalt rahule jätta,ära tee temast välja,ära otsi temaga kontakti!Minul oli 4kuud tagasi lahkuminek oma mehest,mina olin see kes läks,võtsin oma 2a. poja kaasa ja tulin tulema,põhjuseks oli mehe hoolimatus-alati oli sõbrad ja joomine esikohal-mind ja last nagu polnudki tema jaoks olemas-või siiski,kui jokkis peaga koju tulin-siis olin olemas-sest siis oli vaja elada oma halb tuju kellegi peal välja-ja nii mina ette jäin talle-ja see oli igakord nii,kui ta joogine oli-ja seda üsna tihti-siis sain alati sõimata-küll ma olevat lits,hoor,paks ja ma ei tea mida kõike "ilusat" veel!Mina pärast lahkuminekut panin mehele esimese asjana alimendid peale,sest muidu oleks tal tekkinud vb selline arvamus,et "tegin lapse,poh,mina lähen oma eluga edasi"Nüüd siis maksab alimente,alguses oli küll vihane ja kõik,aga nüüd maksab alimente-sellegipoolest me ei suhtle-tema ei helista mulle,mina ei helista talle.Muidugi on kahju,et ta ei tunne huvi oma lihase poja vastu,aga....sellega tuleb harjuda...elu läheb edasi

Muideks,selleks et alimente nõuda oma lapsele ei pea olema abielus,piisab sellest kui lapse isa on märgitud lapse sünnitunnistusele!
Mina oma exmehega abielus polnud(jumal tänatud,et sinna maale ei jõudnud),kuid lapse sünnitunnistusel oli ta märgitud,st et isa oli tunnistanud sellega lapse omaks!

Kindlasti panen alimendid peale.
Ja minu väljas käimise kohta võiks öelda seda et oli jutt oli söögikohtadest mitte baaridest.Käime koos sõprade/sõbrannadega ja nende peredega koos väljas söömas (ka minu laps on kaasas).Korra kuus ikka saame kokku ...jutt oli sellistest väljas käimistest.Korra käisin jah ööklubis ,aga ma ei näe et 5 kuu jooksul üks kord laps vanavanemate juurde jätta ,et ise veidi auru välja lasta ei tee minust halba ema.
Ja ma ei pea kellelegi seletama kus ma käin ja palju kuna tean et olen oma lapsele hea ema olnud ja olen ka seda edasi , seega ei saa eks mees mingi valemiga minult last ära võtta.

Kui kavatsed mehelt ka endale elatist küsida siis kindlasti ei tule kasuks see, et mehel on varuks vastus, et tema su ööklubitamisi kinni maksta - mõttes oli seda mainitud...

aga õigus sul on endale elatist küsida ja saada!

Heameelega ei küsiks midagi ,sest ma olen terve elu iseseisev olnud ning ise kõigega hakkama saanud.Mul on oma korter ning suudan ise selle eest maksta ning last samuti ülal pidada.Olen viimased kuud ilusti puhtalt oma palgast elanud.Kuid jah nüüd tuleb see periood kus emapalk läbi saab , siis peab lihtsalt midagi ette võtma.
Asjad korterisse oleme soetanud koos ,käis neil järgi ka . võttis seda mis ettejuhtus.Aga ma ei hakka midagi tagasi ka kerjama, mul on oma uhkus.
Tema suhtumine on lihtsalt lapsik.Tuleb ja võtab mis soovib ja õiendab et temal on selleks õigus.
Kogu tema õiendamine on juba nii lapsikuks muutunud , ise täiskasvanud mees aga käitub nagu poisike.üritab mulle iga hinna eest haiget teha oma sõnadega . lipitseb oma naisega minu ees jne.Ja kui küsin ,miks sa seda kõike teed ,et miks sa mulle haiget veel soovid teha , siis ütleb ise olen süüdi.Siis palub et annaksin talle mõtlemis aega ,kuid samas viis oma asjad kõik minema ja ütles ,et ei soovi mind oma ellu.Teine hetk on jällegi normaalne ja küsib kuidas rahaliselt toime tulen ning helistab ,et lihtsalt küsida kuidas mul läheb ja mis ma teen.Möödub paar päeva ja heliseb telefon ja vastan ja saan õiendada.Ta nagu valaks oma viha minu peale välja kuna tal on endal midagi tõsist vist teoksil.sest tema käitumist ei põhjenda enam miski.Ta on nii sassis omadega